Maailmas on vähe inimesi, kellest on kirjutatud nii palju raamatuid, avaldatud ajaleheartikleid, tehtud ajaloosaateid ning korraldatud seminare, kui 20. aprillil 1889. aastal Austria piirilinnas Braunaus vallaslapsena sündinud Adolf Hitlerist.

Esimese maailmasõja päevil keelduti kapral Hitlerit ülendamast allohvitseriks põhjendusega, et tal puudusid juhiomadused. Ent paarkümmend aastat hiljem nägi kogu maailm, milliseid masse ja milliseid tegusid Hitler juhtima asus.

Hitlerist räägitakse tänaselgi päeval palju – veelgi enam, 50 aastat pärast Hitleri surma, 1995. aastal ilmus Saksamaal järjekordne raamat pealkirjaga “Hitleri lõpp, legende ja dokumente”, mis käsitleb koguni 504-l leheküljel vaid Hitleri surmaga seotud fakte. Autor Anton Joachimsthaler on raamatukaante vahele kogunud enam kui viiskümmend tunnistust ning tohutu hulga dokumentaalset materjali.

Ent Hitler pole viimaste aastate jooksul leheveergudele ja uudistesaadetesse jõudnud vaid järjekordse ajalooraamatu ilmumisega või teda ülistavate neonatside meeleavaldustega.

1999. aasta juulis levis üle maailma uudis, et Norras müüdi kunstnikukarjäärist unistanud Hitleri kaks maali ja üks joonis enam kui 1,1 miljoni Eesti krooni eest ühele anonüümseks jääda soovinud austerlasele, 2000. aasta suvel näidati Lõuna-Korea televisioonis aga sokolaadikommide reklaami, mille peategelaseks oli Adolf Hitleri välimusega mees. Reklaami autorid küll kinnitasid, et nad ei ülistanud natsliku Saksamaa liidrit, vaid parodeerisid filmis “Suur diktaator” Hitlerit mänginud Charlie Chaplinit.

Isegi meditsiinikirjandus pole Hitlerist üle ega ümber saanud. 2000. aastal kirjutas Terviseleht, et Ameerika ajalooprofessori Robert N. Proctori sõnul oli Saksamaal Hitleri võimu päevil maailma eesrindlikeim vähivastane programm. Saksa uurijad seostasid 1930. aastail esimesena maailmas suitsetamise seose vähki haigestumisega ning valitsus asus piirama elanikkonna suitsetamist.

“Avalikult pole tahetud seda fakti tunnistada, sest Hitleri-aega tahetakse näidata vaid koleduste ja hirmutegudega ja samas mitte ühegi positiivse asjaga,” tõdeb Proctor, lisades oma raamatus “Natside sõda vähi vastu” (“The Nazi War on Cancer”), et Hitleri võimu ajal keelati ajastu vaimule mitteomaselt suitsetamine teatud rongivagunites, mõnedes tööpaikades ja haiglates.

Ent tubakavastane võitlus ei kaalu üles neid koledusi ja kuritegusid, mida Hitleri juhitud natsid kolme- ja neljakümnendatel aastatel maailmas ellu viisid.

Suurimat viha pidas Hitler juutide vastu, keda erinevatel hinnangutel hukkus Hitleri tegevuse tulemusel kuni 6 miljonit.

20. aprillil 1889. aastal sündinud Adolf Hitleri ema Klara Pölzl ja kasuisa Alois Hitleri tahtsid oma pojast kasvatada ametniku, kuid ise vabakunstniku karjäärist huvitunud Adolfist sirgus hoopis 20. sajandi üks suurimaid kurjategijaid.

Tuleb märkida, et rahvuselt oli Hitler austerlane, kuid I maailmasõja puhkedes astus ta just Saksa armeesse. Sõjas sai ta kaks korda vigastada, sealhulgas veidi enne seda, kui Saksamaa alistus. Sellel hetkel viibis ta gaasirünnaku tagajärjel vigastada saanuna sõjaväehospidalis. Haiglast vabanedes asus ta Saksa armee spiooniks, et selgitada välja uue võimuga rahulolematute poliitilised jõud.

Mainimisväärne on, et sõjas teenis Hitler Raudristi, olles üks väheseid kõrgelt hinnatud ordeni saanud kapral, sest reeglina jagati raudriste kõrgematele ohvitseridele ja staabiohvitseridele. See seadis ta aga Teise maailmasõja ajal armeesse kutsute seas heasse valgusesse. See orden oli ka ainuke, millega Hitler hiljem oma lihtsat riietust kaunistas.

1918. aastal Saksamaa kaotusega lõppenud esimene maailmasõda tõi riigile kaasa raske aja, sest võitjad seadsid Saksamaa pinnal loodud Weimari vabariigile väga kõrged reparatsioonimaksud.

