Välimus

Tüvepikkus on hundil 100...160 cm. Saba pikkus 35...50 cm. Turja kõrgus 80...85 cm (harva üle 100 cm). Hunti võib välimuselt kergesti pidada suureks koeraks. Oma lihaselise keha, jõuliste jalgade ja võimsate lõugadega sarnaneb ta idaeuroopa lambakoeraga. Erinevalt koerast ei hoia võsavillemi saba kunagi rõngasse ja hundi jälg on koera omaga võrreldes kitsam ning pikem.

Mõistatustes ja muinasjuttudes on hunt olnud ikka tark, julge ja vastupidav metselanik. Nendele omadustele võiks veel lisada kiiruse ja tugevuse. Kehamass

32...50 kg (Eestis kütitud huntide maksimumkaaluks on olnud 62 kg).

Levik

Levinud kogu Eestis ning üldiselt peaaegu kogu põhjapoolkeral, v.a. Aafrikas, Gröönimaal ning igilume ja -jääga kaetud aladel. Praeguseks on arvukus kahanenud Põhja-Ameerikas ja Lääne-Euroopas. Meie looduslikes kooslustes on hunt loomulik lüli. Seal, kus ta hävitatakse, hõivavad tema koha teised loomad, enamasti hulkuvad ja metsistunud koerad. Nemad aga ei suuda asendada hunti. Seda teades peame andma rahu tõelisele hundile ning korraldama tema kaitset nii, et hundilgi oleks kodu – koht, kus ta saab üles kasvatada oma pesakonna. Peame jätma neile nii palju ja sobivaid paiku, et hundimammi saaks ajada asju hundipapiga ja kummalgi neist poleks vaja minna küla koeri kosima. Küllap ka vähesed hundid hoiavad meie põdra, kitse ja seakarju degradeerumast ja peletavad metsast hulkuvad koerad, kes laastavad loomapopulatsioone, teostamata seejuures õiget looduslikku valikut.

Arvukus

1997. aasta loendusandmete põhjal on Eestis hunte 150 ja 200 isendi vahel. Elupaik ja -viis

Elupaigana väldib lausmetsa ja eelistab avamaastikku, kuna sealsed küttimistingimused on paremad. Eesti alad on aga enamasti kultuuristatud ja hunti võib rohkem kohata võsastikes ja rabades. Talvel on hundid seoses toiduhankimisega karjalise ja hulkuva eluviisiga, suvel aga elatakse paariti ning pesa rajatakse veekogu äärde looduslikku varjulisse paika, harva kaevatakse pesa ise. Hundi kodu ja kodupaik ei saa olla midagi väga selgelt piiritletavat, kuid tal on vägagi kindlad nõudlused elupaigale. Hunt vajab varjevõimalusi, mida saavad pakkuda Eestis vaid raba servaala siirdemetsad ja suuremad metsamassiivid: seal leidub pidevalt ka sobivat toitu. Toiduks on neil metskitsed, metssead, põdrad, valgejänesed jt. Samuti sobivad sooservad kõige paremini hundikutsikate ilmaletulekuks, sest vesi peab olema lähedal: kohe, kui nad hakkavad sööma liha, on neil vaja juua. Väikesi kutsikaid kaugete joogikohtade juurde viia oleks ohtlik, seepärast on hundi urud enamasti kümnekonna või vähemalt mõnesaja meetri kaugusel veest – kraavist, allikast, ojast või mõnest lombist. Urud on tavaliselt mineraalpinnases, kuid need võivad olla ka raba turbapõndakutes, kraavikallastes, puujuurte või tuulemurru all – ikka hästi varjatud kohtades. Hundikutsikate kodu on nende urg, koduõu – uruesine, kodutänav – tee joogipaika, kodukoht – pesitsus ja toitumisterritoorium, ning kodumaa – kogu ulatuslik areaal räpasest Euroopast kuni Ida meredeni, jätkudes Põhja-Ameerikas. Meie metsad on korraldatud ja tiheda teedevõrguga ning hundid seetõttu hästi valitsetavad. Siinsed hundid on õppinud tundma koduümbruse metsi ja inimeste jahikombeid. Hoopis kavalamatena ei lase nad oma nahka nii hõlpsasti maha võtta. Küllap on neis ka osake koera verd, sest segunemine on paratamatu oludes, kus populatsiooni normaalne struktuur on rikutud ja arvukus väike. Kas hundi kodu on püsinud sellisena, nagu see oli ürgsetel aegadel? Ilmselt mitte, sest hunt on muutunud koos inimesega, kelle kõrval ta elab. Näiteks Kesk-Siberi hunt ei tuleks meil toime: ta satuks püssi ette juba esimestel jahtidel, sest ei tunne uut ala ega ole harjunud nii tiheda inimasustusega. Siin ei päästa teda jalad ja Venemaa soodes õpitud kavalus. Hunti võib Eestis kohata varjulistes metsades, rabades ja võsastikes ning aastaid tagasi oli hunt levinud kogu põhjapoolkeral, välja arvatud Aafrikas ja igilume- ja jääga kaetud aladel.

