James Cooki
1768-1771a. ümbermaailmareis

Sissejuhatus

Otsustasin kirjutada referaadi meresõitjast James Cookist, sest kui ma õpikust tema kohta lugesin, siis tundus ta väga huvitav inimene olevat ja ma tahtsin tema kohta rohkem informatsiooni saada. Oma referaadis käsitleksin ma pikemalt James Cooki esimest ümbermaailmareisi, mis toimus aastate 1768-1771. Sissejuhatuseks räägiksin ma aga natuke Jamesist lähemalt. James Cook elas aastatel 1729-1779. Ta oli kuulsaim inglise meresõitja ja silmapaistvaim Vaikse ookeani uurija, kes täitis suured lüngad maailmakaardil. Ta oli oletatavasti esimene inimene, kes nägi Antarktikat ja esimene eurooplane, kes käis Arktikas. Ta juhtis kokku kolme ümbermaailmareisi ja avastas sadu uusi saari ja mereteid.

James sündis Yorkshire lähedal väikeses külas. Ta veetis oma lapsepõlve maapoisina. Tema perekond oli suhteliselt vaene ja ta oli harjunud elama ka kitsastes tingimustes. James läks külakooli õppima ja teda polnud põrmugi vaja õppimisel tagant kihutada. Eriti huvitas teda matemaatika ja muud teadused. Jamesi isa tahtis, et poisist saaks ärimees. Ta oli öelnud: "Poisist peab saama ärimees, sest temal on arvude jaoks andi". Nii läkski James ühe kaupmehe juurde katsetele. Jamesile tundus alguses, nagu oleks ta sattunud paradiisi, nimelt koht kus ta tol ajal kaupmehe ametit õppis asus mere ääres. Õpipoisiks olemine aga ei olnudki nii lihtne, sest kaupmees osutus väga rangeks ja korraarmastajaks meheks.
    "Ma ei jää siia mitte ühekski tunniks enam, ei, seda ma ei tee," mõtles James iseendas, kui oli teeninud 18 kuud kaupluses, kus ta pidi kogu aja puhastama poodi, küürima põrandat ja jooksma valju peremehe käsul siia ja sinna. Nii ta põgeneski poest ja läks ühte rannaäärsesse väiksesse linna, kus ta sai ühele söelaevale tööle, sest ta jättis endast tõelise meremehe mulje. James oli harjunud elama kitsastes tingimustes ja ta sai merel suurepäraselt hakkama. Mõne aja pärast said kõik aru, et ta on sündinud meremeheks ja nii ta saigi lõpuks laeva kapteniks.

Esimese suurema reisi algus

James Cook tegeles väga usinalt ka astronoomiaga. Nimelt oli ta välja arvutanud, et 5. augustil 1766. aastal toimuvat päikesevarjutust võib kõige paremini näha Newfoundlandil. Päikesevarjutuse ajal oligi ta kohal ja tegi seal nii huvitavaid vaatlusi, et need äratasid teadlaste tähelepanu. Pärast seda kui Cook oli avaldanud oma vaatlused, peeti teda üheks maailma juhtivaks matemaatikuks ja astronoomiks.

Tol ajal kõneldi teadlaste keskel palju huvitavast nähtusest, mille aeg sai täis 1796. aastal. Nimelt pidi siis Veenus mööduma Päikesest, ja see asjaolu pidi andma võimaluse paremaks tutvumiseks niihästi Veenuse endaga kui ka Maakera vahemaaga Päikesest. Samuti oli teada, et seda loodusnähtust võis kõige paremini vaadelda vaikse ookeani lõunapoolses osas. Otsustati saata laev teadlastega mõnele Vaikse ookeani saarele Veenuse vaatlemiseks. Kuningas arvas, et kõige kohasem mees seda ekspeditsiooni juhtima on James Cook. James oli sellest ideest vaimustunud. Ta pidi küll oma perekonna jälle maha jätma, kuid meri kutsus teda niivõrd, et te ei saanud keelduda. Cookile jäeti vabadus valida välja laev ja varustada see. Laeva "Endeavouri" varustamine ja kordaseadmine toimus põhjaliku hoolega. Laeva meeskond koosnes kokku kaheksakümne neljast mehest.

