|
Koostas: Erik Salm Hülged ja meriveised Sissejuhatus
Hülged ja meriveised on veeloomad, neil on voolujooneline keha ja loibadeks moondunud jäsemed. Hülged on kiired ja osavad kalu ja kalmaare küttima. Erinevalt teistest mereimetajatest väljuvad nad poegimiseks veest ning kogunevad seltsinguteks. Lesilas viibivat seltsingut nimetatakse lesinguks. Hülgeid on enim jahedates meredes – Antarktika ja Arktika vetes. Nad kuuluvad loivaliste (Pinnipedia) seltsi, mis jagatakse 3-ks sugukonnaks: kõrvukhülglased, hülglased ja morsklased. Meriveised kuuluvad meriveiseliste seltsi; need aeglased kogukad loomad elavad troopilistes ja lähistroopilistes rannikuvetes ja mageveekogudes ning toituvad veetaimedest.
Kõrvukhülged
Kõrvukhülglased (Otaridae) on sugukond suuri loivalisi; kokku 14 liiki. Tüvepikkus 150-380 cm, mass kuni 1100 kg. Kõrvukhülglased (kotikud, merikarud, merilõvid jt) liiguvad kuival maal palju paremini kui hülglased, sest nad suudavad oma tagaloibi ettepoole käänata ja ,,neljal jalal’’ kõndida. Söövad loomset toitu. Nad on head ujujad: liiguvad vees vilkalt oma tugevate eesloibadega sõudes. Erinevalt hülglastest on neil selgelt eristatavad väliskõrvad. Kõrvukhülglaste isased on emastest palju suuremad ning kaaluvad kuni 5 korda rohkem. Hülglastel on säärane suurusevahe ainult lonthüljestel. Mitu kõrvukhülglast on jahimajanduslikult tähtsad karusloomad. 3 liiki ja 1 alamliik on maailma Punases Raamatus.
Pärishülged
Hülglased on paremini vee-eluga kohastunud kui kõrvukhülged. Neil on täiuslikult voolujooneline torpeedojas keha, väliskõrv puudub ning taha suunatud tagaloibi ei saa ette käänata. Ujudes suruvad nad oma tagaloibi kokku ja vonklevad kehaga. Kuival maal liiguvad hülglased vaid roomates. Hülglasi on 19 liiki, nende seas hall-, randal-, leopard- ja lonthülged. Kehapikkus 1,25-6,5 meetrit ja mass 90-3500 kg. Toituvad kaladest ja veeselgrootutest. Magavad veepinnal hõljudes või kuival. Hülge luustik
Hüljeste luustikust nähtuvad paljud kohastumused veeeluks. Nende selgroog on väga painduv, võimaldades loomadel vee all kiireid pöördeid sooritada. Jalaluud on lühikesed, varbaluud aga pikad. Viimased toestavad laiu loibasid. Hülglased kasutavad ujumiseks oma tagaloibi ning tüürivad esimestega. Kõrvukhülged talitavad vastupidi – eesloivad on neil ujumiseks, tagaloivad aga tüüriks.
Sigimine
Hülged väljuvad kevadel veest, et poegida. Nad koonduvad suurtesse poegimisseltsingutesse ehk lesingutesse paikades, kuhu kiskjad ei pääse. Kuivamaalesilas toovad emased ilmale pojad, kes kasvavad rasvase piimaga kiiresti. Varsti on emased paaritumiseks valmis. Paljude liikide puhul võitlevad isased, et lesilas oma territooriumi hõivata; seal paaritab isane temale jäänud emaseid. Isaste lonthüljeste kokkupõrked on nii raevukad, et tallatakse ettejäänud pojadki surnuks.
Koobas lumes
Viigerhülged (Phoca hispida) poegivad ja kasvatavad järglasi triivjääle rajatud lumekoopas. Talvel kuhjub lumi hüljeste poolt rajatud hingamis- ehk rindaukude kohale. Veebruaris-märtsis ronivad emased viigrid hingamisaugu kaudu jääle ning kaevavad endale lume sisse koopa. Selles veedab poeg oma kaks esimest elukuud. Lumekoobas pakub hüljestele küll varjupaika, ometigi leiavad jääkarud neid mõnikord ka lume alt üles.
Ohustatud hülged
Ainsate hüljestena elavad troopilistes vetes munkhülged. Kolmest munkhhülge liigist kaks on hävimisohus, kusjuures üks neist on vist välja surnud. Need hülged on tundlikud inimmõjule, eriti siis, kui nad rannikule poegima tulevad. Oma osa nende hävimisel on kalastamisel ja veereostusel. Havai munkhüljeste arvuks hinnatakse 1000 isendit, Vahemeres elab umbes 500 sealset munkhüljest (Monachus monachus) ning kariibi munkhüljest (Monahus tropicalis) nähti viimati 1952. aastal. Hülgeid kütitakse põhiliselt karusnaha ja rasva, vähem liha saamiseks.
Morsad
Morsad tunneb eksimatult ära nende vägevate võhkade (kuni 60 cm pikkused), suure rasvase kere ja voltis naha järgi. Nende jäik nahk on 2,5 cm paksune, mida katavad lühikesed karmid karvad. Need seltsingulised mereloomad elavad suurte kolooniatena arktilistes rannikuvetes. Isase morsa võhad näitavad tema kuuluvust karjasiseses hierarhias – mida suuremad võhad, seda kõrgem positsioon. Morsad toituvad merepõhjas leiduvatest selgrootutest (krabidest ja merisiilikutest). Need tuhnivad põhjamudas oma koonuga just nagu sead. Tundlikud vibrissid aitavad neil hägusest veest kergemini toidupalasid leida. Emased sünnitavad iga kahe aasta tagant ühe poja, kes jääb ema juurde kaheks aastaks. Morsad elavad üldse kuni 40-aastaseks.
Jahutus
Morsad väljuvad hulgakesi veest, et puhata, karva vahetada ja poegida. Paks nahaalune rasvakiht kaitseb neid jäises vees, päikese käes peesitavaid morskasid aga ähvardab ülekuumenemine. Jahutamiseks laienevad oluliselt loomade nahas leiduvad veresooned, ülemäärane soojus lahkub verest kehapinna kaudu. Nii ongi kaldal lamavad morsad roosakad, vahetult veest välja roninud loomad aga helepruunid.
Kasutatud kirjandus: |
