Tuula Kallioniemi

Sissejuhatus

Tuula Kallioniemi on eesti lugejale üsna uus autor. Tema ligi viiekümnest raamatust on seni eesti keelde tõlgitud vaid kaks. Katsed Tuula Kallioniemi isiku kohta eestikeelset materjali leida eba­õnnestuvad, samuti ei ole saadaval inglisekeelset materjali. Selline olukord loob autori ümber tea­­tud salapära ja põnevuse. Võib-olla need kaks tõlgitud raamatut on märk eesti kirjanduse kas­vavast huvist oma põhjanaabrite kirjanduse vastu...

Elulugu

Tuula Kallioniemi sündis 22. märtsil 1951. aastal Kymis. Nagu ta ise ütleb, on ta ametilt ema ja kirjanik. Tema abikaasa Pekka on ostja ja spordimees. Neil on kolm poega - Janne (sündinud 1973) õpib Tamperes, Jussi (sündinud 1979) isa sarnane, Johannes (sündinud 1984) mängib ki­tarri, hobiks ka naljaraamatud. Peres on ka suur, vaimustav ja armastav koer Superrambo (sün­dinud 1995).

T. Kallioniemile meeldivad koerad, jalutamine (vähemalt kolm tundi päevas), lugemine (loeb kõike – laste- ja noortejutte, isegi Piiblit).

Ta kirjutab hommikuti kella üheksast kella kaheni. Raamatut kirjutab neli korda ümber, enne kui see päris valmis on. T. Kallioniemi ütleb, et ta elab kirjutamisest. Kirjutamine on mõnikord ka abiks, mitte ainult lõbu. Ta ütleb, et kui ta poleks kirjanik, siis oleks ta õpetaja või raamatu­kogu­hoidja või psühholoog.

Tuula Kallioniemi ütleb, et ta kirjutab lugejale. Raamatutegelased on osalt enda välja mõeldud, osalt varastatud (tuttavad, pereliikmed). Raamatu aine on tõsielust või mõnikord mütoloogiast. Autor on kindlalt mõne raamatu tegelane (näiteks Tosmanite pereema) (Kallioniemi, Tuula. [http://www.nuorisokirjailijat.fi/kallioniemituula.shtml] 12.11.2002).

Looming

Tuula Kallioniemil on 1978. - 2001. aastatel ilmunud kokku u 50 teost, suur osa neist mõeldud lastele ja noortele ja on ka mitu sarja (Tosmanite-sari, salapolitseinik T. Koljoneni sari, Aasi ja Morso sari ning kangelaskoera Vili sari). Eesti keelde on seni tõlgitud kaks Kallioniemi raa­ma­tut: “Andke tuld, Tosmanid!” (1999, Valgus) ja “Tuomas Tosmani must minevik” (2001, Val­gus).

Tosmanite-sari on Kallioniemil üsna noor ja kokku on ilmunud neli raamatut: “Suoraa toimintaa, Tossavaiset”(1994, Andke tuld, Tosmanid!), “Tuomas Tossavaisen hämärä menneisyys” (1995, Tuomas Tosmani must minevik), “Bongaa tilhi, Tossavainen!” (1996), “Tossavaiset, tottakai” (2000). Kirjanik ise nimetab Tosmanite-sarja humoorikaks noorteromaaniks pereelust (Interneti lehekülje viitamine).

Tosmanite esimeses raamatus toimub tutvumine perekonnaga: “Meie perekond. Meie perekonda kuuluvad isa, ema, suur vend Juhani, teine suur vend Tuomas ja väike vend Eero ehk mina...” (Kallioniemi 1999, 3). “Isa ostab ühes tehases varustajana saapailustusi ja seepi ja pastakaid ja naistele liiga karedat vetsupaberit. Nende ostmise eest makstakse talle palka...Ema saab palka ainult siis, kui tema lugusid ajakirjas avaldatakse...Lugejate kirjade rubriiki kirjutab ema kõige sagedamini ja teeb meile häbi, olgugi et ta selle eest isega raha ei saa...Suur vend on sõjaväes mõnitada, pärast saab temast näitleja või psühhopaat või võõraste keelte tõlkija...Tuomas käib keskkoolis ja temast saab alaealine kurjategija...Memm ja taat on meil ka, nad elavad kolmesaja kilomeetri taga. Memm on eriline. Tema arust on sport neile, kes millegi muuga hakkama ei saa. Loomulikult ei käi see isa ja Juhani ja Tuomase ja minu kohta, sest me oleme ta sugulased, välja arvatud isa, kes on ta väimees...Meil on ka onu...tema mängib ameerika jalgpalli ja ükskord löö­di teda jaaniõhtul sirbiga lõuga...” (Kallioniemi 1999, 4...6);

