HÜLJES referaat Jorma Piir MRG

Hülged söövad kalu, seepärast lõhuvad nad mõnikord kalavõrke. Kehapikkus 1,25-6,5 m, mass 90-3500 kg. Teistest loivalistest erinevalt ei paindu hüljeste tagaloivad pöialiigeste kohalt ette, vaid on kogu aeg taha suundunud (esiloivad on suhteliselt lühikesed). Loibadel on üsna tugevad küünised. Kõrvalesti ei ole, sukeldumisel sulguvad kõrva- ja ninaavad. Hülged elavad väikeste rühmadena, söövad kalu ja veeselgrootuid. Talvel teevad nad jäässe nn. rindauke, mille kaudu tulevad jää peale. Häälitsevad haukuvalt või möögivalt möirates, poegivad kuival märtsikuus. Poegadel on hele pehme karv. Paaritumisajal ja kesksuvel koonduvad hülged rühmadena lesilaisse. Looduses võib neid näha talvel jääpankade vahel või suvel lesilas (mõnel väikesel rahul või laiukesel), pelgavad inimesi.

Huvitav!

Teadlased on avastanud, et hülged kasutavad vuntse kalade ujumisjälgede ajamiseks. Ei ole teada, et ükski teine loomaliik kasutaks saagi jälitamiseks vuntse.

Viigerhüljes inimestega eriti ei suhtle. Küllap ka sellepärast, et inimene on teda aastakümneid peamiselt üle püssi sihtlati vaadelnud. Ujeda loomana heitub viiger paadimootori müdinast ja tossupilvest, mille tuul sõnumitoojana kaugele ette kannab.
Nägemine on nende allvee-eluks kohastunud loomade nõrgim meel, sestap saab viigriga silmsideme siis, kui kuulmine ja haistmine talle inimest ei reeda.

Eesti rannikul elab kahte liiki hülgeid. Hobuse näoga hall ja kassi näoga viiger, see väiksem neist kahest. Inimene ei meeldi neile kummalegi, kuid hall, see hobune, külastab vahel kalurite võrke. Ujub paatidele uudishimust järele ja koguneb kampas kevadel kivide peale uluma. Ta teab, mis on hea, ja on sellega rannarahva seas kurikuulsust kogunud. Viiger aga tunneb end hästi ka loomaaedades ja on sealt linnainimestelegi hülgena teretuttav. Kunagise spordikuulsusena - oli ta ju Moskva olümpiamängude Tallinna purjeregati maskott - on ta teenimatult unustusse jäänud. Nende loomade elu aga on huvitav ja saatus õpetlik, nii et peaksime neile rohkem tähelepanu pöörama.

VIIGRIT VÕIB LEIDA maakera põhjapoolkera kõikides meredes ja üsna arvukalt. Otseselt pole kellelgi õnnestunud loomi kokku lugeda, kuid kaudsed hinnangud lubavad oletada umbes kahte ja poolt miljonit isendit. Suurem osa viigritest asustab Euraasia ja Põhja-Ameerika arktilisi meresid. Viigrid on maailma väikseimad hülged, kehakaalult inimesega võrreldavad. Teiste hülgeliikide täiskasvanud isendid kaaluvad mitusada kilo kuni mitu tonni. Arktiliste merede asukana on viigri meeliselupaigaks rüsijää, kus loomad veedavad suurema osa aastast. Ka pojad sünnivad rüsijääs, lume- ja jääkoobastes, mis pakuvad kaitset nende ainsa tõsise loodusliku vaenlase jääkaru eest. Vägikaikavedu nõudliku elukeskkonnaga on viigrist teinud terase ja samas uudishimuliku looma, kes paremaid jahimaid otsides avastab rannikusoppe ja järgneb sageli suurtes jõgedes kudealadele siirduvatele kaladele, jõudes nii kaugele sisemaale. Varasemas ajaloos, kui viigreid elas maailmas kümneid kordi rohkem kui praegu, on selliste seiklejate järeltulijatest kujunenud mitmed maailma järvehülged, keda tänapäeval tunnistatakse juba eraldi hülgeliigiks. Neid elab näiteks Baikali järves kaugel Siberi südames, Kaspia meres või siis viigri alamliikidena Laadoga ja Saima järves, mis kunagi on olnud Läänemere lahesopid. Viigerhülge toidueelistused määrab põhimõte - vähese vaevaga ruttu priskeks. Peatoiduseks on seega kergelttabatav parvekala või siis rammusad väiksemad põhjakalad ja koorikloomad, kelle püüdmine nõuab vähe pingutusi. Sellise valiku tõttu ei ole viigrid kalastamisel inimesele suureks võistlejaks.

