Jules Verne sündis 1828. a. advokaadi perekonnas Prantsuse sadamalinnas Nantes'is, kus ta ühtlasi oma noorusaastad veetis. Tulevasel kirjanikul oli juba lapseeas tihedaid kokkupuuteid sadamaeluga, laevadega, meremeestega. Siit oli pärit ka tema seikluskirg ja soov oma silmaga näha võõraid ja kaugeid maid. Jules Verne oli sooritanud mitmeid laevamatku Euroopa meredel, hiljem käinud Ameerikas ja Aafrikas.

Sirgunud noormeheks, hakkas Jules Verne suurt huvi tundma peale geograafia veel igasuguste saavutuste vastu teaduses üldse, eriti aga tehnikas. Langes ju Jules Verne'i elu ja looming ajaliselt ühte suurte geograafiliste avastustega, tormilise arenguga teaduses ja tehnikas.

Pärast lütseumi lõpetamist kodulinnas sõitis Jules Verne Pariisi, kus ta hakkas isa soovil õppima õigusteadust. Prantsusmaa pealinn võttis ta vastu ärevana revolutsioonilistest sündmustest. Siin elas Jules Verne üle 1848. aasta revolutsiooni, hiljem võttis osa Preisi— Prantsuse sõjast ning oli Pariisi kommuuni ajalooliste päevade tunnistajaks. Kõik see sööbis tugevasti kirjaniku mällu ja jättis tema loomingusse sügavad jäljed — kõiki Jules Verne'i teoseid läbib tohutu armastus vabaduse ja vihkamine igasuguse rõhumise vastu.

Kirjanduslikke katsetusi alustas Jules Verne koolipõlves. Need olid peamiselt näidendid, jutustused, luuletused. Kuigi kirjanikukuulsus ei krooninud kaugeltki kohe esimesi katsetusi, huvitas kirjutamine Jules Verne'i siiski niivõrd, et ta peale ülikooli lõpetamist otsustas jääda Pariisi ja pühendada end tervikuna kirjandusele.

Tunnustuse kirjanikule tõi tema kolmekümne viiendal eluaastal hoopis uus, varem vähe viljeldud žanr — teaduslik-fantastilised seiklusjutud ehk «raamatud teadusest», nagu kirjanik neid ise nimetab. Jules Verne armastas juba lapseeast peale lugeda Daniel Defoe', Fenimore Cooperi ja Alexandre Dumas' seiklusjutte, millised on teda ka kirjanduslikult mõningal määral mõjutanud. Ta ise aga asus seda žanri lahendama uutelt lähtepunktidelt. Verne'i fantaasia, mis on erakordselt rikas, ei kaota tegelikkuse piire, vaid tugineb alati teaduse kindlatel või siis võimalikel saavutustel. Tal oli käsutada isiklikult koostatud kartoteek, mis sisaldas üle 25 tuhande sissekande ja mida ta pidevalt täiendas uute andmetega igasugustelt maadelt ja igasugustelt elualadelt.

Tohutu tööarmastus ja laiad huvialad, mis andsid Verne'i käsutusse suure faktilise materjali, võimaldasid tal käsutada kõige mitmekesisemaid sündmustikke kõige mitmekesisemate kangelaste ja tegevuspaikadega. Tema 69 seiklusjutus, mis on koondatud sarja pealkirja all «Kummalised teekonnad», tuleb lugejal reisida läbi kõikide mandrite, viibida meresügavustes ja mäekõrgustes, sõita allveepaadiga ja lennata õhupalliga.

Jules Verne'i populaarsematest teostest võib märkida tema triloogiat, kuhu kuuluvad «Kapten Granti lapsed», «Kakskümmend tuhat ljööd vee all» ja «Saladuslik saar», ning «Viieteistkümneaastast kaptenit», «Kapten Hatterase seiklusi», «Maalt kuule» jt.

«Kapten Granti lastes» kirjeldatakse teadmata kaduma läinud šoti meremehe kapten Granti otsinguid. Kapten Grant, kes polnud rahul inglaste peremehetsemisega Sotimaal, oli sõitnud oma laeval «Britannia» uurima Vaikse ookeani saari, et mõnel neist luua šoti asumaa, kuhu šotlased võiksid välja rännata, et isikliku tööga, sõltumata võõrastest, rajada uut ja vaba elu. Siinjuures ei saa mainimata jätta kapten Granti idee utoopilisust, kuid vähemusrahvuse protest rahvusliku rõhumise vastu jääb siin eredalt kõlama. Sama protestivaimu väljendab ka kõne all oleva raamatu üks peategelasi šotlane lord Glenarvan, kes leidis hai kõhust väljavõetud pudelist kirja andmetega kapten Granti kohta ja läheb teda oma laevaga otsima. Inglise admiraliteet keeldub aga täiesti teda selles suhtes abistamast — oli ju kapten Grant tegutsenud Inglise valitsuse vastu.

Lord Glenarvaniga sõidavad otsimisretkele kaasa ta suuremeelne abikaasa leedi Helena ja kapten Granti lapsed — kuueteistkümneaastane Mary ja kaheteistkümne-aastane Robert. Kirjanik on suure soojusega edasi andnud laste piiritu armastuse isa vastu. Nad ei kohku raskuste ees, mis neid teekonnal tabavad. Robertist saab isegi kangelane, kes päästab teiste elu.

Üheks ilmekamaks kujuks Jules Verne'i tegelaste hulgas on Jacques Paganel, geograaf ja teadlane, kes tänu oma hajameelsusele satub juhuslikult lord Glenarvani laevale. «Kapten Granti laste» tegevus toimub kahel mandril, Ameerikas ja Austraalias, ning Uus-Meremaa saartel. Jules Verne kirjeldab eredates värvides sealseid maid — nende avastamise ja uurimise ajalugu, nende loodust, loomi ja linde. Suur osa kõigest sellest jõuab lugejani Paganeli suu kaudu. Kirjanik aga ei piirdu kaugeltki veel sellega. Huvipakkuvalt näitab ta sealsete elanike, eriti aga pärismaalaste elu, kes on sattunud kolonisaatorite võimu alla. Neid ei peeta inimesteks, nende peale korraldatakse isegi jahti nagu loomadele. Nagu selle kohta ütleb Paganel, «viib briti süsteem vallutatud rahvaste hävimisele, nende väljaajamisele aladelt, kus elasid nende esivanemad».

Samuti nagu «Saladuslikus saares», nii kriipsutab autor ka selles teoses alla töö tähtsust inimese elus. Esitamata küll sotsiaalset fooni, suudab ta veenda lugejat selles, et töö ja püüdlikkus on õnne ja heaolu esimeseks tingimuseks.