Pärast mitu nädalat kestnud ettevalmistusi hiivas laev ühel päeval ankru ja sõitis Thamesi jõge mööda alla. kurss võeti lõunasse. peagi jäid seljataha Prantsuse ja Hispaania rannikud ning suunduti Aafrika poole. Sõit ei olnud aga sugugi lõbureis, nimelt satuti laev tugeva tormi kätte ja laev pidi kõvasti võitlema. Madeira saarel jäädi ankrusse. Sinna jäi Cooki ekspeditsioon viieks päevaks, varustades laeva puuvilja, sibulate, viina, vee ja muu sarnasega. Tähelepanu väärib see, kui suurt rõhku pani Cook värskele toidule ja rohelisele. Nähtavasti taipas ta, mis on kõige paremaks vahendiks skorbuudi vastu.

Kui laev oli laaditud lahkuti saarelt ja suunduti avamerele. Reisil koges meeskond ka palju uusi elamusi, näiteks nähti esimest korda lendavaid kalu ja kummalist veeläiget, mis ilmub lõunamere vetes. Lasti maha tundmatuid linde ja tõmmati meresügavusest välja tundmatuid kalu. Soodsa kirdepassaadiga läks sõit kiiresti ekvaatori poole. Järgmisena tahtis Cook sisse sõita Rio De Janeiro sadamasse, kuna aga pärismaalased olid väga vaenulikud, siis sinna pikemalt peatuma ei jäätud. 11. jaanuaril 1769. aastal tuli nähtavale Tulemaa rand. Peale seda peatuti mõnda aega Bay of Sussex´is. 27. jaanuaril jäeti Atlandi ookean selja taha ja tüüriti Vaiksesse ookeani. Aprilli algul nähti maad, mis näis koosnevat madalaist, ilusat laguuni ümbritsevaist rahnudest. Oli jõutud ühe juurde neist korallsaartes, mis on tekkinud väikeste korall-loomakeste väga pikaaegse töö tulemusena. Cook otsustas mitte maale minna, sest metslastel ei näinud olevat suuremat isu neid maale lasta. Nii jätkati reisi merel.


Tahitil.

    12. aprill oli suureks päevaks Cookile ja tema meeskonnale. Sel päeval jõuti ühele saarele Seltsi saarestikus, mis oli sobiv Veenuse-vaatluste toimetamiseks. James Cook nimetas selle saare Tahitiks. Saarele jõudmise päev oli kõigi jaoks rõõmupäev, sest selja taga oli kaheksa kuud vaevarikast ja väsitavat mereteed, ees aga lebas paradiisilik rand. Maale minnes said inglased armastusväärse vastuvõtu osaliseks. Pärismaalased näitasid igasuguste märkide abil oma sõbralikku meelelaadi ja nad tegid suurepärast vahetuskaupa laevameeskonnaga. Päev hiljem tulid 2 pärismaalast laeva pardale, need näisid olevat pealikud. Kumbki metslastest valis endale sõbra. Üks valis Kapteni ja teine ühe teise meeskonnaliikme. Siis võtsid nad osa oma riideid seljast ära ja mässisid oma sõbrad nendesse. Vastutasuks anti neile kirves ja mõned pärlid.
    Igal pool tervitas neid rõõmus ja sõbralik rahvas roheliste okstega, näidates nii oma head tahet ja rahuarmastavat meelt. Kahjuks oli aga pärismaalastel ka üks viga, nimelt kippusid nad meeskonnalt asju varastama ja nad tegid seda nii suurepäraselt, et vahele ei jäädud. Mitmeid kordi üritas James neid sellel teemal mõjutada, kuid metslased ei muutnud oma kombeid.
    Ühel päeval juhtus aga õnnetus, nimelt üks kunstnik, kes oli ekspeditsiooniga kaasa tulnud, haigestus ja suri. Cook ei teadnud, mida teha surnuga, sest metslased olid tulvil igasugust ebausku, ja nad ei oleks saanud aru sellest kui meeskond ta maha oleks matnud. Selle tõttu avaldati kunstnikule viimset au laeval ja ta keha lasti ookeani. James oli tähele pannud, et pärismaalased talitasid hoopis teisiti, nad mässisid surnu riideribadesse ja asetasid ta okstest korvi. Korvi asetasid nad vett ja puuvilju ning tõstsid korvi kõrgetele põikpuudele. Nii oli metslaste viis surnuid viimsele teele ette valmistada.
    Cook oli juba teisel päeval hakanud ette valmistama astronoomilisi vaatlusi ja peagi oligi suur päev käes. Kõik oli vaatlusteks ette valmistatud, nüüd olenes kõik juba ilmast. Ööl vastu 3. juunit ei saanud Cook ega tema meeskond und. Viimaks tõusis päike säravalt ja selgelt. Asi õnnestus täielikult ja see päev oli Cookil suurimaid elus. Ka teadusele andis ta erakordselt suuri tulemusi hoolikate vaatluste näol, mis pakkusid palju uudist.   
    Pärast vaatlusi pididki Cook ja tema meeskond lahkuma muinasjutuliselt Tahitilt. Laev oli varustatud värske puuvilja, kala, liha, vee ja muu säärasega. Enne lahkumist tuli aga pärismaalaste pealik Tupia Cooki juurde ja palus, et teda kaasa võetaks. Et Tupia tundis väga hästi Tahiti ümbruse sõiduvett, siis otsustati ta kaasa võtta. Hiljem selgus, et ta oli talitanud õigesti, sest Tupia oli meeskonnale mitmeti kasuks. Nii lahkutigi saarelt, et liikuda edasi uute avastuste poole.
Uus-Meremaa ja Austraalia ida-rannik.

