Üks mõnus kalamehe jutt.

Mitte igaühele siin väikeses Eestis pole antud õnne sündida veekogu lähedal. Vesi, see on minuarust midagi, milleta on päris kole elada.

Mul on päris palju mälestusi, kuidas ma 4-5 aastase põnnina vänderdasin vanaisa sabas, kui ta läks rüsa kevadel jõkke viima. Ega vanaisa mind hästi kaasa võtta ei tahtnud. Rüsaga kevadel haugi püüdmine oli ju kõvasti keelatud ja kalakaitse ei lasknud seda küll unustada. Aga hirmus põnev oli see kõik. Hommikul hästi vara käis vanaisa rüsa kontrollimas ja õhtul ka. Hommikul ma tavaliselt magasin, aga õhtul ei lasknud ma vanaisa silmist, et mitte maha jääda. Vanaisa tõmbas pikad kummisaapad jalga, need olid tõepoolest nii pikad kui jaladki. Minul olid muidugi ka kummisaapad, kuigi mul oli kahju, et mul nii pikki saapaid polnud kui vanaisal. Nii me jõeääres jalutasime, südames põnevus ja hirm ka. Mina ei saanud aru, miks see kalastuskoht kodust nii kaugel oli, kui samas jõgi oli ju siin lausa kodu ukse allgi. Aga vanaisa seletas, et igal pool pole sarnast kohta, kuhu rüsa saaks panna ja kuhu ka kala sisse läheks. Noh, neid tühje käike oli ka üsna palju, aga vahel ikka näkkas ka. Mina olin kaldal, kui vanaisa lompi ronis ja rüsa üles tõstis. Kohe oli näha, et seekord me polnud ilmaasjata siia vänderdanud. Midagi seal siputas ja vingerdas tugevasti. Unustasin kõik hoiatused ja head nõuanded ja hüppasin vanaisa juurde. Ainult, oh, see kallas oli nii libe ja vesi nii sügav, et ma lihtsalt ei saanud aru, kuidas ma seal kala juures vees olin. Mina igatahes suust häält ei saanud, vanaisa aga küll ja seda sõna ei julge ma siin kirjutada. Kala muidugi läks lõbusasti vette tagasi, aga kala asemel olin mina vanaisal tuttipidi peos.

See kalalkäik jäi mul tükiks ajaks viimaseks. Minu arust ehmatas kodus ema palju rohkem kui mina, kuid mis teha, suuremate käes on ju võim. Ega ma enam polegi kalapüügist nii vaimustuses kui varem, aga muidugi on see üks tore asi.