1919. aasta sügisel sattus Hitler juhuslikult ühe vasttekkinud väiksema poliitilise partei, Saksa Tööliste Partei, koosolekule. Hitlerile hakkasid partei seisukohad meeldima, ta asus partei liikmeks ning 1921. aastal sai temast partei juht.

Partei juhina muutis ta erakonna nime, milleks sai Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei. Sõna “natsionaal” abil soovis Hitler parteisse saada rahvuslikult meelestatud poliitilisi jõude, sõna “sotsialistlik” pidi liikmeskonda tooma aga sotsiaaldemokraatlike vaadetega inimesi, kes soovisid parandada töölisklassi olukorda.

Partei kasutas Hitleri juhtimisel tihti vägivalda, rünnates oma oponente ning asutati rünnakrühm, mida rahvas hakkas vormi järgi pruunsärklasteks kutsuma.

1922. aastal halvenes riigi majanduslik olukord aga järsult ning 1923. aasta novembris toimus Münchenis “Õllekeldri riigipöördekatse” – esimene natside väljaastumine. See ebaõnnestus ning Hitler ja tema liitlased arreteeriti.

Vanglas viibis Hitler veidi alla aasta, mille jooksul kirjutas ta raamatu “Mein Kampf”. Samuti jõudis Hitler järeldusele, et võimule tuleb saada seaduslikult. Ta asus parteid tugevdama ja levitama oma seisukohti üle Saksamaa, milles sai tähtsa positsiooni tulevane propagandaminister Joseph Goebbels. Tuleb märkida, et natside ajalehe “Völkischer Beobachter’i” peatoimetaja oli Tallinnast pärit Alfred Rosenberg.

1929. aastal sattus USA sügavasse majanduskriisi, mis 1930. aastal jõudis ka vahepeal kosunud Saksamaale. Suurenes töötus ning see tõstis Hitleri partei populaarsust, kes lubas tööd ja turvalist elu. Natsipartei edule andis 30ndate alguses kaasa ka Hitleri võimas valimiskampaania – ta kasutas selle raames esimese poliitikuna lennukit, lennujaamades ootas teda Mercedes ning ühe päeva jooksul pidas ta erinevates asulates kokku kuni 10 kõnet.

Sõnavõttudes asus ta ründama juute, kes pidid riigi kehvas olukorras süüdi olema ning lubas, et natsid suudavad riigi majanduse taas korda saada.

1933. aasta 30. jaanuaril määraski Weimari Vabariigi viimane president Paul von Hindenburg (1848-1934) Hitleri Saksamaa valitsusjuhiks ehk kantsleriks. Et valitsuses oli natsidel vähe kohti, kuulutas ta kohe välja ennetähtaegsed valimised.

Koos Saksa rahvusparteiga tulidki natsid võimule ning 1933. aasta märtsikuu lõpus võttis Reichstag vastu seaduse, mis kehtestas riigis eriolukorra ja andis Hitlerile neljaks aastaks piiramatu võimu.

Demokraatiast ja parlamentaarsest riigikorrast, sõna- ja kodanikuõigusest ei jäänud midagi alles. Ühendati seadusandlik ja täidesaatevvõim, millega Hitler sai enda kätte kogu võimutäiuse. Ametiühingute ja poliitiliste erakondade tegevus keelustati, ajakirjandus allutati tsensuurile. Eriolukorda 1930. aastate Saksamaal de facto enam kunagi ei kaotatud ja Hitler valitses diktaatorina kuni 1945. aasta kevadeni.

30. juunil 1934. aastal kõrvaldas Hitler ka oponendid natsionaalsotsialistlikus parteis. Ajaloos on see sündmus tuntud “Pikkade nugade öö” nime all, kui kõrvaldati 400 rünnakrühmlast (pruunsärklast) ja teisi poliitikuid, keda Hitler ei usaldanud.

Samas suutsid natsid parandada majanduselu, vähendada töötust ning asuti rajama korralikku teede võrku.

2. augustil 1934. aastal suri senine president Hindenburg ja Hitlerist sai riigipea.

Hitler asus ellu viima oma ideed puhtast aaria rassist. Juba enne riigipeaks saamist kehtestas ta esimeste seadustena Hitler puuetega naiste sundsteriliseerimise, et ühiskonda “puhastada”. Hiljem lasti füüsilise või vaimse puudega inimesed hukata, kuulutades, et nad “pole väärt elama”.

Tema suurimat viha pidid taluma aga juudid. Ööl vastu 10. novembrit 1938. aastal rüüstasid fastlikud löögirühmad Adolf Hitleri käsul tuhandeid Saksa ja Austria juutide ärisid, sünagooge ja kodusid, vähemalt 91 juuti tapeti, umbes 30 000 arreteeriti ja saadeti koonduslaagreisse.