“Kõige rängem häda meie peres on koerapuudus...” (Kallioniemi 1999, 5), ütleb pere noorim poeg Eero. Meeltesegaduse hetkel, nagu Eero ja Tuomas ütlevad, lubab ema, et kui poisid saavad iseseisvalt kokku koera ostuks vajaliku summa, siis tema tee peal ees ei seisa. Sellest hetkest al­gab suur rahakogumine. Eriti aktiivselt osaleb sellest Eero. Kuna Tosmanid tahavad tõukoera, tu­leb kokku saada päris suur summa. Rahakogumiseks leiutavad vennaksed mitmeid vahendeid ala­tes endale kasutute asjade loterii korras müümisega vanavanematele ja koolipeol raha eest tüdrukutetantsitamisega lõpetades ideega üürida välja vanema venna Juhani tuba. “Kuule!...Kui Juhani niikuinii ära läheb, siis võime ta toa välja üürida! Sealt saame ju koeraraha...Juhani on ainult iga kahe nädala tagant laupäeval ja pühapäeval kodus. Ta võib siis väga hästi minu toas magada...” (Kallioniemi 1999, 14).

Tosmanite perekond on üks isemoodi pere. Suhted vanemate ja laste vahel tunduvad harjumatud – ema on ühelt poolt range, aga samas aus ja avameelne, vahel isegi hullumeelne või naljakas, kummaline “- Perenaine on kohe kartulipüreed teinud, pöördus isa tunnustavalt ema poole. – Perenaine? Ainult teenijatüdruk! Vilets ori! Järgnes nutusegune kurtmine, missugune on teiste, normaalsete perekondade elu, kus iga pereliige annab oma panuse ega oota, et üks rabaks, kas või hing väljas, kõik teiste eest ära teha...Aga minut hiljem oli ema jälle endine. Võib-olla oli tal lihtsalt veresuhkru tase liiga madal olnud, sellest võib inimene saada raevuhoo, nii oli ema ise öelnud, kui Eero vingus hommikuti oma pudrutaldriku juures. – Oh-ohh-hoo, ümahtas isa. – Emast peab nüüd jälle paar päeva paremini aru saama...” (Kallioniemi 1999, 9). Isa on ema suh­tes mõistev, ent poegade kasvatamise jätab suures osas naise õlgadele. “...- Kullake, jää murdub kohe, hoiatas isa oma lehe tagant. – Issand halasta, see on ju ka sinu asi! Karjatas ema. – Minge isa kallale. Miks korraldatakse niisugune ajujaht alati minu peale?...” (Kallioniemi 1999, 11).

Tuomas on keskkoolipoiss, kes hakkab käima mulati Jolandaga, kellest ka noorem vend Eero varg­si sisse võetud on, mistõttu ta hakkab nende kahe vahele kiilu lööma. “Telefon helises. See oli Jolanda. Eero süda hakkas metsikult taguma. – Kas Tuomas on kodus? Küsis Jolanda. – Ei! Eero ei taibanud, kus see vale ta huulile tuli. – Ütled sa talle, et ma ootan teda kell viis posti­maja ees? – Eks ma võin öelda, lubas Eero telefonitoru ära pannes. Tuomas vaatas oma toast väl­ja. – Kes see oli? – Mitte keegi! Või... Jolanda. Ta käskis öelda, et täna ta välja ei jõua tulla. Eero kämblad higistasid. Millega ta õieti hakkama saab? Aga sõjas ja armastuses on ju kõik lu­ba­tud?...” (Kallioniemi 1999, 84). Eero endagi jaoks on see üllatus, sest mõni aeg oli ta kuu­lu­tanud, et pole tüdrukutest üldsegi huvitatud.

