Kadri ekskursioon Raekojas

Vaikses Taigu külas elas Kadri koos oma õdede, vendade ja vanematega. Nende maja asus Kauna tänava
paremal pool. Elamut oli kaugelt näha, sest asula oli väga väike ning tänavate ääres polnud palju
maju. Kadri käis Taigu kooli 4. klassis ja ta oli väga hea õpilane.

Ühel päeval pidi nende klass minema ekskursioonile Tallinna vanalinna Raekotta, millest hiljem pidid nad saadud huvitavatest faktidest ja giidi lugudest kirjutama kokku kirjandi.
Tüdruk ootas põnevusega seda reisi Tallinnasse. Peale kooli ruttas ta koju ning hakkas asju
pakkima. Ta võttis oma matkakoti, mille sisse ta asetas kõik vajaliku toidu ja soojad riided. Juba
enne õhtut oli Kadril asjad pakitud ja korda seatud. Õhtul läks Kadri magama oodates juba järgmist
päeva, sest ta tahtis nii väga minna Tallinna vanalinna.
Hommikul hakkas hele päike Kadrile silma paistma, mis äratas ta üles. Kohe, kui ta voodist püsti
tõusis läks ta kiiruga vannituppa, kus ta pesi ennast ning ruttas edasi kööki sööma. Nüüd oli ta
korras ja vanemad oli valmis teda autoga kooli juurde viima. Kui Kadri jõudis koolimajja, tuli välja,
et ta ei olnud esimene õpilane. Seal oli juba päris palju kogunenud tema klassikaaslasi. Lõpuks kui
kõik olid nüüd kohal tuli kooli uksest välja õpetaja. Kaugelt paistis buss, mis peatus kooli ees ja
avas uksed. Korraga hakkas suur tormamine ning karjumine, kes saab ennem bussi ja paremad kohad. Kadri
läks koos oma sõpradega bussi ning istus oma pinginaabri kõrvale.
Paari tunni pärast jõudsid nad Tallinna. Edasi sõitsid läbi äärelinna ja uuslinna otse vanalinna.
Buss parkis Viruväljakule ning sealt läksid nad jala raekotta. Tee peal seletas giid neile palju
huvitavat vanade vanalinna majade ja inimeste kohta. Lastel oli käes paberiblokk ja teises käes
pliiats ning aina märkisid paberile juhi juttu. Kui nad lõpuks raekoja platsile jõudsid jalutasid nad
ennem ümber hoone ja, siis läksid sisse. Raekoda nägi seest väga ilus, eriti oli ilus ja põnev kelder
ning köök . Õpilased tahtsid minna raekojatorni ning vaadata kõrgemalt vanalinna majade punaseid
katuseid. Sinna üles nad hakkasidki minema, kuid keegi ei märganud, et üks nendest puudus.
Kadri oli just tualetti läinud. Isegi ta pinginaaber ei pannud tähele, et Kadrit ei olnud enam tema
kõrval. Kadri tuli tualetist välja ning sai kohe aru, et teised olid edasi läinud ning teda unustanud.
Tal ei jäänud muud üle, kui hakata neid otsime. Ta läks trepist üles, kõndis läbi söögisaali ning
märkas paremal pool seina üht ust, mis vajus sujuvalt kinni. Kadril tuli naeratus suule, sest ta
teadis, et see oli loomulikult tema klass. Ta jooksis ukse juurde, avas selle ja nägi tühja ruumi,
kus oli palju vanasid raamatuid ning tuba oli väga tolmune. Laual seisis vana gloobus, mis meenutas
talle kooli oma. Kadri vaatas teisele poole tuba ning märkas seal askeldamas meest. Sellel mehel oli
Kadri arust naljakas riietus. Tal oli raske raudrüü seljas, pikk habe ja kaabu viltu peas. See oli
Vana Toomas, tuli äkki Kadrile pähe. Loomulikult muu ei saa ta olla, täpselt tema moodi. Mees keeras
ümber ja lausus käed puusal: „Loomulikult olen mina Vana-Toomas.“ Kadri jäi jahmunult seisma ja
mõtles, et kuidas saab Vana Toomas elus olla. Ta on ju kõigest kuju katusel, kes valvab lapsi ja
vanalinna. Siis tuli Kadrile mõte, ta küsis uudishimuliku häälega Vana-Toomaselt: „Mis aasta praegu
on?“ Vana-Toomas võttis oma märkmiku laualt ja lausus: „ Praegu on aasta 1876.“ Kadri sai aru, et oli
minevikku sattunud. Ta oli põnevil ning tahtis, et Vana
Kadri jõudis rahulikult koju, jutustas vanematele ekskursioonist ja hakkas kirjutama kirjandit, mille
ta pidi järgmiseks päevaks kooli viima. Õpetajale meeldis kirjand väga. Tüdrukule meeldis see reis
väga ja loomulikult ei unusta ta Vana-Toomast, sest ainult tema teab miks ta seal katusel on.