Huvitavaid fakte geograafiast

Maailma kõrgeim mäetipp Everest:
Kaua peeti maailma kõrgeimaks mäeks Lõuna-Ameerikas Andides asuvat kustunud vulkaani Chimborazot (6310 m). Aastal 1818 selgus, et Himaalajas kerkib Dhaulagiri mägi 8172 m üle merepinna, 1848. a avastati nimetatust 500 km ida pool 8585 m kõrgune mäetipp. Kõrgeim tipp avastati aga hoopis arvutustega.
India maamõõtjate välitöödel mõõdetud nurkade ja kauguste hilisemal läbiarvutamisel
selgus, et mõõdistamisel teiste seast mitte eriti silma torganud mäetipp on tegelikult 8839,8 m kõrgune mäehiiglane. Vastavastatud maailma kõrgeimale mäele pandi kolonel Everesti nimi, kes aastatel 1823-1843 oli olnud India maamõõduameti juhataja.
Pärast Everesti avastamist pole enam ühtki kõrgemat mäge leitud. Küll on aga ümber mõõdetud ja arvutatud Everesti enda kõrgust, sest mõõduriistad on ju täpsemaks läinud. Praegu peetakse õigeks kõrguseks 8848 m. Mägi on üsna järskude nõlvadega, meenutab kujult püramiidi, koosneb graniitidest, gneissidest, lubja- ja kiltkividest. Mäelt laskub mitu liustikku. Esimestena jõudsid igilume ja liustikega kaetud Everesti tippu Edmund P. Hillary ja Tenzing Norgay 29.mail 1953.a.

*Everesti vallutamisest ja mägironijate ohtlikust elust võite lugeda Tenzing Norgay
meenutusteraamatust "Lumetiiger", mis ilmus eesti keeles 1960. aastal.

Teiste mandrite kõrgeimad mäetipud:
Aconcagua 6960 m Lõuna-Ameerika
McKinley (Denali) 6194 m Põhja-Ameerika
Elbrus 5633 m Euroopa
Mont Blanc 4810 m Euroopa
Vinson 5140 m Antarktis
Mount Kosciusko 2230 m Austraalia


Islandi vulkaanid:
Väga palju on vulkaane Islandil, peaaegu 200. Tegutseb neist umbes 30. Aeg-ajalt virgub kord üks, kord teine tulemägi, ohustades kohalikku elanikkonda.
Kolme aastaga (1963-1965) kerkis Islandi rannikul lausa inimeste silme all meresügavusest väike saar.
Kõigepealt hakkas siledal merepinnal vesi pulbitsema ja keema, siis kerkisid selle kohale gaasi- ja tuhapilved.
Ning alles seejärel ilmus aurupilvedest saar, mida hakati Islandi muistse tulejumala järgi nimetama Surtsey saareks.
Islandi linna Vestmannaeyjari tuntakse nüüd kui tänapäeva pompejid. See Islandi kõige suurem kalapüügikeskus asub Heimaey
saarel, Helgafelli vulkaani lähedal. Nii lähedane naabrus sai aga linnale saatuslikuks.
1973. aasta 23.jaanuari öösel katkestas elanike rahuliku une kohutav mürin. Seejärel toimus midagi uskumatut - saare idaossa tekkis hiiglasuur lõhe, kust tulvasid välja laavavoolud. Õhku paiskus vulkaanilisi pomme (suuri kivikamakaid), mürgiseid gaase ja tuhka. Taevas värvus halvaendeliselt punaseks. Elanikel tuli kiiresti saarelt lahkuda.
Kohale jäid vaid vabatahtlikud tulekustutajad ja rühm vulkanoloogiateadlasi purset jälgima.
Vulkaan purskas peaaegu viis kuud.
Tulemägi heitis välja ligikaudu 250 miljonit kuupmeetrit tuhka, mis mattis linna 7-100 m paksuse kihi alla.
Väljavoolanud laava tõrjus eemale mere, mistõttu saare pindala suurenes 12 ruutkilomeetrilt 15-le.

