Kahtlased mehed
Kriminaaljutt

Liina Metsküla

 Kui ma lõunaajal koolist koju läksin, liginesin oma majale hoovi poolsest küljest. Naaberkorteri rõdul toimetasid kaks võõrast meest. Tundus, et nad püüdsid ust avada.

Vaatasin neid paar minutit. Hakkasin hirmu tundma. Kes need mehed on? Järsku märkas üks mees mind. Vaatasin kähku mujale, kuid nägin silmanurgast siiski, et see mees virutas oma kaaslasele küünarnukiga ribidesse ja osutas minu poole. Nad laskusid kiiresti kükakile. Ma ei julgenud koju minna, mul ei olnud ju kedagi kodus.

Otsustasin, et pean helistama, vaatasin, kas mul telefonikaart on kaasas. Oligi. Vaatasin ringi. Kas kuskil on telefoniputkat? Mulle meenus, et maja nurgal on, aga sinna ma ei julgenud minna. Otsustasin minna hoopis poe juurde, mis oli veidi kaugemal. Hakkasin sinna poole jooksma. Kui jõudsin kohale, valisin naabrite numbri. Lasin päris mitu korda kutsuda. Mitte keegi ei vastanud. Lõpuks loobusin. Kes need kahtlased kujud ikkagi olid? Ma polnud neid kunagi näinud, kuigi me käime naabritega tihedalt läbi.

Ragistasin ja ragistasin, et lahendust leida ja lõpuks otsustasin politseisse helistada. Kõhklemisi valisin numbri. Vastati kohe. Rääkisin, mis juhtus ja politseist küsiti: "Oled sa kindel?"

"Ma pole neid kunagi näinud ja ma helistasin onu Harrile koju, mitte keegi ei vastanud!" hüüatasin hämmeldunult. Miks peab politsei nii palju pärima? "Hea küll, aga kui see on nali... tüdruk see ei ole naljaasi!" Toru pandi ära. Hingasin sügavalt sisse. Tehtud! Hakkasin enda maja poole jooksma, sest tahtsin näha, kui politsei need kurikaelad kinni võtab.

Juba enda maja juurde jõudes, märkasin naabrimeest onu Harrit. Hüüdsin teda: "Onu Harri, oodake!" Ta vaatas taha ja märkas mind, kohe jäi ta seisma. Ta naeratas: "Kuidas elad?" Ma ei vastanud vaid hakkasin seletama, mida olin näinud ja mida olin teinud: "Ma nägin sinu korteri rõdul kahte kahtlast meest ja minu arust tahtsid nad sisse saada ja ma kutsusin politsei!" Onu jõllitas mulle otsa. "Sa kutsusid politsei!?" kogeles ta. Noogutasin tundes end kuidagi tühjana: "Eee... Kas sa tunned neid mehi?" Onu Harri noogutas. Oi, kui lollisti ma end tundsin. Hakkasin enne, kui onu Harri midagi öelda jõudis, maja juurde jooksma.

Parajasti oli politsei jõudnud maja ette. "Oodake, oodake, kõik on minu süü!" karjusin. Politseinikud jäid seisma ja mind vaatama. Jõudsin nende juurde ja hakkasin rääkima: "Kõik on minu süü, mulle tundusid need mehed kahtlased, aga need on minu onu tuttavad! See oli valehäire! Ma palun südamest vabandust!"

"Kas tead, tüdruk, et valehäire on väga tõsine asi ja vaata, et sa seda enam ei tee, muidu teatame su vanematele ka, praegu me veel seda ei tee!" ütles politseinik ja nad kõik istusid autodesse ja sõitsid minema. Jäin neile järele vaatama ja mõtlema, kui loll ma olin.

Kohe jõudis minu juurde ähkiv onu Harri, kes küsis: "Kuhu politsei jäi?"

"Nad sõitsid minema, ma ütlesin, et see oli valehäire!" selgitasin mina. "Mida!?" ehmus onu Harri. Noogutasin ja küsisin seejärel: "Mis viga? Kas need ei olegi sinu sõbrad?" Viimane lause oli naljatamisi öeldud. Naabrionu noogutas. Minu nägu läks valgeks, kui piim: "Need ei olegi su sõbrad?"

"Ei, need ei ole Margus ja Janek, ma pole neid mehi, kes minu rõdul on mitte kunagi näinud, mitte kunagi!" vuristas onu kiiresti.

Seejärel raske koolikott seljas, hakkasin trepist üles, kolmandale korrusele tormama, onu Harri oli mul kannul. "Me peame uuesti politsei kutsuma! Kas sul mobiili on?" küsisin onu Harrilt. "Jah, helista, palun!" palus onu. Helistasingi, kuid oh häda! Nad ei uskunud mind enam. Midagi polnud teha, tuli ise tegutsema hakata!

Mina ja onu Harri varjusime ühe nurga taha, õnneks oli onu Harri perekonna korter heas kohas. Ootasime ligikaudu viis minutit ja lõpuks väljusid onu korterist kaks rõdul olnud meest. Neil olid mustad prügikotid käes. Kui nad jõudsid meile lähedale, kargasime neile ette. Virutasin ühele mehele oma raske koolikotiga pähe. Mees vajus oimetult maha. Onu Harri võttis teise mehe ette. Onu Harri oli turske mees. Ta sai röövlist jagu ja käskis mind. "Mine tuppa ja tee koridori kapi teine sahtel lahti ja too sealt nööri!" Kuuletusin, olin juba minuti pärast tagasi. Kõigepealt sidusin kinni oimetu mehe ja siis selle, kelle naaber oli kinni hoidnud.

Läksime onu poole ja vabastasime tema kõhnad sõbrad. Need tänasid meid ja hakkasid läbisegi seletama: Nad hiilisid meile selja tagant ligi... ilmselt hullud... hulludel on ju alati palju jõudu...

Katkestasin nende jutulõnga ja ütlesin: "Ma arvan, et me peaksime uuesti politseisse helistama. Need mehed ei saa ju igaveseks sinna lamama jääda!" Kõik nõustusid minuga." Ma helistan ise, võib-olla nad sind ei usu!" ütles onu Harri ja võttis telefoni. Politsei saabus naabri kutse peale paari minutiga.

Tuli välja, et need kaks röövlit on tagaotsitavad ja nad on põgenenud hullumajast. Nende nimed olid Indrek ja Martti. Onu Harri sõpradel oli õigus, nad olid hullud ja hulludel on alati palju jõudu...