    Cook otsustas uurida lähemaid saari ja lähim neist oli Huaheine. Seal saarel elasid sõbralikud pärismaalased. Cook nimetas need saared Seltsi saarteks ja kuulutas nad Inglise kuningale alluvaks. Viibinud saarel neli nädalat, laskis Cook seada laeva sõiduvalmis. Purjetati edasi lõuna suunas. Neli päeva nähti ainult taevast ja vett, siis aga ilmus silmapiirile väike saar. Mindi randa, aga vastuvõtt oli kõike muud kui sõbralik. Pärismaalased ei kavatsenudki neid maale lasta ja nii mindi edasi lõuna suunas. Cook tahtis jõuda selgusele, kas siis üldse on olemas suur Lõunamere-manner, millest nii palju räägiti, millesse aga temal ei olnud erilist usku. 7. oktoobril jõuti Uus-Meremaale ja Cook nägi varsti, et see oli huvitav maa suurepärase kliimaga. Nüüd oli vaja välja selgitada, kuidas pärismaalased tulijatasse suhtuvad. Kui väike maabumis-ekspeditsioon lähenes rannale, seisis seal salk pärismaalasi, kes nägid välja väga iseäralikud. Nad olid riietatud taimekiududest valmistatud rõivastesse ja juuksed olid neil sõlmitud üles. siin kohtas Cooki meeskond esimest korda maoorisid. Kui Cook oma meestega rannale lähenes, põgenesid pärismaalased oma onnidesse. Mitu korda üritati näidata, et nad ei taha midagi halba, kuid see ei õnnestunud. Lõpuks ei jäänudki muud üle kui edasi liikuda. "Endeavour" purjetas edasi lõunasse. Jõuti Uus-Meremaa Põhjasaarele, kus ei õnnestunud samuti kaldale minna, sest seal elasid inimsööjad.
kui Cook läks uuesti merele, sattus ta väga raskesse tormi, mis kestis neli päeva. Cook oli oma päevikus kirjutanud, et see oli kõige hädaohtlikum torm tema elus. Ainult suure töö ja vaevaga õnnestus laeval pääseda saare lääneküljele varju.
    Aeg oli pöörduda tagasi Inglismaale, ja Cook kaalus, kas minna sama teed pidi tagasi või sõita ümber maailma. Ta otsustas valida viimase tee. 19. aprillil hakkas maa paistma ja paistis ilus laht, kuhu laev võis asuda ankrusse. Oligi jõutud Austraaliasse. Üritati saavutada sidet metslastega, kuid see ei tahtnud kuidagi õnnestuda. Algul nad kartsid uustulnukaid, siis aga hakkasid lendama odad. Kuna Cook arvas, et odade otsad võivad olla mürgiga koos, siis liiguti tagasi merele. Meeskond üritas veel mitmel pool maale minna, kuid igal pool kordus sama. Austraalias nähti väga palju uusi linde, loomi ja taimi ja kõik see tundus inglastele väga eksootiline.
   
Uued katsumused.

