KODUSÕJAD INGLISMAAL

KODUSÕJA ALGUS

4. jaanuaril 1642 ilmus kuningas parlamenti 400 sõduri saatel, et arreteerida parlamendi juhid, kes olid jõudnud aga enne varjuda. Charles I ettevõtmine osutus lootusetuks veel sellegi tõttu, et Londoni tänavad ja väljakud pulbitsesid rahvast, kellest osa oli relvastatud. 10. jaanuaril lahkus kuningas pealinnast, et koguda väge võitluseks parlamendi vastu. Londoni kaitseks moodustati miilits – kodanike relvastatud omakaitse. Sama aasta augustis laskis kuningas heisata vana keskaegse rituaali kohaselt oma sõjalipu. Septembri lõpul peeti kuninga ja parlamendi väeüksuste vahel maha esimene lahing, algas kodusõda. Kuninga poolehoidjad nimetati kavalerideks – uhkelt riietatud õukondlaste järgi. Selle leeri põhijõu moodustas vana feodaalaadel, kes teenis kuninga ratsaväes ja andis valitseja käsutusse ka oma lossid koos seal leiduva varustusega. Kuningat toetasid ka anglikaani vaimulikud ja privilegeeritud kaubakompaniide ladvik. Parlamendi leeri nimetati puritaanliku meestesoengu järgi ümarpeadeks. Parlamenti toetasid uusaadel ja linnad, usulisel alusel puritaanid. Puritanismi mõjul võitles parlamendi poolel ka suur osa talupoegadest. Teine osa neist läks aga vana kombekohaselt sõtta koos oma feodaalisandatega, sedapuhku kuninga poolel. Osa talupoegi püüdis aga jääda kodusõjast kõrvale, kaitstes oma talu ja peret mõlema poole vägede röövimise vastu.

Pärast esialgset segadust kujunes välja mõlema leeri vaheline territoriaalne jaotus. Kuninga leeri toetas Põhja- ja Lääne-Inglismaa, välja arvatud sealsed suured linnad Hull, Leeds jt. Parlamendi poolel oli kapitalistlikult enam arenenud Kagu-Inglismaa, mille peamine tugipunkt oli London. Kodusõja algul näitas kuninga ratsavägi oma üleolekut parlamendiarmeest, mis koosnes osalt palgasõduritest, osalt maakaitseväest. Maakaitseväelastel polnud küllaldaselt sõjalisi oskusi ega kogemusi. Mõju avaldas seegi, et esialgu polnud parlamendi juhid kaotanud lootust kuningaga kokkuleppele jõuda ning pidasid seetõttu sõda väga ettevaatlikult. Suureks lüüasaamisekski tuli valmis olla. Parlamendi leeri juhtide kaalutlused sõnastas üks juhtivaid poliitikuid lord Manchester: “Kui me ka 99 korda purustame kuninga, jääb ta kuningaks ja kuningaks saavad ta järeltulijad. Kui kuningas lööb meid ühe korra, puuakse meid üles”.

Kodusõja esimene suurim lahing Edgehilli küla juures 1642. a. lõppes parlamendi vägede kaotusega. Kavalerid vallutasid Oxfordi, mis sai pikaks ajaks kuninga peakorteriks. Prantsuse päritolu kuninganna käis oma kodumaalt abivägesid hankimas ja nii muutus parlamendi leeri seisukord kriitiliseks. Parlamendi armee ümberkorraldajaks sai saadik Oliver Cromwell.

*Oliver Cromwell sündis 1599. a. rangelt puritaanlikus väeaadliku perekonnas, kus pärast kahe venna surma lapseeas ta kasvas üles oma viie õe seltsis. Kohalikus koolis omandas ta nii palju ladina keelt, et suutis hiljem riigimehena selles keeles välissaadikutega vestelda. Tugev impulsiivne noormees harrastas pallimängu, vehklemist, vibulaskmist, ujumist ja jahipidamist. Astunud Cambridge´i ülikooli, sai ta seal õppida vaevalt aasta, kui tal isa surma tõttu tuli õpingud pooleli jätta. Mõne aasta pärast abiellus ta Londoni kaupmehe tütrega. Abielu oli õnnelik, perekonnas sündis kaheksa last. Noor pereisa asus majandama karjakasvatusele spetsialiseerunud väikest rendimõisa, tehes seejuures ise mitmesuguseid maatöid. Maa oli soine, sissetulekud kasinad. Ootamatult tulnud emapoolse onu pärandus tegi Cromwelli rikkaks ja temast sai tüüpiline uusaadlik. Olles valitud pika parlamendi saadikuks, ei paistnud ta teiste seas esialgu silma. Ta ei olnud silmapaistev kõnemees, pigem maamees, kellele olid võõrad ülikoolis studeerinud meeste juriidilised peensused. Kui algas kodusõda, formeeris Cromwell oma kulul ratsasalga, mida ta kaptenina juhtis. Üksus paistis silma vastupidavuse ja löögivõimega, mistõttu seda hakati nimetama raudkülgseteks.

