|
Koostaja: Madis Mets
HOBUSED
Hobused on arukad ja neid on palju kergem välja õpetada kui enamikku teisi loomi. Koduhobuseid on tänapäeval maailmas üle 60 miljoni, tõuge umbes paarsada. Hobusel on kohev jõhvsaba, lakk ja pikad kapjadega jalad. Nad on varvulkõndijad ning kiired jooksjad. Kabjad: Kabi koosneb kolmest osast: sarvkabjad, nahkkabjad ja kabja alusnahad. Kabja all on vetruv padjand, mida nimetatakse sarvkiiluks. Kui hobune jookseb, pehmendab sarvkiil põrutusi. Et sarvkabi ei kuluks, tuleb hobuse kapju rautada. Hobustel on hästi arenenud haistmine, nägemine ja kuulmine. Hobulased on väga ettevaatlikud, valmis põgenema juba esimese ohusignaali korral. Nad on peaaegu täielikud rohusööjad, rohu lõikavad nad läbi oma teravate eeshammastega. Hambad: Asjatundjad oskavad hobuse vanust hinnata hammaste arvu, suuruse ja kulumisastme järgi. Täiskasvanud hobusel on harilikult 40-42 hammast. Nagu paljusid imetajatest koduloomi saab emast hobust -mära- lüpsta, mis on eriti populaarne Kesk-Aasias. Mära piima nimetatakse kumõssiks. Täiskasvanud isast hobust nimetatakse täkuks, emast märaks, hobusepoega nimetatakse varsaks ja noort hobust säluks, kohitsetud täkk on ruun. Hobuse ürgseim sugulane oli lohippus, kes on väheldase koera suurune. Rohkem kui 50 miljonit aastat tagasi elas ta Põhja-Ameerika hõredates metsades. Tema turja kõrgus oli vähem kui 60 cm. Evolutsiooni jooksul muutusid hobused suuremaks ja asusid elama avaramatele rohumaadele. Galopeerimine Kui ta galopeerib, on lühikeseks hetkeks kõik ta 4 jalga õhus. Kõige kiiremad võidusõiduhobused võivad lühikest aega galopeerida väga kiiresti – üle 65 km/h. Hobuseid mõõdetakse maapinnalt turjani (õla kõrgeima punktini). Sairi tõugu hobune on suurimaid(turja kõrgus 170cm, mass 1800kg) ja setlandi poni väiksemaid hobuseid(turi 80cm, mass 80kg) Tõud: Hobuse tõuge rühmitati tema päritolu, iseloomu, liikumisviisi ning kasutusviisi järgi. Eri rühm oli poni. Poni on aretuse teel saadud väike hobune.Teda ei aretatud tööloomaks, vaid heaks seltsiliseks ja lõbusaks ajaviiteks. Kõige enam meeldivad nad lastele. Kõige väiksema aretatud täiskasvanud poni õlakõrgus oli kõigest 27cm. Veohobused: Peale hobuste kuuluvad sellesse eesel, eeslik ja sebra. Hobused kodustati 5000-3000 a tagasi. Enne ronge ja autosid oli ta inimese jaoks suurepärane veoloom. Hobune rakendati veoki ette rakmetega. Peamised hobuveokid olid vankrid, reed ja saanid. Varem kasutati laialdaselt ka kalessi ja tõlda. Veohobustest on tuntuim belgia veohobune. Prževalski hobune on koduhobuse lähedane sugulane. Varem oli neid Aasia poolkõrbetes ja kuivsteppides palju. Praeguseks on järele jäänud vaid mõnisada isendit. Hääbuva liigina on ta kantud maailma Punasesse raamatusse. Tarpan oli stepiloom, üks koduhobuse esivanemaid. Ratsahobusena on tuntumad araabia hobune ja inglise täisvereline ratsahobune. Traavel - orlovi, ameerika, vene ja noorfloki. Sõiduhobune- idafriisi, oldenburgi ja hannoveri. Koduhobune võib elada 30-35 aastat. Tiinus vältab 330-340 päeva, ind 4-7 päeva. Täkk paaritab 50-80 mära aastas. Paaritusaeg kestab märtsist augustini. Varss võõrutatakse 6 kuiselt. Keskmine hobuse söödatarve on kergel tööl 9, keskmisel tööl 13 ja raskel 16,4 söötühikut päevas. Värvidest: On olemas must, hall, võik, hiirjas, kõrb, raudjas, tuhkur, kimmel. Eestis kasutatakse hobuseid põllumajanduses, majandisisestel töödel, kodus, metsas. |