Suuremad vulkaanipursked XX sajandil
1902 Soufriere St. Vincenti saar
1902 Pelee Martinique`i saar
1902 Santa Maria Guatemala
1911 Taal Filipiinid
1912 Katmai USA
1914 Lassen Peak USA
1919 Kelut Indoneesia
1930 Merapi Indoneesia
1943 Paricutin Mehhiko
1951 Lamington Paapua Uus-Guinea
1956 Bezõmjannõi Venemaa
1963 Surtsey Island
1963 Agung Indoneesia
1980 St. Helens USA
1982 El Chichon Mehhiko
1985 Nevado del Ruiz Kolumbia
1991 Pinatubo Filipiinid


Jaapanit vapustas kohutav maavärin:
17. jaanuaril 1995 tabas Lääne-Jaapanit viimase 40 aasta kõige ohvriterohkem maavärin,
mille tagajärjel hukkus üle 1700 ja sai vigastada umbes 7000 inimest.
Maavärin tabas Jaapanit kell 5.46 hommikul kohaliku aja järgi. See kestis umbes 20 sekundit.
Peatõukele järgnes üle kümne järeltõuke.
Maavärina tagajärjel puhkes mitusada tulekahju ja varises kokku kümneid tuhandeid hooneid.
Paljudes kohtades jooksid rongid rööbastelt maha ning kukkusid kokku sillad ja viaduktid.
Kõige suuremaid purustusi tekitas maavärin 1,4 miljoni elanikuga Kobe sadamalinnas 450 km Tokyost lääne pool. Puhkes suuri tulekahjusid, kesklinnas haaras tuli kuue elamukvartali suuruse piirkonna. Linn muutus varemetega kaetud tühermaaks.
Ohvreid oli rohkesti, sest koidueelsel ajal viibis enamik inimesi majades. Maavärin algas nii
järsku ja nii tugevate tõugetega, et uksepiidad nihkusid paigast ja inimesed ei pääsenud enam välja.

Tugevamad maavärinad:
Aasta Koht Riik Tugevus Ohvrite arv
1755 Lissabon Portugal 8,75 60 000
1906 San Francisco USA 8,3 3 000
1920 Gansu ja Shanxi Hiina 8,6 200 000
1923 Tokyo Jaapan 8,3 142 00
1927 Qinghai Hiina 8,3 200 000
1933 Long Beach USA 8,9 2 990
1934 Bihar India 8,4 10 700
1946 Honsiu Jaapan 8,4 2 000
1950 Assam India 8,7 1 530
1964 Alaska USA 8,4 5 700
1976 Tangshan Hiina 8,2 242 000
1977 Indoneesia 8,0 200
1977 Salta Argentina 8,2 100
1979 Indoneesia 8,1 100
1985 Ciudad de Mexico Mehhiko 8,1 4 200
1994 Põhja-Boliivia Boliivia 8,3 10

*Maavärinaid mõõdetakse eriliste riistade abil, mida nimetatakse seismograafideks.
Seismograaf paneb tähele ka nõrku ja kaugeid maavärinaid, nii koguneb teadlastele palju
uurimisainet. Maavärina tugevust hinnatakse pallides, uuemal ajal aga rohkem USA teadlase Richteri poolt välja töötatud magnituudides. Maavärin magnituudiga kuni 4 on nõrk ja täiesti ohutu. Suuri purustusi tekitavad 6-8- magnituudised maavärinad. 9-magnituudiseid maavärinaid pole maal veel olnudki.


India mussoonid:
Juba ammu panid inimesed tähele, et mõnel pool maakeral puhuvad tuuled talvel ja suvel
vastupidi ilmakaartest. Niisuguseid aastaajalisi suunda muutvaid tuuli hakati kutsuma mussoonideks.
Mussoonid puhuvad näiteks Indias. India asub lähisekvatoriaalses kliimavöötmes, kuhu talveks levib passaatide
ala, suvel aga ekvaatori poolt tõusvate õhuvoolude ala. India talvemussoon ongi tegelikult
passaat. See puhub põhjast, mandri poolt, ja toob kaasa kuiva ning selge ilma. Suveks taandub passaat Indiast ja asemele tuleb suvemussoon - tuuled hakkavad puhuma lõunast, edelast või kagust.
Need puhuvad ookeanilt ja toovad kaasa niiske õhu, pilved või vihmasaju.
India mussoontuuled on võrdlemisi nõrgad ja mitte väga püsivad, tihti puhub sekka ka muid tuuli.
Suviste mussoonvihmade algus ongi Indias põllumeeste kalendris kõige tähtsam päev. Suvemussooni
peetakse Indias jumalate õnnistuseks. Kui see jääb õigel ajal saabumata, halvab põud ja nälg
tohutu suured piirkonnad. Kui mussoonvihmad on aga liiga tugevad, tekivad madalikel võimsad üleujutused, mille tagajärjel hukkub sadu inimesi.