VÕIT KODUSÕJAS

O.Cromwelli nõudel viis parlament läbi armee reorganiseerimise. Krahvkondade poolt ülalpeetavate üksuste asemele loodi ühtne sõjavägi, mille tuumiku moodustasid talupoegade ratsaväeüksused. Enamik ohvitsere pärines uusaadlist, kuid mõned kolonelid olid pärit ka lihtrahva seast. Uues armees kehtis range distsipliin, nii et keelatud oli isegi vandumine. Relva kaotamise või vahipostil uinumise eest ootas surmanuhtlus. Võitlusvaimu pidi sisendama puritaanlik eluhoiak. Päev algas ja lõppes palavusega. Cromwell sai tuntuks juhtlausega: “Looda Jumala peale, kuid hoia püssirohi kuiv.” 1645. a. nimetati Cromwell parlamendi vägede ülemjuhataja asetäitjaks. Uus armee näitas löögijõudu 1645. a. juunis Naseby lahingus, milles kuninga sõjavägi purustati. 1646. a. märtsis lõppes esimene kodusõda parlamendileeri võiduga. Kuningas põgenes Šotimaale, šotlased andsid ta aga parlamendile välja.

AGRAARSEADUSANDLUS

Saavutanud võidu vanameelsete üle, võttis parlament 1646. a. vastu seaduse rüütlilääni pidamise kaotamise kohta, mis tähendas keskaegsete agraarsuhete lõppu Inglismaal. Mõis, mis seni oli olnud seotud feodaalkohustustega kuninga ja suurfeodaali (hertsog, krahv) vastu, muutus tinglikust valdusest kodanlikuks eraomandiks. Talupojad aga taluomanikeks ei saanud, vaid jäid oma kasutada olnud maade rentnikeks. Muutused maaomandis toimusid aga ka sel teel, et parlament konfiskeeris piiskoppide ja oma kõige ägedamate poliitiliste vastaste maad ning laskis need müügile. Enamasti olid ostjateks linnakodanlased, sest ainult vähestel talupoegadel oli selleks raha.

PARLAMENDI JA SÕJAVÄE KONFLIKT

Pärast võitu kuninga vägede üle kavatses parlament saata osa armeest juba revolutsiooni eel mässama hakanud Iirimaad vallutama, teise osa aga otsustas demobiliseerida. Demobiliseerimiskorraldusele astusid vastu sõdurid, kellel oli palk saamata ja kes olid rahulolematud ka parlamendi tagasihoidliku poliitikaga uuenduste läbiviimisel.

Sõdurid valisid esindajad, nn. agitaatorid, kes moodustasid nõukogud, mis kujunesid ohvitseride kõrval rügementide juhtorganiteks. Selles olukorras ei kuuletunud sõjavägi laialimineku korraldusele ning marssis 1648. a. augustis Londonisse. Oli alanud armee vägivaldne sekkumine parlamentlikku valitsemisse. 1647. a. kujunes revolutsiooni toetava rahva seas välja demokraatlikku arenguteed otsiv levellerite liikumine. Nende ideoloogiline juht oli John Lilburne, kes juba enne revolutsiooni oli puritaanina võidelnud anglikaani kiriku vastu.

Levellerite toetajaskonna moodustasid armees sõdurid, linnades käsitöölised, kaupmehesellid, õpipoisid jt. väikekodanlikud kihid, nende programmi pooldas aga ka osa talupoegi. Levellerid nõudsid kõigile kodanikele võrdseid õigusi. Ühiskonna ümberkorraldamise aluseks pidi olema üldine valimisõigus kõigile meestele ja iga-aastased parlamendivalimised. Parlament pidi koosnema ainult Alamkojast. Ülemkoda (Lordide koda) tuli likvideerida. Samuti tuli kaotada kuningavõim. Majanduse alal nõudsid levellerid kirikukümnise, kaubanduslike ja tööstuslike monopolide ning muude eesõiguste kaotamist ning abi osutamist vaesele. Eesmärk oli seega kodanlik demokraatlik ühiskond. Sõjaväe juhtkonna arvates olid levellerite nõudmised liiga kaugeleminevad. Nende eneste esialgne programm nägi ette parlamentaarse monarhia kehtestamist. Parlamendi valimised pidid toimuma iga kahe aasta tagant ja valimisõigust pidi piirama varanduslik tsensus. Viimast põhjendati väitega, et ainult nendel inimestel on maal huvisid, kellel on varandust.

II KODUSÕDA

1648. a. põgenes kuningas Charles I vangistusest, astus liitu šotlastega ja alustas koos nendega võitlust revolutsiooni maha surumiseks. Ohvitserid ja lavelleritest sõdurid jätsid kõrvale omavahelised erimeelsused ja astusid Šotimaalt tulevale ohule vastu. 1648. a. augustis purustas Inglise revolutsiooniline armee Oliver Cromwelli juhtimisel šotlased Prestoni lahingus. Kuningas langes vangi. Inglise väed vallutasid Šotimaa pealinna Edinburghi. Pärast sõjakäiku kasutati sõjaväge ka opositsiooni vastu Inglise parlamendis, sõdurite abil aeti nad Inglise parlamendist välja. See tähendas aga revolutsiooni ärapööramist demokraatlikult arenguteelt.

KASUTATUD KIRJANDUS

*Maailma ajalugu 1600-1918 I osa