    10. juuni ööl oli suurepärane kuupaiste ja suurem osa laeva meeskonnast läks magama. Vaevalt tunni aja pärast tunti äkki tõuget ja kuuldi raginat. "Endeavour" oli jooksund veealusele korallirahnule. Laeva voolas hulgaliselt vett ja kõik pumbad olid töös. Õnneks tuli ühele ohvitseridest mõte katsuda auku kinni panna sellesse topitava purjega. See õnnestus ja laev suunati madalasse vette. Laeva hakati parandama ja ühel päeval selgus üks huvitav asi, nimelt kui laev jooksis kaljurahnule, oli tükk rahnust ära murdunud ja jäänud laeva auku kinni. Kui sellist imet poleks juhtunud, siis oleks laev tõenäoliselt mõne minutiga põhja läinud.
Sel ajal kui laeva parandati, tegeles Cook ranna uurimisega ja kaardistamisega. Sel ajal tehti Austraalias palju huvitavaid avastusi. kõige enam tähelepanu äratas aga loomariik, sest nähti üsna imelikke loomi. Eriti tähelepanu vääris nende hulgas üks, kes suutis meeskonna liikmed naerma panna. See oli kaunis suur loom väikeste õrnade eesjäsemetega, võimsate tagajalgadega ja määratusuure sabaga. Mõned kandsid kõhul kotis mingit kompsu, nähtavasti poegi. Üksikud lasti maha ja selgus, et nende loomade liha maitses hästi. Loomulikult oli tegemist kängurutega.
4. augustil 1770 oli laev jälle sõiduvalmis ja purjetas põhja poole. Pikkamisi purjetati piki Austraalia rannikut Austraalia põhjatipule. . Seal avastas Cook, et Uus-Guinea ei ole osa Austraalia mandrist, vaid seda suurt saart lahutab Austraalia väin.
Peale Austraaliast lahkumist sai Cookile selgeks, et Austraalia on väärtuslik maa ja seal võivad kasvada umbes samad taimed mis Euroopaski. Peale selle kasvavad seal taimed, mis Euroopas üldse ei kasva.
Niiviisi saabus ta viimaks pärast õige hädaohtlikku reisi Uus-Guineasse.
Pikk teekond koju.

Uus-Guineast suundus Cook Jaava pealinna Bataviasse. Meestel oli veel pikk tee minna, et jõuda Inglismaale, laev aga oli pika reisi jooksul õige viletsaks muutunud. Ta lekkis mitmest kohast ja tuli ilmsiks ka mitmeid muid puudusi.
12. oktoobril 1770 saabuti lõpuks Bataviasse, kus asuti kohe laeva parandama. Kõik rõõmustasid, et saavad pärast pikka merereisi natuke kauem maa peal viibida. Kahjuks selgus varsti, et rõõmustati asjata, sest Batavia oli kõige mustem koht reisi jooksul. Selle linna tervishoiuolud olid alla igasugust piiri ja kohalikud olid enamuses haiged. Ka Cooki meeskond hakkas järjest haigestuma malaariasse, düsenteeriasse ja skorbuuti. Peagi suri ka Tupia ja veel kokku umbes kolmkümmend meest. Need õnnetused avaldasid Cookis sügavat mõju ja andsid talle põhjust veel suurema hoolega otsida vahendeid skorbuudi vastu võitlemiseks.
Märtsikuu keskel saabuti Aafrika lõunatipule, Healootuse neemele. Kuna pardal oli palju haigeid oldi seal terve kuu. Siis viimaks võeti kurss põhja poole-kodumaale.
Viimaks, 12. juunil 1771. aastal, heitis "Endeavour" ankru Doveris merre. Cooki ekspeditsioon sai kuningliku vastuvõtu osaliseks. Vaene poepoiss oli nüüd rahvuskangelane.
Jõudnud koju oma perekonna juurde, võtsid teda vastu kurvad teated. Ta ainuke tütar oli hiljuti surnud, samuti ka kõige noorem poeg, kes oli sündinud Cooki ärasõidu eel Inglismaalt. Surnud oli ka Cooki ema. Õnneks olid aga täiesti terved tema naine ja kolm poega.
Nii lõppeski Cooki suurepärane esimene ümbermaailmareis.

Kasutatud kirjandus.

1. "James Cook, Vaikse ookeani vallutaja", Dan Bystrom, 1996. aasta.
NB: Kõik referaadis kasutatud faktid on saadud sellest raamatust.
2. "Maadeavastused", John Man, 1990. aasta.
    NB: Kõik referaadi pildid on võetud antud raamatust.