Ilves

Felis lynx

SISSEJUHATUS

Ilves eriti inimese silma alla ei tiku. Ilves jääb märkamatuks eriti seetõttu, et ajal, mil inimene metsas ringi liigub, magab ilves mõnes varjupakkuvas paigas päevaund.

Rohkem annab ilves endast märku veebruaris ja märtsis. Koidu ja loojangu ajal võib metsast kuulda emaslooma madalat näugumist ja talle vastavate isasloomade rabedaid möiratusi. Kuulajale olgu teada- metsas peetakse pulmi.

ÜLDANDMED

Pikkus: 80-130 cm
Kaal: 12-25 (32) kg
Eluiga: 20 (25) aastat
Poegade arv: 1-3 (4)
Vastsündinu kaal: 200-300 g
Imetamine: 2-3 kuud

Klass: IMETAJAD MAMMALIA
Selts: KISKJALISED CARNIVORA
Sugukond: KASLASED FELIDAE

Eestis elavad liigid:
Ilves Felis lynx
Kodukass Felis catus

LEVIK JA ELUPAIGAD

 Ilves on tüüpiline taigaasukas , kes võib vähemal määral esineda ka sega- ja mägimetsades. Metsavööndit pidi ulatub ta leviala kaugele põhja. Ta on spetsiaalselt kohastunud eluks aladel, kus talvel katab maad paks ja pehme lumevaip.

Euroopas on ilves säilinud vaid suuremates metsalaamades, peamiselt Pürenee poolsaare mägedes, Skandinaavias, Soomes, Poolas, Tšehhis, Slovakkias, Ungaris, Rumeenias, Jugoslaavias, Albaanias ja Kreekas. Edasi on ta levinud NSV- liidu territooriumil, Väike-, Kesk- ja Tsentraal-Aasias, kuni Hiina ja Mongooliani. Eestis elab ümmarguselt sada isendit. Areaali põhjaosast isoleeritult täheldatakse teda ka Karpaatides, Kaukaasias ja Kesk-Aasia mägedes.

Ilves eelistab kõrvalisi, tugevalt risustatud okasmetsi, ehkki teda võib kohata ka väga erinevates metsakooslustes. Ta ronib suurepäraselt puudel ja kaljudel, võib kaugele ujuda. Toidunappuse korral hülgavad loomad oma põlised elupaigad, võtavad ette rännutee, ning võivad jõuda isegi kaugele metsasteppi.

PEREELU

Ilves armastab käia omapäi. Mõnikord peavad ilvesed pesakonniti või paariti jahti, suurem omavahel suhtlemine leiab aga aset jooksuajal veebruaris-märtsis, mil ulatuslike koduterritooriumite piirid segi paisatakse. Ühe emaslooma kannul võib käia 3-5 isaslooma, kes peigmehe väljaselgitamise käigus teinekord tõsiseid lahinguid maha peavad. Pulmad peetud, jääb mamma-ilves jälle omapäi. (Vähemalt ei saa teadlased kindlalt väita, et isasloom poegade kasvatamisel osaleks)

Pesapaigana eelistab ilves kõrvalisi ja raskesti ligipääsetavaid tuulemurde ja tihnikuid. Kodu ehitamisega ilves palju vaeva ei näe: pesa kujutab endast lihtsalt sambla ja rohuga vooderdatud lohku.

Pärast kahe ja poole kuu pikkust tiinust sünnivad ilvesel enamasti kaksikud või kolmikud, keda ta imetab kuni kolm kuud. Paari kuu vanused pojad hakkavad juba koos emaga jahil käima ja ei pöördu enam ööseks tagasi sünnipessa.

Pojad jäävad emaga kuni esimese eluaasta lõpuni, suguküpseks saavad ilvesed kahe aasta vanuselt.

Kui ilvesepere metsas liigub, astuvad tagumised loomad täpselt eeskäija jälgedesse. Selleks, et teada saada, kas sinu ees on ühe või mitme looma jäljed, tuleb rada põhjalikult uurida.

TOITUMINE JA KÜTTIMINE

Sõltuvalt saakloomade arvukusest, ilvese vanusest ja soost, võib tema koduterritoorium ulatuda kümnest saja ruutkilomeetrini.

Ilves võib murda loomi karihiirest metsseani. Mahukama osa tema toidukaardist moodustavad valgejänes ja metskits. Menüüd mitmekesistavad närilised ja linnud. Harvem püüab ta väiksemaid sõralisi nagu muskushirvi, tähnikhirvi ja põhjapõtru. Mõnikord murrab ka kasse ja koeri, metsas aga rebaseid, kährikuid ja muid väiksemaid kiskjalisi. Vastupidi üldlevinud ettekujutlusele ei hüppa ilves oma ohvrile kunagi puuotsast selga, vaid eelistab kannatlikku varitsemist või hääletut, ettevaatliku hiilimist, misjärel ründab pika hüppega. Ta on väga osav ja tugev kiskja. Sõralistele on ta eriti ohtlik talvel, mil need vaevaliselt kahlavad paksus, sügavas lumes. Ilves aga peaaegu ei vajugi sisse. Siis tuleb ilves toime isegi lehma murdmisega. Kui ilves oma saaki mõne proovi hüppega kätte ei saa, ei hakka ta teda taga ajama, vaid otsib omale toidu, mis nii kiiresti ei jookse.

Sageli ei jaksa ilves saaki korraga nahka pista ja matab ülejäägid lumme või oksarisu alla.

HUVITAVAD ANDMED ILVESEST

¤Eesti on ilvese koduks olnud viimased 8000 aastat.

¤Erinevalt kodukassist ujub ilves meelsasti, vette läheb isegi talvel.

 ¤Ilvese liha on söödav isegi inimesele.

 ¤Ilvese ainsaks looduslikuks vaenlaseks on hunt, kes võib rünnata teda siis, kui ta parajasti einestab ja seetõttu ümbrust ei jälgi.

 ¤Eestis lastud ilveste koljudest ja nahkadest on suur osa tunnistatud jahitrofeedena kuldmedali vääriliseks. Ka maailmarekord sellel alal kuulub Eestile.

 KOKKUVÕTE

Kaslased on kõige enam lihatoidule spetsialiseerunud kiskjad. Ka ilves on kaslaste seltsist. Ta on liha peale maias ja muud ta ei söögi. Ta ründab oma saaki nagu kodukass- hiilib juurde ja hüppab. Kui saak eest ära jookseb ei hakka ilves teda taga ajama. Ilves elab suurtes ja vaiksetes metsades, mida on Eestimaal vähe. Seepärast ongi ilveseid Eestis vaid umbes sadakond.

KASUTATUD KIRJANDUS

“Eesti Loodus” 2/3 2000 lk. 88-89
“Loomade elu” 7.köide imetajad lk. 269-270
“ENEKE 2” lk. 10