|
Jõulud Vargamäel Jõulud Vargamäel olid tol aastal eriti pidulikud, sest polnud peres enam võõraid palgalisi – ainult omad lapsed. Poisid tõid õledki sel aastal varakult sisse. Ilm oli ilus ja pehme. Eesperest mindi jõuluõhtul kirikusse lausa kahe hobuse ja reega, sest sõitjaid oli palju: Liisi, Maret, Andres, Indrek, Ants ja Liine. Kaks väiksemat pidid koju jääma: Isale ja emale appi ahju kütma ja vorste kerisele panema, sest ei võinud ju ometi toad sellepärast ilma magusa haisuta ja kõrvad meelitava särinata jääda, et kõik tahtsid minna kirikukelli lähedalt kuulama. (lk 385, 2. lõik) Liine jaoks oli see lausa esimene sõit kirikusse ning tal oli seal nii palju vahtida, et ta ei kuulnud ainsatki sõna õpetaja suust. Kirikuskäik näitas veel kord, et hoolimata Andrese ja Pearu omavahelisest vaenust said kahe pere lapsed omavahel hästi läbi. Ka kirikus istusid Oru Joosep ja Liisi koos. Kui Liine kuidagi ei suutnud end pöörata, et kirikukoori laulmas näha, siis tuli just Joosep appi. Ja kui sama mure omakorda naabertalu väikevenda tabas, siis oli Liisi parajal hetkel abiks. Kirikust välja minnes ootas Andrest üllatus – keegi oli kellad tema ree aisadesse sidunud. “Sa siis teadsid sellest?” päris Andres “Teadsin,” vastas Liisi “Joosepi töö, eks?” küsis Andres (lk 389, 3. lõik) Kellasid oli tagasiteel ilus kuulata, sõit oleks võinud palju pikem olla. Kuid välja alla jõudes tuli siiski kellad aisadelt ära võtta. “Aga lapsed,” pöördus Liisi väiksemate poole, “pidage oma suu, et isa kelladest ei kuule, siis sõidame teine jõululaupäev jälle nõnda.” (lk 390, 2. lõik). Sest ka jõulude ajal oli Vargamäe Andres endassesüvenenud näoga, “nagu veeretaks ta hinges muresid, peas raskeid mõtteid”. Isa ei armastanud laste alalisi naljatusi, eriti vaiksel ja pühal jõuluõhtul. Lastel oli vanemate pühade ja tõsiste nägude tõttu jõuluõhtul ja esimesel pühal väga raske põli. Süüa võis küll piiramatult ning õlgedel lamada, kuid ometi ei võinud teha just neid asju, mida teha tahaks, sest aeg oli liiga püha. Jõululaupäeval oli juhtunud ka eriskummaline sündmus. Kui kirikulised koju jõudsid, siis leidsid nad vanemad alles laulmas ja lugemas. Pearu koer Valtu oli salaja vorstihaisu peale eesruumi tulnud ning pereisa karistas rängalt koera, mistõttu suur osa õhtust oli kulunud Valtu peksmiseks. “Jäta järele,” manitses viimaks Mari, “sa peksad ta surnuks.” “Surgu, kui tahab,” vastas Andres peksuvaimustuses, “saab risust lahti, muud midagi.” (lk 394, 4. lõik) Miks pidi Andres koera poolsurnuks peksma? Ehk ta (Andres – koost.) küll kasuka juba alguses kohe maha oli visanud ja särgiväele jäänud, ometi nõretas nahk voolavast higist. Selles higis auras aastapikkune viha ja vaen ning kättemaksuhimu Oru Pearule ja kõigele, mis on temaga ühenduses. (lk 393, 5. lõik, 2. rida) Alles teisel pühal võis õlgedel ka midagi toimetada: passi lüüa, kingsepal silma peast visata või niisama hullata. Asi läks koguni niikaugele, et Andres nõustus oma vanima pojaga mustlast võitlema. “Kust see isa täna ometi niisukese nalja peale pidi tulema?” imestas Liisi. “Ei tea, kust see tal tuli,” vastas Mari. “Aga küllap see ikka selle teisepere koera peksmise pärast oli, see lahutas jõululaupäeval ta südant.” (lk 401, 4. lõik). Niimoodi möödusid seekordsed jõulud Vargamäel. Kuigi Andresele polnud meeltmööda, et ta nüüd pidi hakkama Pearuga taas koera pärast kohut käima, ei kahetsenud ta ometi midagi ning lastele jäid jõulud üldiselt siiski meelde ilusatena… Kasutatud kirjandus: Anton Hansen Tammsaare “Tõde ja õigus” kirjastus “Eesti raamat”, Tallinn1974. |