Kantaat

Sõnaga cantata (itaalia keeles laulma) tähistati 16.sajandil mistahes vokaalteoseid, et eristada neid instrumentaalteostest.
Kantaat ei ole väga kindlate tunnustega žanr, kuid kindlasti on selles kõige olulisem vokaalne
külg. Kantaat võib olla ulatuslik üheosaline või mitmeosaline vokaalteos ning ta võib olla loodud ka üksnes solistile või hoopis koorile, solistidele ja orkestrile. Viimasel juhul sarnaneb ta oratooriumile. Siiski on kantaadid lühemad ning tavaliselt puudub neis ka arenev süžee. Iseloomulik on ühe tunde või meeleolu domineerimine kogu teose kestel. Kantaatide temaatika on erinev ja neid on nii vaimulikke kui ka ilmalikke.
Üle kahesaja kantaadi lõi kuulus saksa helilooja J. S.Bach. Neist enamiku moodustavad vaimulikud teosed, mida nimetatakse ka koraalikantaatideks, sest seal on teiste osade seas oluline koht luteri koraali kooriseadetel. J. S. Bachi ilmalike kantaatide hulka kuulub soolohäältele ja instrumentaalansamblitele loodud "Kohvikantaat", kus pilgatakse Euroopas moodi läinud kohvijoomist ning "Talupoja kantaat", mille meloodiad on lähedased rahvalikele lauludele ja tantsudele. Kantaate on loonud väga paljud heliloojad.