Inimene versus robot

Mäletan veel selgelt üht ütlust, mis mulle raamatukaante vahelt hästi on meelde jäänud: “Meie maailm on masin, sealjuures kõigist masinatest suurim, efektiivseim, vastupidavaim ja ilusaim.” See, 1599. aastal lausutud ütlus kuulub Henri de Monantheuil´le.

Viimastel aastatel, võiks isegi öelda, et viimasel kahel kümnendil on rajatud mitmeid automatiseeritud konveierliine ja koguni tehaseidki. Inimesel on üle jäänud vaid kogu seda süsteemi administreerida ja ka mõningal määral juhtida. Tehnika kiire arengutempo tingib seadmete kiire vananemise, mis omakorda tingib pideva vajaduse neid uuendada. See on justkui surnud ring, mis väsimatult uueneb. Öeldakse, et tehnika areng on progress ja selle vastu ei saa. Jääd ainult ise süsteemi hammasrataste vahele. Seega oleme jõudnud uue etapi künnisele: kumb jääb peale – kas robot või inimene.

Roboti all mõtleb iga tänapäeva inimene kohmetult liikuvat masinat, mis talitleb programmide järgi ja heal juhul lausub mõned metalsed sõnadki. Üks robot võib töötada vägagi paindlikult ja teha mitmesuguseid töid. Piisab vaid mõnest nupule vajutusest, et vahetada programm ja panna robot tegema midagi muud. Ja programme pole just vähe. Iga uue programmi loomine ja valmistamine aitab kaasa robotite kui selliste intelligentsi tõusule. Robotid muutuvad üha targemaks ja arukamaks, mis omakorda loob soodsad tingimused osavuse paranemiseks.

Inimene loob roboteid ja sellega sarnanevaid seadmeid oma mugavuse huvides. Tihtipeale on põhjuseks ka töö iseärasused, mille juures ilmnevad mitmed inimese puudujäägid. Eelkõige on roboti areng tingitud puhtalt vajadustest, vajadusest uurida, vajadusest oma uudishimu rahuldada, vajadusest tööd kergendada. Ja just need vajadused võivad meile hukatuslikuks saada.

Programmeerimine ise tõstatab uue probleemi: tehtavad vead ja nende likvideerimine. Ükski programm pole täiuslik. Ikka esineb teatud vigu ja vajakajäämisi, mis on tekkinud kas tahtlikult või siis “kogemata”. Ja neid vigu pole mitte lihtne leida ja parandada. Seoses programmeerimisega lasub inimesel tohutu vastutus: ta võib tuua ühiskonnale oma tegevusega suurt kahju või ka kasu. Kõik sõltub inimese oskusest seda masinavärki juhtida ja hallata, moraalsetest ja eetilistest tõekspidamistest.

Me kõik teame ju robootika kolme põhiseadust, mis said teadlase ja ulmekirjaniku I. Asimovi poolt sõnastatud juba enne “päris” robotite tekkimist:

1. Robot ei tohi tekitada kahju inimesele või oma tegevusega seda soodustada.
2. Robot peab täitma inimese käsku, kui see ei ole esimese seadusega vastuolus.
3. Robot peab hoolitsema enese julgeoleku eest, kui see ei ole vastuolus esimese a teise seadusega.

Kas te ei leia, et need seadused kuidagi väga omakasupüüdlikud on? Inimene oleks justkui jumal ja nende seadustega püüaks ta justkui kindlustada oma üleolekut robotist kui millestki madalamast. I. Asimov ise väidab, et ainult nende seaduste abil säilib kontroll robotite üle ja need peaksid olema esmased seadused, mida robot peaks järgima. Vastasel juhul oleksid tema arvates robotid inimesele ohtlikud.

Mina loodan ja kaldun ka arvama, et tulevikus on robot justkui hea kaaslane, võimalikult kõrge intellektiga masin, mis on inimesele sõbralik toetaja. Võib-olla alles siis tõstetakse robot inimesega võrdväärsele tasemele ning saab robotile öelda “kes”. Usun, et selles suunas tehakse tööd ja seatakse eesmärke. Ei jäägi meil siis ju muud üle kui lihtsalt loota ja, mis peamine, vigadest õppida.