Hüljes
Viigerhüljes

Hülged on loivalised imetajad ja kokku on neid 19 liiki. Kuuluvad hülglaste sugukonda. Hülged elavad külma- ja parasvöötme merede rannavees ning mõnes järves. Kehapikkus 1,25-6,5 m, mass 90-3500 kg. Teistest loivalistest erinevalt ei paindu hüljeste tagaloivad pöialiigeste kohalt ette, vaid on kogu aeg taha suundunud, (esiloivad on suhteliselt lühikesed). Loibadel on üsna tugevad küünised. Kõrvalesti ei ole, sukeldumisel sulguvad kõrva- ja ninaavad. Hülged elavad väikeste rühmadena, söövad kalu ja veeselgrootuid. Talvel teevad nad jäässe nn. rindauke, mille kaudu tulevad nad jää peale. Häälitsevad haukuvalt või möögivalt möirates, poegivad kuival märtsikuus. Paaritumisajal ja kesksuvel koonduvad hülged rühmadena lesilaisse. Looduses võib neid näha talvel jääpankade vahel või suvel lesilas (mõnel väikesel rahul või laiukesel). Arvestada tasuks aga asjaoluga, et hülged pelgavad inimesi.
Eestis merevees on kolme liiki hülgeid:
   1. Viigerhüljes
       Kõige tavalisem hüljes Eestis, on 1,5 m pikk.
   2. Randalhüljes
       Eesti vetes väga haruldane.
   3. Hallhüljes
       Kuni 2,6 m pikk ja kuni 300 kg raske.Paljuneb aeglaselt ning on tundlik saastainete suhtes, sellepärast on ta ka muutunud haruldaseks.
       On kantud maailma Punasesse raamatusse.

Läänemere hülged on aga viimase saja aastaga viidud väga sügavasse depressiooni, populatsioonid on üleküttimise tõttu suhteliselt allasurutud.

VIIGER. Märjalt on hülge nahk tume ja läikiv, alles kivil või jääpangal puhkaval loomal tuleb kuivades nähtavale kasuka õige värv. Viigri karv on tumehall kuni must, sageli pruunika varjundiga, hallhüljes on seljalt pruunikashall, kõhu alt ookerjas. Hallhülge küljed on laigulised, kuid selget rõngasmustrit laigud ei moodusta.
Kui viiger kasvab harva üle 100 kilo raskuseks, siis suur isane hall võib kaaluda rohkem kui 300 kilo, emasloomad on siiski terve tsentneri võrra kergemad. Hülgeid määrates võib niisiis mõttes nende kõrvale merekivile asetada peekonsea või suure lehma.
Pärast poegade ilmaletoomist, paaritumist ja karvavahetust, mis kestab aprilli lõpuni, eelistavad hülged üksi või väiksemate salkadena laiali ujuda, kuid kaugematel meresaartel võib neid aeg-ajalt siiski puhkamas näha. Viigerhülgeid võib siis kohata Hiiumaa laidude ja Kihnu ümbruses, hallhülgeid näiteks Innarahul, Harilaiul, Hari Kurgus ja Kihnu madalatel.
Viigrit võib leida maakera põhjapoolkera kõikides meredes ja üsna arvukalt. Otseselt pole  kellelgi õnnestunud loomi kokku lugeda, kuid kaudsed hinnangud lubavad oletada umbes kahte ja poolt  miljonit isendit. Suurem osa viigritest asustab Euraasia ja Põhja-Ameerika arktilisi meresid. Viigrid on   maailma väikseimad hülged, kehakaalult inimesega võrreldavad. Teiste hülgeliikide täiskasvanud   isendid kaaluvad mitusada kilo kuni mitu tonni. Arvestused on näidanud, et viigrist väiksem loom ei  saakski enam külmas vees hakkama, kuna väike keha ei toodaks piisavalt sooja.  Arktiliste merede asukana on viigri meeliselupaigaks rüsijää, kus loomad veedavad suurema osa  aastast. Ka pojad sünnivad rüsijääs, lume- ja jääkoobastes, mis pakuvad kaitset nende ainsa tõsise  loodusliku vaenlase jääkaru eest.  Vägikaikavedu nõudliku elukeskkonnaga on viigrist teinud terase ja samas uudishimuliku looma, kes   paremaid jahimaid otsides avastab rannikusoppe ja järgneb sageli suurtes jõgedes kudealadele   siirduvatele kaladele, jõudes nii kaugele sisemaale. Varasemas ajaloos, kui viigreid elas maailmas   kümneid kordi rohkem kui praegu, on selliste seiklejate järeltulijatest kujunenud mitmed maailma  järvehülged, keda tänapäeval tunnistatakse juba eraldi hülgeliigiks. Neid elab näiteks Baikali järves  kaugel Siberi südames, Kaspia meres või siis viigri alamliikidena Laadoga ja Saima järves, mis kunagi  on olnud Läänemere lahesopid.   Viigerhülge toidueelistused määrab põhimõte - vähese vaevaga ruttu priskeks. Peatoiduseks on  seega kergelttabatav parvekala või siis rammusad väiksemad põhjakalad ja koorikloomad, kelle   püüdmine nõuab vähe pingutusi. Sellise valiku tõttu ei ole viigrid kalastamisel inimesele suureks võistlejaks.

Meie merre sattus viiger umbes  kümme tuhat aastat tagasi, kui jääliustike kahanedes sai Läänemerest paariks aastatuhandeks Atlandi  ookeani osa. Algselt küllaltki arvukas asurkond kohanes uue elupaigaga - erinevalt umbes samal ajal Läänemeres elanud grööni hülgest, kellele magedaveelise mere elustik ilmselt piisavalt toidupoolist ei  pakkunud.  Läänemere asend ja nüüdne kliima pakub viigritele võimaluse sigida vaid mere piiratud osades, kus   loomad saavad paksu rüsijää vallidesse endale koopaid uuristada. Edukas sigimine on aga toiduvarude  kõrval teine tugev sammas, mis ellujäämise tagab ja seega ka loomade levikut mõjutab. Sobiv jää tekib  vaid suurtes lahtedes - Põhjalahes, Soome ja Liivi lahes. Asurkonna vägevuse kahanedes suutis viiger  püsima jääda vaid neile üksteisest eraldatud kolmele alale ja tänaste teadmiste põhjal võime rääkida   kolmest erinevaks kujunenud loomu ja saatusega rühmast, kellest igaühe käekäik mõjutab lähemas   tulevikus kogu asurkonna arengut ja seeläbi ka Läänemere elustiku rikkust ja mitmekesisust. 

Kasutatud kirjandus:
http://home.delfi.ee/loodus/arhiiv/marts98/hyljes.htm
http://www.greengate.ee/contents.php?t=3&show=2838
http://kodu.neti.ee/~ur226a/huljes/
http://www.loodus.ee/el/vanaweb/9803/rein.html