Hülged on loivalised imetajad. Kokku on 19 liiki. Kuuluvad hülglaste sugukonda. Elavad külma- ja parasvöötme merede rannavees ja mõnes järves.Kehapikkus 1,25-6,5 m, mass 90-3500 kg.Teistest loivalistest erinevalt ei paindu hüljeste tagaloivad pöialiigeste kohalt ette, vaid on kogu aeg taha suundunud, (esiloivad on suhteliselt lühikesed). Loibadel on üsna tugevad küünised.Kõrvalesti ei ole, sukeldumisel sulguvad kõrva- ja ninaavad. Hülged elavad väikeste rühmadena, söövad kalu ja veeselgrootuid. Talvel teevad nad jäässe nn. rindauke, mille kaudu tulevad nad jää peale.

Häälitsevad haukuvalt või möögivalt möirates, poegivad kuival märtsikuus. Paaritumisajal ja kesksuvel koonduvad hülged rühmadena lesilaisse. Looduses võib neid näha talvel jääpankade vahel või suvel lesilas (mõnel väikesel rahul või laiukesel), pelgavad inimesi.

 VIIGERHÜLJES

Viigerhüljes on üks kolmest Eesti rannavetes elavast hülgeliigist. Viigerhüljes on väiksem kui hallhüljes.

Ta on arktiline liik, kelle levila hõlmab põhjapoolkera merede põhjaosa, Läänemere ning Saima ja Laadoga järved. Ta eelistab Läänemeres elada kalda lähedal laidude ja saarte vahel.

Viigerhüljes toitub peamiselt kaladest. Vähem tarvitab ta vähilaadseid ja limuseid.

Poegib pärast 9…10 kuulist tiinust veebruari lõpus või märtsis jää peal olevas lumekoopas või mõnes muus varjatud kohas. Sinna jääb ta kuuks ajaks. Tavaliselt on viigerhülgel korraga üks poeg, haruharva rohkem. Noor hülgepoeg on kaetud tiheda valge karvaga, mis aitab tal vaenlaste eest varjatuks jääda. Nooruskarvastik kaob umbes kuu aja vanuselt ja asendub tumedamaga. Juba paari päeva vanuselt on ta võimeline ujuma aga seda ainult äärmise vajaduse korral. Imetatakse poega umbes kaks kuud. Suguküpseks saavad noored hülged tavaliselt viieaastaselt.

Looduslikke vaenlasi viigerhülgel Läänemeres ei ole. Noori poegi võivad ohustada kotkad. Peamiseks vaenlaseks on neile läbi aastasadade olnud inimene, kes küttis neid nii liha kui naha pärast. Suurt mõju avaldab ka inimese poolt kasutatavate mürkainete sattumine merre. Mürkained ladestuvad hüljestesse ja seetõttu langeb neil viljakus ning elujõud. Mere saastumine on hüljeste arvukusele avaldanud arvatavasti isegi rohkem mõju kui otsene küttimine. Just inimese mõju tõttu on kunagisest arvukast liigist säilinud Eesti rannavetes kõigest mõned tuhanded isendid. Kaasajal on viigerhüljes looduskaitse all ja mingit jahti talle ei toimu. 

HALLHÜLJES

Hallhüljes on Läänemere hülglastest kõige suurem. Tal on teistest kergesti eristatav pikk, suhteliselt kõrge koon. Täiskasvanud isendi pikkus on 1,6-2,6 m ja isased hülged võivad kaaluda 300-315 ja emased 150-200 kg. Hüljeste karvastiku värvus on varieeruv, mitmesugustes värvitoonides helehallist kuni mustani. Emased on tavaliselt heledamad ja laigulised. Vastsündinud hülgepoja karv on kollakasroheline.

Hallhüljes on levinud Barentsi, Lääne-ja Põhjameres. Nende kõige idapoolsem levikuala on Valge mere kael. Eestis esineb hallhüljest Lääne-Eesti saarestiku ümbruses, Soome lahe lääneosas ja Riia lahes. Hallhüljeste arvukus ja levik sõltub toitumistingimustest ja jääoludest. Kevadel siirduvad hallhülged koos triivjääga Soome randa ning edelapoolsematesse vetesse, osa neist aga jääb meie avavetesse.

Eluviisilt on hallhüljes Läänemere hüljestest kõige ulgumerelisem. Elupaigaks on suurema osa aastast avameri ning rannikust kaugemal asuvad saared ja laiud. Talvel elutseb jää servaaladel ja -pankadel.

Hallhülge toiduks on tursk, lest, räim, heeringas, angerjas, lõhe, emakala, harva ka vähid ja molluskid. Talve lõpul sünnitab emaloom jääkampade ja lumehangede vahele ühe, harvem kaks poega. Vettepääsemiseks hoiavad hülged lahti 1-2 rindauku, mida võivad kasutada mitu looma. Hülgepojad ei oska ujuda, mistõttu varajane jää lagunemine põhjustab nende massilist hukkumist. Alles kuu vanuselt hakkavad nad vees käima. Hallhülge arvukus on viimastel aastatel tugevasti langenud ja nad vajavad rahvusvahelist kaitset.

 HÜLGEPÜÜK

 Arheoloogilistel andmetel küttisid Eesti vanimad asukad muude loomade kõrval ka hülgeid. Tõsi küll, põdra-, kopra- ja karuluudega võrreldes on hülgeluud Kunda kultuuris üsna haruldased. Suurem tõus hülgeküttimises toimus pronksiajal. Mõnedes tolle aja asulakohtades moodustavad hülgeluud valdava enamiku loomaluudest. Seda seletab kaubavahetuse elavnemine Läänemerel. Ilmselt olid hülgerasv ja nahad juba tol ajal hinnatud kaup. Hülgerasvaga võidi kaubitseda veelgi varem. Seda on toodud seletuseks kammkeraamika tüüpi savinõude levikule Läänemerel.

Vanimad harpuunid tehti luust. Rohkete hülgeküttimisele viitavate leidudega pronksiaegsed asulad Eesti rannikul ja saartel moodustavad üsna omanäolise kultuuri, mis erineb teistest samaaegsetest asulatest. Seetõttu võib arvata, et hooajati hülgeküttimisega tegelevad üksikud rannakülad tekkisid juba väga kauges minevikus. Enamvähem sarnane olukord säilis Eestis kuni möödunud sajandini, kuigi arheoloogilised leiud hülgeküttimise järjepidevust otseselt ei kinnita.

Aja jooksul täiustusid hülgepüügiriistad ja -meetodid. Harpuuni kasutati aga seks otstarbeks veel käesoleval sajandilgi. Hülgeküti põhivarustuse juurde kuulusid veel käks ja pussnuga, viimastel sajanditel püss. Pikematele jahiretkedele mindi paadiga, mida sai mööda jääd edasi lükata ja kus ka magati. On teada, et püügil kasutati ka erilisi hülgekoeri, kes lõhna järgi hülged jää peal üles leidsid. Kõige agaramad hülgekütid olid rannarootslased Ruhnus, vähem ka Vormsil ja Põhjarannikul. Eestlased küttisid hülgeid Kihnus ja Soome lahe rannikul.