Algselt küllaltki arvukas asurkond kohanes uue elupaigaga - erinevalt umbes samal ajal Läänemeres elanud grööni hülgest, kellele magedaveelise mere elustik ilmselt piisavalt toidupoolist ei pakkunud. Läänemere asend ja nüüdne kliima pakub viigritele võimaluse sigida vaid mere piiratud osades, kus loomad saavad paksu rüsijää vallidesse endale koopaid uuristada. Edukas sigimine on aga toiduvarude kõrval teine tugev sammas, mis ellujäämise tagab ja seega ka loomade levikut mõjutab. Sobiv jää tekib vaid suurtes lahtedes - Põhjalahes, Soome ja Liivi lahes. Asurkonna vägevuse kahanedes suutis viiger püsima jääda vaid neile üksteisest eraldatud kolmele alale ja tänaste teadmiste põhjal võime rääkida kolmest erinevaks kujunenud loomu ja saatusega rühmast, kellest igaühe käekäik mõjutab lähemas tulevikus kogu asurkonna arengut ja seeläbi ka Läänemere elustiku rikkust ja mitmekesisust.

VIIMASE SAJANDIGA on Läänemere mitmesaja tuhande pealine viigrikari hääbunud mõne tuhande loomani. Õnneks märgati asurkonna kahanemist ja küttimise lõpetamine ning loomade kaitse alla võtmine kõigis Läänemeremaades päästis hülged võiks öelda et
kaheteistkümnendal tunnil. Selles, et aastatuhandeid end meie meres hästi tundnud looma
elukäik väljasuremisele pöördus, on ikka süüdi inimene, see looduse kindlakäeline
tüürimees. Kui meie esivanemad Läänemere kallastele jõudsid, olid viigrid siin juba mitu tuhat aastat elanud. Arvuka, küllaltki kergesti tabatava ja rasvase loomana pakkusid hülged muistsetele küttidele piisavalt materjali, et toita ja katta toonaseid randlasi ning kütta nende koldeid. Algas inimese aastasadu kestnud kooselu selle loomaga, nii lähedane, et hülgest sai osa rannarahva kultuurist. Viigrid olid lugupeetud naabrid, keda narrida ei sündinud.
Kaubanduse arenedes kõlbasid viigrid ka rannarahva rahaks. Nende nahkade ja rasvaga
maksti maksud kuningatele ja kirikutele. Elujärg muutus, tulid masinad ja uued materjalid. Ja raha. Hüljes kaotas kiiresti väärtuse kui toor- ja toiduaine. Valmisriideid sai jalgu märjaks tegemata poest ostmas käia. Endiste aegade austus asendus kadeduse ja vihaga kalasööja looma vastu, kes koristas inimesega ühelt ja samalt põllult kala, mida kumbki neist sinna külvanud ei olnud. Algas sõge küttimine. Mitte puupaatide ja harpuunidega, värkude ja läätspilliga nagu muistsetel aegadel, vaid raudlaevade, vintrelvade, kapronvõrkude ja kaigastega. Parematel aastatel toodi Läänemerest kuni kolmkümmend tuhat hüljest, kelle seas oli nii halle kui viigreid, olenevalt sellest, kus vaprad kütid käisid. See mõjus. Viigrid taandusid inimese ees, kunagistest Läänemere isandatest olid saanud ohustatud loomad, kohati isegi looduskaitse sümbol.

TAPATALGUTE LÕPETAMINE ei toonud aga hülgeid merre tagasi, nagu olid lootnud
optimistid. Pigem kippus säästetud kari kohati veelgi kahanema. Sellesse vastuolusse
süvenenud Põhjamaade teadlased avastasid, et püssitinast julmemalt oli viigreid laastamas käinud nähtamatu vaenlane - keskkonnareostus. Kalatoidulise loomana kogub viiger endasse palju sellest, mis toiduahel oma erinevatel astmetel merest on ammutanud. Kui algloomadest või hõljumist toituvad väikesed selgrootud ja neist omakorda elatuvad kalad talletavad vaid osa meres ringlevatest ja looduses mitte lagunevatest mürkidest, siis hüljes, kes neid väiksemaid elukaid isukalt süüa ahmib, kogub oma rasvavarudesse keemiat hulgal, mis võib tervise pöördumatult ära rikkuda. Nii on juhtunudki, et aastaid kasutatud esmapilgul tõhusad putukamürgid ja mitmed silmaga nähtamatud tööstuse heitmed on vihmavetega merre jõudes laastanud viigrite tervist väga julmal viisil - emasloomad on kaotanud võime poegi ilmale tuua.
Soome hülgeuurija Eero Helle 70. aastatel tehtud uurimus näitas, et vaid viiendik Põhjalahe sobivas vanuses viigreid sünnitas häireteta. Taastootmise masin oli tasakaalust väljas ning hülgerasva juurdekasv jäi loodetust väiksemaks. Leiti, et samalaadsed hädad on ka näiteks tühjade kotkapesade põhjus, ning arenenud maades seati viivitamatult sisse range kontroll mürgitamise ja solkimise üle, sest eks me söö ju sama kala, mis hülged ja kotkadki.

