ILUUSIUTAMINE
Iluuisutamine on olümpiamängude vanim taliala. Esimene EM toimus 1891., MM 1896. Alguses oli kavas vaid meeste üksiksõit. Naised said oma võistlusklassi alates 1906. aasta MM-ist. Paarissõidu MM-tiitli pärast on võisteldud 1908. aastast. 1911. aastal toimunud ROK-i XII istungil Budapestis üllatas itaalia krahv d'Usseauc ROK-i liikmeid ettepanekuga korraldada olümpiavõistlusi ka talialadel ning soovis näha mõningaid talialasid juba 1912. aastal Stockholmi mängude kavas. Rootsi esindaja reageeris ettepanekule raevukalt ja teatas, et 1913. aastal korraldatakse Rootsis järjekorras juba neljandad Põhjamaade mängud ning seega pole olümpia raames talialadel erilist mõtet võistelda. 1913 võttis 1916. aasta Berliini olümpiamängude korralduskomitee kavva ka talialad: ilu- ja kiiruisutamise, jäähoki ning 12 ja 50 km murdmaasuusatamise. Sõja tõttu need mängud ei toimunud. Kuid iluuisutamine juba oli ka 1908. aastal Londonis suveolümpiamängude kavva kuulunud. 12. - 14. juunil 1922. aastal pidas Prantsusmaa olümpiakomitee nõu oma maa suusa-, uisutamise ning jäähoki rahvuslike liitudega ja võttis vastu otsuse korraldada 1924. aastal Chamonix's rahvusvaheline talispordinädal. 1926. aasta mais ROK-i XXIV istungil Lissabonis kinnitati ametlikult otsus Chamonix' talinädala nimetamise kohta I taliolümpiamängudeks. Chamonix’ talinädal toimus 1924. aastal. Sellest aastast siirduski iluuisutamine taliolümpiamängude kavva. 29. jaanuar 1924 jagati esimesed olümpiamedalid sellel alal. Chamonix's olid naiste üksiksõidus võitja osas kõik seitse kohtunikku üksmeelsed ja asetasid esikohale viimased aastad ala valitsenud kahekordse maailmameistri austerlanna Herma Planck-Szabó. Teiseks jäi ameeriklanna Beatric Loughran. Kaheksas ehk viimane oli alles mängude noorim osavõtja, 11-aastane Oslo tüdruk Sonja Henie. Tema viimaseks jäämises polnud süüdi niivõrd oskuste puudumine, kuivõrd võistluskava rikkumine. Pärast 3-minutilist esinemist ununes tütarlapsel edasine kava ja ta pidi sõitma poordi juurde isa käest abi otsima.
Olümpiamängude iluuisutamisvõistlused toimusid viimast korda väljas Cortinas 1956. Esimestel Hea Tahte talimängudel võisteldi kelgutamises, bobisõidus, lühiraja kiiruisutamises, lumelauasõidus, mäe- ja murdmaasuusatamises, kahevõistluses, hüpetes, vigursuusatamises, skeletonis ja iluuisutamises. Iluuisutamine on ameeriklaste seas hoki kõrval vaadatuim talispordiala, mängudele oli meelitatud lähema ja kaugema aja kuulsusi. Nii osales Lake Placidis ka ligi veerand sajandit tagasi Innsbruckis (1976) naisüksiksõidus olümpiakulla võitnud Dorothy Hamill (43). “Mulle on see tõeline väljakutse,” tunnistas viimati aastaid tagasi võistlustel osalenud ameeriklanna. “Aga mu võitlusvaim on alles.” Hamillil tuli teiste seas konkureerida hilisemate olümpiavõitjate Oksana Baiuli ja Katarina Witti ning maailmameistri Nancy Kerriganiga. Meesüksiksõidu kõlavaimad nimed olid Brian Boitano, Viktor Petrenko, Aleksei Urmanov, Brian Orser ja Philippe Candeloro.
