Jäävöönd

Jäävööndis on õhutemperatuur kogu aasta alla O °C. Lühikesel suvel levivad lumest vabanenud aladel külmakõrbed. Harilikult tuletab sõna "kõrb" meelde suurt, kuuma, liivaluidetega kaetud maaala. Kuumas kliimas on tõesti kuumakõrbed, kuid nendeni jõuame hiljem. Mis neil siis ühist on? Mõlemas langeb sademeid väga vähe ning taimkate on hõre või puudub hoopis. Kus aga taimi vähe, seal on ka loomariik vaene. Pooluste lähedal on aasta läbi külm, sest päikesekiired langevad sinna suvelgi väga väikese nurga all ning peegelduvad helevalgelt lumepinnalt suuremalt jaolt atmosfääri tagasi. Talvel valitseb ligi pool aastat lausa pimedus - polaaröö. Seda pimedust leevendavad vahel kõrgetes atmosfäärikihtides tekkivad omapärased valgusnähtused - virmalised. Kuna õhk on külm, valitseb jäävööndis laskuvate õhuvoolude tõttu aasta läbi kõrgrõhkkond. Tuul puhub enamasti poolustelt väiksemate laiuskraadide suunas. Sademeid on vähe ja need langevad alati lumena. Et sula esineb harva, siis lumekiht üha pakseneb. Suure surve all tihenevad alumised lumekihid järjest kõvemaks, muutudes lõpuks paksuks väheliikuvaks jääkatteks - mandrijääks. Pealmiste kihtide raskuse tõttu võib see kallakut mööda libisema hakata, moodustades mandriliustiku. Mere rannikul murdub see pankadena vette. Nii tekivad jäämäed, mis triivivad hoovustega soojematele aladele ning on suureks ohuks laevaliiklusele. Kuigi jäämägi võib juba kaugelt näha olla, on raske tema suurust määrata, sest vaid umbes kümnendik sellest on vee peal. Vee all võib jäämägi ulatuda veepealsest osast sadu meetreid kaugemale. Sellega kokku põrgates võib laev puruneda. Pealegi valitsevad jäämägede esinemisaladel tihti udud, mida põhjustab külma jää ja soojema vee kokkupuutumine, ning ohtu ei pruugi lähedaltki märgata. Õnneks on moodsatel laevadel seadmed - radarid, mis ka udus jäämägede eest hoiatavad. Lisaks mandrijääle purustab kivimeid murenemine. Temperatuuri muutudes tekivad kivimitesse paisumise ja kokku tõmbumise tõttu praod. Viimaseid omakorda laiendab pragudesse tunginud ja seal jääks külmunud vesi, sest jää ruumala on vee omast suurem. Kuigi kivimid murenevad polaaraladel kiiresti, on mulla teke väga aeglane. Huumus tekib ju taimejäänustest. Mulda esineb laiguti ja väga õhukese kihina ning taimede kasvutingimused on seal rasked. Taimedest on külmakõrbes sammalde kõrval esindatud vaid vähesed õistaimed (polaarmagun, kivirik). Rannikul leidub samblikke. Polaarpiirkondades esineb elu peamiselt vees. Kuigi meri on käetud paksu jääkihiga, on jää all veetemperatuur siiski üle nulli. Kõiki polaaralade karmi kliimaga kohastunud mereloomi kaitseb külma vastu paks rasvakiht, mis takistab kehasoojuse kadu. Energiat, mis aitab külmale vastu seista, tuleb aga koguda toiduga.

Mereloomade toitumise aluseks on plankton - vees hõljuvad pisikesed elusorganismid: bakterid, vetikad ja mitmesugused selgrootud. Planktonist saavad söönuks nii kalad kui ka Maa suurimad imetajad - vaalad. Kaladest toituvad omakorda veelinnud, hülged ja morsad. Suvel koguneb polaaralade rannikukaljudele pesitsema tohutul hulgal linde, kes end seal väga kärarikkalt üleval peavad. Seetõttu kutsutakse selliseid pesitsuskolooniaid linnulaatadeks. Lühikese suve jooksul jõuavad linnud oma pojad üles kasvatada ning talveks lennatakse ära soojematele aladele - lõunasse (lõunapolaarpiirkonnast muidugi vastupidi - põhja).

Maismaaloomadest on kõige karmima kliimaga kohastunud jääkaru, kelle keha katab tihe valge karvkate. See aitab kehasoojust hoida ja saakloomadele lume taustal märkamatuks jääda. Väiksemaist kiskjaist esineb veidi soojemates piirkondades polaarrebane, kes toitub väikestest närilistest, peamiselt lemmingutest. Viimased vajavad omakorda toiduks taimi, mida kasvab vaid jäävööndi äärealadel külmakõrbetes.

Kokkuvõte

Pooluste lähedal on aasta läbi külm, sest suvel langevad päikesekiired väga väikese nurga all, talvel valitseb ligi pool aastat polaaröö. Külmakõrbes valitseb kõrgrõhkkond, tuuled puhuvad pooluste suunast, sademeid on vähe. Maismaa-aladele koguneb paks mandrijää kiht, mis rannikult merre libisedes murdub jäämägedeks. Polaaraladel kulutab kivimeid tugev murenemine ja mandrijää liikumine. Elu esineb peamiselt meredes, loomade toitumise aluseks on seal plankton. Suvel pesitseb rannakaljudel palju veelinde, kujunevad linnulaadad.

Kasutatud kirjandus: Geograafia 8 klassile ( Avita 1998 ) ja ENE