80. AASTATE LÕPU epideemia viis kaasa poole Ida-Atlandi randalhüljestest. Õnneks ei ulatunud see haigus Läänemere põhjaossa. Me ei tea, mida oleks katk teinud nõrgestatud viigritele. Kuid hoiatav, seni seletamatu õnnetus jõudis ka meie randadele. Ühel mõne aasta tagusel sügisel uhtus meri Soome lahe põhjarannale ja saartele üle saja muidu heas toitumuses ja terve olemisega täiskasvanud viigri korjust. Nad olid surnud äkksurma, isegi uppunud. Et mereloom ujumisega hakkama ei saa, tundus teadlastele imelik, kuid ka põhjalikud parimates laborites tehtud uurimused jätsid vastuse välgu. Kahtlustati kiirestilagunevat äkktoimega närvimürki, mida Läänemere looduses ei tunta. Kinnitust ega vääramist ei leidnud ka kahtlus, kas pole mitte mõni Teise maailmasõja ajal Soome lahte uputatud keemiarelva konteiner ajahambale alla andnud. Soome lahe viigritele mõjus õnnetus laastavalt. Eesti põhjarannikult kadus see juba ennegi pigem harv asukas sootuks, jäädes vaid mõnest sajast isendist koosneva ja lähimatest liigikaaslastest sadade kilomeetritega eraldatud rühmana elama lahe idapoolsesse soppi.

mõõtma hakata asurkonna kasvu või kahanemist. Kerge ei saa neil loomadel olema, kuna ka siinne meri on saanud korralikult solgitud ja pelgliku eluka kõrvalised puhkepaigad on paadimootorite, hoolimatuse ja uudishimu vallas. Rasked on hüljestele olnud 90. aastate soojad kevaded, kui poegade sündimise ajaks pole jääd kas üldse või on seda väga vähe alles jäänud. Erinevalt hallist ei lähe viiger saarde poegima ja nii jäävad pojad tihti laguneva kevadjää meelevalda. Et lühikesest, vaevalt paarinädalasest lapsepõlvest võitjana välja tulla ja iseseisvalt hakkama saada, vajatakse parasjagu õnne. Hüljeste aastavahetus on veebruaris-märtsis. Just siis kasvatavad nad jääkoopas oma süsisilmset poega, et asuda juba peagi, kui kosjad möödas, vahepealse puhkuseta uuele aastaringile. Ja tahes-tahtmata ka uute inimestega kohtuda. Purjekas liigub Väinameres hääletult, ei tekita müdinat ega gaase. Äkki märkad, et uudishimulik viiger on üsna vaikselt paadi lähedale ujunud. Kuulatab ja nuusutab, et kellega on tegemist. Nukker lõõtspillilugu või vaikne rahulik raadiomuusika meelitab looma paadile veel lähemale. Ent piisab, kui keegi meeskonnast suitsumahvi suust pahvib, kui viiger saba keerab ja oma teed läheb. Ebaterved eluviisid teda ei tõmba.

Hüljeste uurimine sai 1991. aastal asutatud Eestimaa Looduse Fondi üheks olulisemaks liigikaitseprojektiks, mille tulemused on lisanud oluliselt teadmistele Läänemere hüljeste tänapäevasest olukorrast. Tööde skaala on aastate jooksul olnud väga lai, ulatudes lihtsamatest loendustest-vaatlustest kallite kõrgtehnoloogiliste uuringuteni. Ettevõtmiste tulemusena on saadud kaasaegne ja usaldusväärne ülevaade Eesti rannikuvete, ja selle kaudu ka kogu Läänemere, hülgekarjade suurusest. Selgunud on
hüljeste peamised asualad, nende kaitsmiseks on kirjutatud eeskirjad

Hülgepüügiks kasutati hülgeõnge, hülgeraudasid või hülgevõrke.
Õngega püüdmine toimus veebruaris ja märtsis, kui hülgepojad olid veel nii abitud, et neid oli kerge kätte saada. Poeg leitud, raiuti lagedale kohale jäässe auk. Õnge külge seoti 20-30 sülla pikkune jõhvidest nöör, õnge üksik konks torgati hülgepoja selga ja lasti ta jää alla. Nööri teise otsa sidus üks meestest kõvasti oma käe ümber kinni. Emahüljes tuli oma poega päästma, nagu seda teeks ka inimene.
Hülgeraud ehk -ahing on oma põhimõttelt vanim hülgepüügivahend. Rauaga püük toimus talvel jäält. Selleks otsiti üles auk, kust hüljes jääle käis, ja selle ümbruses 3-5 väiksemat nn. "vileauku", mida ta hingemiseks kasutas. Viimased aeti jääpuru täis ning asuti suurema juurde varitsema. Kui hüljes pinnale ilmus löödi raud talle tugevasti pähe.
Hülgevõrk tehti kodus linasest või kanepilõngast. Võrgud lasti merre jää lähedusse ja kui pool jada oli sees, siis lasti paar püssipauku. Hülged ujusid jää alt välja, mõned võrkudesse, mõned mitte. Kuna kirjeldatud püügiviis nõudis mere poolt rannale lähenemist, saadi seda edukalt harrastada vaid väiksematel saartel. Teated võrgupüügist hüljestele pärinevadki peamiselt Kihnust, vähem ka Ruhnust ja Vormsilt.