Toitumine

Hunt on toitumistüübilt kiskja. Talvel toitub uluksõralistest, väiksematest kiskjatest, jänestest; suvel koduloomadest, konnadest, hiirtest, putukatest ja linnumunadest. Vitamiinivajadus rahuldatakse taimse toiduga (marjad, kõrrelised). Toidupuudusel esineb kannibalismi. Toitumisterritooriumi suurus sõltub looduslikest tingimustest. Rikkaliku toidubaasiga metsaaladel on see 100– 120 km2, avatud maastikel võib territooriumi suurus küündida üle tuhande ruutkilomeetri. Üksikutel juhtudel ulatuvad hundikarjade ränded tuhandete kilomeetrite taha. Suviti piisab väiksemast territooriumist, talvel võib see oluliselt suureneda, sõltudes saakloomade paiknemisest ja nende rännetest. Hunt võib ka hambus ära viia terve lamba. Hundikari suudab maha murda ka karu.

Sigimine

Jooksuaeg jaanuaris-veebruaris. Emahundi ellujäävate järglaste hulk sõltub toitumistingimustest, asustustihedusest ja tema positsioonist karjas. Kõige murelikum on loomade elus sigimise ja poegade hooldamise aeg. Kasvav pesakond vajab palju toitu ning väiksed kutsikad kaitset ka ilmastiku ja võimalike vaenlaste eest. Ema hooldab ja õpetab neid seni, kuni nad on saanud elujõulisteks liigikaaslasteks. Selleks kulub ligikaudu aasta.

Areng

Tiinus kestab 62...75 päeva. Pojad sünnivad märtsis-aprillis pimedate ja suletud kõrvaavadega, kaaludes 300...500 g. Silmad avanevad 10...12 päevaselt. Imetamine kestab 1,5...2 kuud ning kuuvanuselt lisandub ka poolseeditud lihatoit. Noored iseseisvuvad aastaselt. Emased saavad suguküpseks kahe-, isased kolmeaastaselt. Elab maksimaalselt 15...20 aastat, aga vananemistunnused ilmnevad juba 10. - 12. aastaselt. Poegade kasvatamisega tegelevad isa- ja emahunt koos. Pesa rajatakse varjulisse, raskesti ligipääsetavasse kohta veekogu lähedale. 2...9 mustjaspruuni kutsikat sünnib aprilli alguses. Lisaks piimale toidetakse poegi ka poolseeditud lihaga, mille vanemad pesa juures välja oksendavad. Suve algul hakatakse pesasse tooma ka elustoitu, et pojad saaksid keerulist saagipüüdmist ja murdmist harjutada.

Koht ökosüsteemis

Kindlasti on tuttav selline mõte, et hunt on metsa sanitar, kes kütib haigeid või vigaseid loomi ning piirab näriliste ja sõraliste arvukust, tasakaalustab haigete loomade ning sõraliste ja näriliste arvukust. Jahiloom.

Ohustatus ja kaitse

Eestis võiks olla 50...80 hunti, on aga üle 150.

KIRJANDUS:
1. M u r i e, A., 1944. The wolves of Mount McKinley. Rmt.: US Nat.Park Serv. Fauna Ser. 5.
Washington.
2. L o o g a, A., K o p p a, O., 1997. Kellest toituvad Eesti hundid
http://sunsite.ee/loomad/Imetajad/hunt2.htm
http://sunsite.ee/loomad/Imetajad/hunt3.htm

http://sunsite.ee/loomad/Imetajad/hunt.htm
http://http://www.online.ee/~loodus/arhiiv/marts99/hunt.htm
http://www.zone.ee/er-draug/hunt/hunt1.htmlid

Eesti Loodus 11/12.