Üksiksõidus võisteldi alguses kohustuslikus ja vabakavas, 1973. aastast lisandus lühikava. Kohustuslik kava jäeti võistlusprogrammist välja 1991. Paarissõidus esitati alguses vaid vabakava, lühikava lisati programmi 1965. Iluuisutamisvõistluste hindamine võib tunduda salateadusena Võistlust hindab üheksa kohtunikku, kes seavad võistlejad paremusjärjestusse. Punktid, mida näeb publik tehnilise soorituse ja artistlikkuse eest, on kohtunikele vaid abivahend. Võistleja lõppkoha määrab ikkagi kohtunike otsus – võidab see, kelle asetavad esimeseks enamus ehk vähemalt viis kohtunikku. Üksiksõit koosneb lühikavast (2 min 40 s), milles peavad sisalduma kindlaksmääratud elemendid, ja vabakavast (4 min N, 4,5 min M). Paarissõit koosneb lühikavast (2 min 40 s) ja vabakavast (4,5 min). Jäätants koosneb neljast osast: kahest kohustuslikust tantsust, rütmitantsust (2,5 min) ja vabakavast (4 min).
Noorim iluuisutamisala on jäätants, mis võeti MM-kavva 1950, olümpiakavva Innsbruckis 1976. Iluuisutamise ja jäätantsu vahel on väga jäigad piirid. See tuleneb uisumaailma suhtumisest, kus valitseb kindel hierarhia. Kõige tugevamad sportlased tegelevad üksiksõiduga. Kes konkurentsile alla jäävad, suunatakse paarissõitu, kus saab hakkama väiksema tehnikapagasiga. Need, kes seal ka hakkama ei saa, pannakse jäätantsu tegema. Uisutajad ise käivad kõige vähem just jäätantsu vaatamas. See ei paku tehniliselt huvi. Jäätantsu on ka kohtunikel raske hinnata, sest võrreldes teiste iluuisutamise liikidega, pole seal hüppeid, mille hindamine on kindlaks kriteeriumiks. Tehnika, mida uisumaailmas nii hinnatakse, peab sportlane omandama varakult. Hiljem on raske midagi juurde õppida või parandada. Selle omandamiseks vajalik töö tehakse ära enne kümnendat eluaastat. Kuna tehnika arvelt ei saa väljakujunenud iluuisutajad enam areneda, peab rohkem tööd tegema muu kallal. Iluuisutajad võivad igal ajal hüppele ühe ringi juurde keerata, hüpata kolme ja kolme-poole kordseid hüppeid. Kuid nelja kordse hüppe jaoks, mida on tehniliselt väga raske sooritada, peab kõik olema väga korras: füüsiline vorm, jää ja koordinatsioon. Esimese ja tagumise poole meeste vahe ongi tegelikult kolme ja poole kordsete hüpete sooritamises. Esimene ots teeb seda iga kell igast asendist, tagumised mehed pingutavad rohkem, kava on lihtsam, hoovõtt hüppeks pikem. Lillehammer tegi tuntuks Eesti esiuisutaja Margus Hernitsa. Margus Hernits ise väldib sõna “iluuisutaja”. “Teistes keeltes on iluuisutamise kohta paremad sõnad,” arvab ta. “Muidugi, iluuisutamine ongi ilus, aga see eesliide “ilu” on kuidagi naiselik.” Oma tugevamateks külgedeks peab Hernits stabiilsust ja raudseid närve. Margus Hernits ütleb, et tehnika varalt tema enam edasi ei arene. “Need vead, mis on, need jäävad,” seletab ta. “Sellepärast võin endale lubada, et kindlat treenerit mul polegi. Tallinnas käib vahel isa vaatamas, suviti Šveitsis juhendab mind Rumeenia endine iluuisutaja Marius Negrea. Väiksemad vead tunnetan ise ära, suuremate tarvis on hea, kui keegi aeg-ajalt kõrvalt jälgib. Proffide trennis treener tehnilisi vigu enam ei paranda. Võib-olla ta natuke lihvib midagi, aga enamasti piirdub kõik mõne märkusega, et see asi on sul meelest läinud, püüa jälgida ja mitte unustada.” Meie mees näeb arengut veel piruettide ja sammude arvelt, kuigi hindamisel kehtib raudne reegel: kõigepealt vaadatakse, kui hästi keegi hüppab, alles siis tulevad arvesse ülejäänud asjad. Peale treeneri vajab Hernits ka koreograafi, kes koostaks kava. Viimasel ajal on ta koostööd teinud šveitslanna Sandra Schäriga. Kava koostamine on tähtis asi, mida uisutaja ise ära ei tee. “Võin ju ise sammud hüpete vahel paika panna, aga mida ma samal ajal kätega teen?” jääb Hernits nõutuks, kui peab uisutajatele nii ilmselget asja sõnadesse panema. “Kava sünnib loomulikult koostöös. Mulle peab meeldima muusika ja elementide järjekord. Annan soovitava raskusastme ette. Tegemise käigus kava kohendatakse. Kava tegemisel on olulised uued ideed,” jätkab Hernits. “Need peavad meeldima teistele ja mis kõige tähtsam: kohtunikele.” Viis-kuus aastat tagasi oli ka Margus Hernitsa arengus seisak. Teda pandi jäätantsu tegema: “Paar kohustuslikku tantsu õppisin selgeks ja sinna see asi jäigi.” Kuid tema hinnangul ei ole jäätants ülejõu käiv ühelegi iluuisutajale “Jäätantsus pole muud vaja, kui tõusta esikümnesse ja oodata, millal eesolijad tippspordist loobuvad,” ütleb Hernits. Kindla juhendajata Hernits ei usu, et mõni maailma tipptreener viiks ta suurte sammudega edasi. “Mina sain oma tehnika esimeselt treenerilt Tiiu Valgemäelt, kes oli tihedalt seotud Vene treeneri Viktor Kudrjavtseviga,” selgitab Hernits. “Minu tehnika pärineb sealtkandist. Teistel tipptreeneritel on oma treenimisviis, erinev tehnika ja minu kätteõpitu ei pruugi sellega klappida. Kokku võib tulla mingi jama. Kui see tehnika mulle ei sobi, ei hakkaks ma seda tipptreenerit ka kuulama: loobuksin igasugustest proovimistest ja eksperimentidest.” Hernits kinnitab, et samasugune saatus tabaks isegi hiljuti surnud kuulsaimat treenerit Carlo Fassit, kellega koos viibis ta mitmel suurvõistlusel: “Ausalt öeldes ma isegi ei teadnud, milline Carlo Fassi välja nägi. Sageli ei vii ma paljude uisutajate nimesid ja nägusid kokku, ehkki tiirlen nendega mööda samu võistlusi.”
“Aga miks need just sellel päeval ja sel hetkel välja kukkusid, ei oska öelda,” laiutab Hernits käsi. “Varem on ka trennis kruvid välja kukkunud, aga mitte kunagi kõik kaheksa eeskruvi. Ilmselt sai vasaku jala uisk esimese matsu kohe alguses hüppe ajal. Hiljem videolinti vaadates oli näha, et mõned kruvid lendasid juba alguses laiali. Tundsin kohe, et midagi on valesti, ja kui ühe pirueti ajal viltust uisku nägin, mõtlesin, et nüüd aitab.” Hernits sai võimaluse kava uuesti esitada. Kuna ta polnud esimese sooritusega rahul, tuli see talle kasuks. “Mul ei olnud häbi ega alandav, kui see juhtus,” meenutab Eesti parim üksiksõitja. “Suurvõistluste miljöös ei osanud sellele mõeldagi. Alles hiljem, õigemini koju jõudes, sain aru, kui palju toimunu ümber kära tehti.” Heameelt teeb Hernitsale tõsiasi, et läbi selle äparduse võitis Eesti iluuisutamine kodumaal tähelepanu. Veel suurem võit meie uisuspordile oleks Marguse jõudmine maailma esikümnesse. Sydney olümpia jättis Hernits vahele. Salt Lake City olümpiamängudel jäi tema laeks 27. koht.
KASUTATUD KIRJANDUS:
|