*6.juuni 1983. India põhjaosas valitseb talumatu lõõsk, kuuma on 45-50 kraadi. Inimesed ootavad pingsalt
mussoonvihmade saabumist, kuid sel aastal mussoon hilineb. Pealinna Delhit tabab tolmutorm, mis matab linna pimedusse.
Tuule kiirus ulatub 105 kilomeetrini tunnis. Kõik veehoidlad on kuivanud, linna veekraanide juures puhkevad alatasa kähmlused. Vee hind on tõusnud väga kõrgeks.
*11. juuni. Indialased ootavad ikka veel, lootes jumalatele ja meteoroloogidele. Kerala osariik, kus tavaliselt niiskust piisab, on nüüd põuast otsekui kägarasse tõmbunud. Teeistandused on muutunud pruuniks, kohvipuud ei saanud õitsemise ajal hädavajalikku niiskust, heveamahla kogunemine katkeb.
Riisikasvatajad silmitsevad nukralt surnud maad ja ootavad künniaega.
*12. juuni. Inimesed hakkavad kannatust kaotama. Koolid, kus õppetöö pidi algama 1.juunil,
jäävad suletuks. Vett ei ole joogiks ega pesemiseks.
13. juuni. Kauaoodatud sadu pole ikka veel saabunud. Viimase 83 aasta jooksul on mussoonid ainult neli korda nii palju hilinenud. Merd pole läbi uduhämu peaaegu nähagi. Taevas on otsekui üle lubjatud.
Ometi saabus sõnumeid, et mõnes piirkonnas on vihmad juba alanud.
*14. juuni. Esmakordselt viimase 8 päeva jooksul on tuul vaibunud. Õhk on liikumatu ja kaugelt kostab kõuemürinat. Pärastlõunal kerkib edelast hall pilvelaam. Meri hakkab mässama ja hiiglaslikud lainevallid rulluvad kaldale.
Palmid peksavad meeletus raevus üksteist tüvedega. Maale laskub pimedus. Lõpuks jõudis mussoon India edelarannikule. Üheainsa ööga tärkas kõikjal rohi ning koltunud lehtedega puudel avanesid uued pungad.
*17. juunil hakatakse külvama.
*21. juuniks on Bombays mitusada elamut, kontorit ja hurtsikut kokku varisenud. Üleujutus
on tühistanud kõik rongide sõiduplaanid. Tuhanded telefonid on rivist väljas, sest vesi
on rikkunud kaablid.


Üleujutused:
Väga palju inimesi elab jõeäärsel ja suudmealadel, kus on tavaliselt viljakamad mullad.
Ootamatu või eriti kõrge suurvee korral võivad nad osutuda üleujutuse ohvriteks. Seal, kus jõgedes on tihti suurvesi on mõnel aastaajal tavaline, püütakse üleujutusi vältida, ehitades piki jõekaldaid kaitsetamme. Ent alati ei aita needki.
1931. aasta augustis hukkus üle kolme ja poole miljoni inimese Huanghe jõe üleujutuse tagajärjel, mille põhjustasid paduvihmad ja kaitsetammide halb seisukord. Teise Hiina suure jõe Jangtse orus elab üleujutuste piirkonnas ligi 40 miljonit inimest. Kaitsetammide varjus elavad miljonid ühendriiklased Mississippi ääres, itaallased Po orus ja paljud teised.
Eriti ohtlik on aga ootamatu suurvesi, mida ette ei teata ja mille eest end kaitsta ei oska. Seda võib põhjustada näiteks torm, mis ei lase niigi rohkeveelisel jõel vabalt merre suubuda. Sellised üleujutused tabavad sageli Bangladeshi. Näiteks 1970. aastal uppus mõne päevaga üle 200 000 inimese.
1995. aasta kevadel oli Norras erakordselt soe ja mägede nõlvadel sulas lumi väga kiiresti.
Sulavesi voolas kokku kitsastesse orgudesse ja tekitas sealsetel jõgedel seninägemata kõrgvee.
Tänu päästeteenistuste heale tööle oli hukkunuid vähe, kuid varaline kahju oli väga suur.

Maailma suurimad jõed:
Niilus 6650 km Aafrikas
Amazonas 6400 km Lõuna-Ameerikas *ilma lähtejõgedeta
Jangtse 6300 km Aasias
Mississippi 5971 km Põhja-Ameerikas
Jenissei 5540 km Aasias *kaugeima lähtejõe algusest

*Maailma kõrgeim juga on Angeli juga, kus katkematu veejuga langeb 979 m kõrguselt
(Churuni jõel Lõuna-Ameerikas). Tuntuim ja kõige enam külastatav on Niagara juga
Põhja-Ameerikas (49 m). Üsna tuntud on veel Yosemite`i juga (739 m) Põhja-Ameerikas
ja Victoria juga (108 m) Aafrika lõunaosas. Äärmiselt suurejoonelist vaatepilti pakub
Iguassu juga (72 m) Lõuna-Ameerikas.