Tosmanite pere teisest raamatus on nad õnnelikud koeraomanikud. Mitte küll puhtatõulise vaid mitmetõulise, nagu Eero ütleb. Ema tahab osa võtta lasteluuletuste võistlusest “...- Ma kavatsen kirjutamisvõistlusest osa võtta! Vajan töörahu! Sosistas ema ümber piiludes... Seal on kõvad auhinnad!... – Luuletused...laste tehtud luuletused...See on luulevõistlus...” (Kallioniemi 2001, 13), Tuomasel on probleeme tüdrukutega ning samuti Eerol, kes läheb tüdruku pärast tülli oma parima sõbra Ikega “Eero Tosman oli kevadel oma horoskoobist lugenud, et peaks tulema põnev ja romantikat tulvil suvi. Ta oli arvanud, et parem võtaks põneva ja rahaka suve. Aga mida suu­dab inimene saatuse vastu, mis viis ta möödapääsmatult ujumiskooli kandidaadi eksameile, kus muuseas viienda klassi Virpi, kel olid välkuvad õgvendusklambrid suus, leekpunased juuksed ja võluv, kajakamuna meenutav näolapp, ujus vapustavalt koera... Eero küsis, kas Ikel on vaimu­haiguse asjus tellitud number arsti juurde. Kustkohast oli Ike saanud idee, et tema oleks nagu... Virpisse? Kas Ike oli hulluks läinud. Ilmselt on ta ise armunud... Nad kahlasid rätikuid tooma ja klohmisid nendega natuke aega teineteist...” (Kallioniemi 2001, 37...38). Vanem vend Juhani on sõjaväest tagasi ja asub esialgu tööle ning elab kodus, sest teatrikooli ta sisse ei saanud. “...Tema oli käinud linna mööda korterit otsimas juba terve nädala ning saanud lõplikult selgeks, et peab leppima soome keele õpingutega lähimas linnas. – No ega ma siin siis õppida saa! ägetses Juha­ni, kui ema küsis, kas ei tuleks odavam elada esimene aasta kodus vanemate juures...” (Kallioniemi 2001, 52...53).

Suhted Tosmanite peres on kuidagi teistmoodi kui “normaalses” perekonnas. Lapsi koheldakse kui võrdseid partnereid “...Miks sa, muide, seda mulle räägid? – Sellepärast, et sa aru saaksid. Et sa ilmaasjata riidlema ja tülitsema ei hakkaks. Aitaksid ja oleksid asju ajamas, kui tarvis...” (Kallioniemi 2001, 12). Sageli laseb ema endale öelda asju, mis mõnes teisest peres keelatud “...- Sul on hullu pilk silmis, märkis Eero.” (Kallioniemi 2001, 12), “Sa oled ajast maha jäänud, mammi, ütles Tuomas kaastundlikult.” (Kallioniemi 2001, 24).

T. Kallioniemi raamatud käsitlevad olulisi probleeme noorte elus – perekond ja suhted teiste pere­liikmetega, suhted klassikaaslastega ning mis eriti oluline, suhted vastassugupoolega, seks. Probleemide käsitlemisel jääb autor avameelseks ja humoorikaks, puudub õpetlik ja moraalitsev toon. “Kallioniemi vaimukas ja humoorikas väljenduslaad meenutab vahest kõige enam Astrid Lindgreni sädelevat stiili.” (Andke tuld, Tosmanid 2001, tagakaas). Üks, mis Kallioniemit A. Lindgrenist suuresti eristab on tema keel. Kallioniemi kasutab vabalt väljendeid ja sõnu, mida igapäevaelus kasutatakse, kuid raamatuveergudel ebasobivateks peetakse, eriti, kui tegu on laste­raamatuga. “Ise sa peeretad...” (Kallioniemi 1999, 14), “Pask haiseb ja pasun puhub...” (Kallioniemi 1999, 44), “No kui mitte see, kes kurat siis veel?” (Kallioniemi 1999, 75). Keele poolest sarnaneb Kallioniemi meie Kivirähk’ile, kes samuti ausalt ja otse välja ütleb.

“Mitmete rahvusvaheliste auhindadega pärjatud Tuula Kallioniemi on praegu soositumaid soo­me lastekirjanikke, sest tema raamatuid loevad mõnuga ka täiskasvanud. Ta vahvad, südam­likud ja naljakad Tosmanid oma vahel päris pööraste ettevõtmistega on Soomes nii populaarseks muu­tu­nud, et Tossavaiset on seal üldnimeks saamas.” (Andke tuld, Tosmanid 1999, tagakaas). Ilm­selt on Tosmanite populaarsuse põhjuseks Kallioniemi vaimukus ja avameelsus, samuti prob­lee­mide aktuaalsus ja pingevaba käsitlemine.

 

Kasutatud kirjandus: