Ideaalisa

Kui keegi oleks maailmas ideaalne, siis ma arvan, et tema sõpradel, tuttavatel ja ka pereliikmetel viskaks ühel päeval lihtsalt kopa ette ( ehk siis hakkab närvidele käima). Ma mõtlen selle all seda, et kõik lihtsalt ei saa ideaalne olla. Sama on ka isadega. Muidugi oleks hea, kui isa iga päev kommi ja kõike head ja paremat tooks ning kohtleks inimesi nagu jumalaid, kuid see oleks lihtsalt nii ebareaalne. No okei, las isa toob kõike head, aga probleem on ka veel selles, et kust kohast ta raha võtab? Ja kui isa olekski siis nii ideaalne, on see siis tõenäoline, et tema bossid ja töökaaslased teda välja kannatavad. Kõik muidugi teavad, et raha saamiseks tuleb tööd teha ja kui seda pole, siis ei saagi ju lastele kõike head ja paremat tuua. Mis siis, et ta oskab siis põhiliselt kõiki töid. Ei – ei – ei, sellist “ideaalasja” minu eluaja jooksul juba arvatavasti ei juhtu.
Minu jaoks on minu isa just nii “ideaalne”, kui mina suudan välja kannatada. Elan üle need mõned tülid, mis vahest ikka perekonnas juhtuvad, enamik inimesi teab, et tavaliselt teeb iga tüli abielu, sõpruse ja perekonnasuhted just tugevamaks ja paneb mõtlema enda vigade üle. Elan üle need mõned korrad, kui isa seab esikohale enda töö ning mõneks minutiks taandub perekond teisele kohale. Peaksin ju tänulik olema, et seda juhtub nii harva. Elan üle need korrad, kui isa peab kuhugi sõitma ja jätab meid üksi, ju siis on see tema jaoks vajalik tegevus. Elan üle need korrad, kui ta võtab lihtsalt kätte ja nõustub emaga, kui viimane hakkab mulle loengut pidama, et milliseid sõpru tuleks valida ja milliseid mitte, kuigi see peaks ju minu asi olema. Siiski ma saan aru, et nad kõigest muretsevad ja hoolivad minust.
Lõppude lõpuks ma ju ikkagi naudin seda, kui kõik minu eest hoolitsevad.
Ma ju ometi armastan oma ISA ja teisi perekonnaliikmeid.



Reelika Rattus
Kunda Ühisgümnaasium
6. b klass