Inimene ja keskkond

Tegelikult peaks olema nii, et inimene sõltub loodusest, sest loodus ju varustab teda eluks kõige vajalikuga. Kahjuks on aga praegu juba saanud tegelikkuseks olukord, et looduski sõltub inimesest. Kas loodus ka tulevikus säilib sellisena nagu praegu, see sõltub inimesest, tema otsustest ja käitumisest.

Nii inimene kui ka kõik teised elusolendid saavad eluks vajaliku- toidu, vee, hapniku jms – neid ümbritsevast keskkonnast. Veel paari tuhande aasta eest käitusid inimesed nii nagu teised loomad: toitusid korjatud viljadest ja kütitud loomadest ega rikkunud ökosüsteemide tasakaalu. Olukord muutus siis, kui hakati maad harima ja loomi kodustama. Külvates kultuurtaimi sinna, kus need looduslikult ei kasvanud, ja pidades loomi kitsal piiratud alal, kus nende väljaheiteid kuhjus palju rohkem kui looduses, muutsid inimesed looduslikku tasakaalu. Mida aeg edasi, seda rohkem oleme rikkunud oma elukeskkonda: raiunud maha palju metsi; reostanud loodust keskkonnavaenulike ainetega; pumbanud tühjaks veesooni; kujundanud ümber jõgesid; muutnud atmosfääri koostist, ja ikka samas vaimus edasi.

Vastavalt tsivilisatsiooni arengule on tõusnud inimeste elatustase ja muutunud nende elulaad. Eelkõige tähendab see seda, et elu on muutunud mugavamaks. Tänapäeval on arenenud riikides elumajades keskküte; inimesed sõidavad autoga ja söövad seda, mis maitseb; kulutavad palju aega puhkuseks ja meelelahutuseks. Aga et see kõik oleks võimalik, tuleb iga inimese kohta kulutada järjest rohkem energiat.

Seda energiat saadakse fossiilsetest kütustest (kivisüsi, nafta, maagaas), osaliselt ka hüdro-, tuuma- ja tuuleelektrijaamadest. Energiatootmine fossiilsetest ja tuumkütustest aga põhjustab elukeskkonnas ebasoovitavaid muutusi.

Teine oluline probleem on seotud linnade ja linnastumisega. Võib- olla elad sinagi linnas ega saa aru, mis valesti on. Proovi nüüd korraks asja üle järele mõelda. Linnades elab palju inimesi, kes on tihedalt koondunud väiksele maa- alale. Neile kõigile on vaja süüa, juua, sooja tuba ja palju muud. Eluks vajalik toit, vesi, kütus, ehitusmaterjalid jne tuuakse linna enamasti väljastpoolt, sest linnas lihtsalt pole ruumi seda kõike toota. Nii kulub tohutult energiat veondusele ning paratamatult koormatakse üle linnalähedane looduskeskkond. Linn toodab ka palju sellist prügi ja jäätmeid, mis ei lagune keskkonnas ning tuleb vedada linnast välja prügimägedele, heitveed aga lastakse jõkke või merre.

Niisugune elukeskkonna muutmine mõjustab kõiki teisi meie planeedil elavaid olendeid. Metsa maharaiumine hävitab sealsete asukate elupaiga.

Üsna paljud inimesed on hakanud aru saama inimtegevuse hävitavast mõjust ning alustanud võitlust loodussõbralike eluviiside eest, et mitte enam korrata siiani tehtud vigu.

Põlluharimise algusest peale raiuti maha palju metsi, et saada puitu või maad põldude jaoks. Esialgu raiuti metsa siiski aeglaselt, nii et metsakooslused suutsid enam- vähem taastuda. Keskajal aga raiuti metsast lagedaks suurem osa Euroopast ja 19. sajandil toimus sama ka Põhja- Ameerikas. Tänapäeval on metsade vähenemine eriti tõsine probleem troopilistel ja ekvatoriaalaladel Kagu- Aasias, Kesk- ja Lõuna- Ameerikas ning Aafrikas. Võimsate troopiliste metsade kahanemine toob kaasa olulised muutused atmosfääri õhuvooludes, sademete režiimis ja kogu planeedi kliimas.

Fakte:

· Inimene on ka selle poolest ainulaadne, et ta on õppinud teiste elusolendite geneetilisi omadusi kunstlikult muutma.

· Inimtegevuse mõjul surevad liigid välja tuhat korda kiiremini kui looduslikes tingimustes.

· Inimene on ainus liik, kes on võimeline muutma planeedi ökosüsteeme.

· Suurema osa metsatulekahjusid on inimene tahtlikult tekitanud.

Kasutatud kirjandus

1. Teatmeteos “Axis”.

2. Teatmeteos “Looduse entsüklopeedia”