|
Jean Sibelius
Jean armus temasse pööraselt ja kinnitas, et abiellub Lucina-tädiga, kui kasvab suureks. Aastakümneid hiljem meenutab Lucina Hagman naljatades tema armuavaldust. Klassikaaslastest oli Jeanile kõige lähedasem Walter von Konow, Lahiste mõisaomaniku poeg Sääksmäelt. Neist said eluaegsed sõbrad. Esimestel kooliaastatel oli poisi lemmikharrastuseks näitlemine. Veidi hiljem moodustasid poisid orkestri, kus mänguriistadeks olid savikuked ja suupillid. Löökpillidki ei puudunud; mõnel poisil oli kelli ja kuljuseid. Jean juhatas ettekannet klaveri juures ja tuli välja, et mingi muusika igal juhul nii musitseerides ka tekkis. Looduses viibis poiss meelsamini kui kusagil mujal. Õieti alles seal sai tema fantaasia tuule tiibade alla. See tohutu tundehellus, mis Jeani loodusarmastuse põhjaks oli ja mis tema fantaasiat elustas, avaldas juba aegsasti ka oma tülikat külge. Kui ta veidi vanemaks sai, taipas ta, et tema elu ei sarnane kaaslaste omaga. Nad käisid hästi riides ja said vanematelt kalleid kingitusi. Kuid Jeanil tuli õppida paljustki loobuma. Juba varakult rõhus teda see raske seisund, mis kehvale rikkamate hulgas osaks langeb. Tema vilgas loomus ja elav fantaasia olid kogu aeg vastuolus kooli asjaliku vaimuga. Õppimine oli raske pingutus ja ta püüdis nii vähesega kui võimalik läbi saada. Tänu andekusele ja lahtisele mõistusele suutis ta siiski hästi sammu pidada. Arvutamine ei teinud talle mingit raskust. Kõrgemates klassides avaldasid talle klassikalised keeled uue ilumaailma. Jeanist oli kasvanud pikk ja kõhn elavaloomuline poiss. Tal olid pruunid juuksed, suurevõitu kõrvad ja hallides silmades elav arukas pilk. Ta meeldis kõigile. Ta olek oli alati sõbralik ja sümpaatne. Jeani süda heldis kergesti. 1880. a. kevadel, kui Jean oli neljateistkümneaastane, sai tema muusikaharrastus äkki hoopis uue iseloomu. Ta oli hakanud õppima viiulimängu dirigent Gustav Levanderi juures. Kõik teised harrastused kaotasid oma võlu päriselt ja kooliskäimine muutus endisest veel piinavamaks. Järgmisel aastal unustas ta oma õpingud nii ära, et jäi viiendasse klassi istuma. Koolipidudel ja Hämeenlinna peenemates perekondades lõikas Jean esimesed loorberid helikunstnikuna. Enne esinemisi närveeris ta alati, kuigi kuulajateks olid ainult lähimad seltsimehed. Viiulimäng viis ta kammermuusika juurde. Jeani eestvedamisel kujunes perekonnatrio nii võimekaks, et võis esineda isegi väljaspool kodu. 1885. aasta maikuus auga sooritatud küpsuseksamid lasid tal end kirja panna Helsingi ülikooli õigusteaduskonna üliõpilasena. Helsingisse õppima minnes oli seal avatud juba muusikakool ja selle juhatajast Martin Wegeliusest kujunes Jeani elus üks tähtsamaid isikuid. Õpinguid jätkas ta hiljem juba Berliinis ja Viinis. Sibelius töötas ka Helsingi Muusika Akadeemias õpetajana aastatel 1892-1900. Peagi andis riiklik stipendium Sibeliusele võimaluse täielikult heliloomingule pühenduda. Aastal 1904 koliski ta oma villasse Ainolaan Järvenpääs.
Sibelius – maailma kõige halvem helilooja
Eriti kuuekümnendatel, üldist ajavaimu kergesti omandades, oli väiksematel vendadel kombeks teooriasse rüütada oma kadedus ja soov suuri surnuid kamandada. See oli ülikoolides ametlik programm. Praegu on noored muusikateoreetikud professor Oramo sõnul adornoluse varju Sibeliuse kohal juba hüljanud. Sibeliuse vastu on tekkinud uus ja sügavam huvi. Heliloojale nagu luuletajalegi (heal juhul) on omane eelkõige nüansitaju, tundlikkus ja nägemine asjade taha. Heliloojal ei ole ka alati sõnu varuks nagu teoreetikul, et end kaitsta. Viha suurte isiksuste vastu, nende hilisem balsameerimine, alateadlik ihalus ja autoriteedijanu ei ole võõrad ka kirjandusinimesele. Vähetuntud kirjanikule on kurnav tõsiasi, et nende kodumaisel kirjandusmaastikul kasvab ainult paar-kolm taime, mida laias maailmas tuntakse. Soomeski on peaasjalikult vaid kaks nime, kes maailmaluule antoloogiais esindatud –Saarikoski ja Haavikko. On see hea või halb, ei ole võimalik erapooletult otsustada.
Sibelius – armastatud helilooja Sibeliuse geniaalsemad tööd on orkestrimuusikas ja sümfooniates, mis tihti sisaldasid soome mütoloogiat ja teisi rahvuslikke teemasid. Ta lõi mitmekülgse, stiililise olemusega teoseid, mille sisuks oli orkestrimuusika, põhiliselt 7 sümfooniat ja programmilised sümfoonilised poeemid, näiteks neljaosaline Lemminkäise sarja, Põhjala tütred ja Tapiola. Aastal 1892 Sibelius alustas Kullervo-sümfooniaga Rahvuskalevaise aja Soome heliloomingus ja tasapisi suundus rahvusvahelisuse poole. Aastal 1904 valminud viiulikontsert kuulub endasuguste hulgas kõige nõudlikumate ja populaarsemate teoste hulka. 1909 aastal valmis tal sügavatundeline viiulikvartett Voces intimae. 1889.a. loodud Finlandiast sai Soome iseseisvumise sümbol ja rahvuslikuks kultuuriomandiks on muutunud ka tema lavateosed ("Kuningas Kristjan II", "Surm", "Torm"), mitmed klaveri- ja viiulilood ja tuntud luuletajate tekstidest tehtud koori- ja soololaulud. LOOMING “Karelia”1893
|