Jõhker sündmus, mida massilise akende lõhkumise tõttu ka Klaasipurustamise ööks ja saksa keeles Kristallnachtiks on nimetatud, vallandas juutide hävitamise pidurdamatu kampaania, mida 1933. aastal võimule tulnud Hitler nn. rassilise puhtuse nimel oli seni veel mõõdukalt läbi viinud.

Kristalliöö korraldamise formaalseks ettekäändeks sai Saksa diplomaadi Ernst von Rathi tapmine Pariisis juut Herschel Grynszpani poolt, mis andis Hitlerile võimaluse aariaverd masside silmis rassistlikku kättemaksu õigustada.

Täie hooga jätkunud tagakiusamine kihutas emigratsiooni ka ülejäänud, imekombel pääsenud juudid, nii et näiteks Berliini 160 000-lisest juudi kogukonnast oli 1945. aastaks alles jäänud vaid 1 400.

1930ndate aastate keskpaiku hakkas Hitleri rassilise puhastuse meetod järjest drastilisemat ilmet võtma, seni teaduses ja majanduses edukaid juute hakati igat moodi taga kiusama ja neile karme piiranguid kehtestama, kus nad tohivad töötada, kus istuda, kus astuda.

Seepeale algas juutide massiline hävitamine erinevates koonduslaagrites. Erinevate hinnangute kohaselt hukkus Hitleri valitsemise ajal kuni kuus miljonit juuti.

Rassilisusele oligi Saksamaa faism peaaegu kogu oma doktriini üles ehitanud. Selles oli “aaria rass” kõige kõrgem ning “juudid” kõige madalam. Natsid olid seisukohal, et üheskoos võisid elada vaid samarassilised.

Kodus kontrolli saavutamise järel asus Hitler, kes pidas Esimese maailmasõja järel sõlmitud Versaille’si rahulepingut sakslaste jaoks alandavaks, välispoliitikasse. 1938. aasta märtsis liideti Saksamaaga Austria, 23. augustil 1939. aastal sõlmiti Molotov-Ribbentropi pakt ning sama aasta 1. septembril tungis Saksamaa kallale Poolale, algatades sellega Teise maailmasõja.

Sõda algas Saksamaa jaoks edukalt, kuid peagi hakkas Saksamaa oma ülekaalu kaotama. Rahva usk sõja otstarbekusse hakkas kaduma. 20. juunil 1944. aastal sooritasidki Hitlerile atentaadikatse Saksa ohvitserid, kui Saksa armee kolonel krahv Claus Schenk von Stauffenberg üritas Ida-Preisimaal “Hundi uruks” nimetatud peakorteris staabinõupidamisel natside liidrit pommiga õhku lasta.

Hitler pääses napilt, Stauffenberg ja teised ohvitseridest vandenõulased sooritasid enesetapu või hukati SS-laste poolt. Arreteeriti ka enamuse asjasse segatute perekonnaliikmed.

1945. aasta kevadel oli Hitler sõja kaotanud. Liitlased tungisid peale erinevatelt rinnetelt, 30. aprillil tegi ta Berliinis Riigikantselei punkris, kui oli selge, et Saksamaa on kaotanud II maailmasõja, enesetapu. Punkri põhiosa hävitati Berliini hõivamise järel Nõukogude vägede poolt.

Natsirežiim oli langenud.

2000. aasta 20. aprillil ehk Hitleri 111. sünniaastapäeval ilmusid Inglismaal SS-kindrali Gottleib Bergeri memoriaalid, kus ta märkis, et nädal enne oma surma oli Hitler täiesti murtud mees, kes süüdistas natsliku Saksamaa lüüasaamises kõiki enda ümber.

Hitleri surmaga seotud detailide väljaselgitamisel nägid ajaloolased palju vaeva. Segaduste peamiseks põhjuseks oli, et 1945. aasta mais Berliini vallutanud Nõukogude armee juhtkond ei avaldanud kogu tõde ning külvas tegelikkuse ähmastamiseks teadlikult mitmeid kuulujutte.

Ameerika ajaloolane ja publitsist, raamatu “Kolmanda Riigi tõus ja langus” kirjutanud William Shirer märkis, et kui Adolfi isa Alois poleks 39. eluaastal oma ema perekonnanime Schickelgruber vahetanud isanime Hitleri vastu, ei oleks Adlofist füürerit saanud – kui perekonnanimi Hitler meenutab oma kõlalt “muinasgermaani saagasid ja Wagnerit”, siis perekonnanimi Schickelgruber on raskesti hääldatav ning poleks massides nii laia populaarsust leidnud.

See on irooniline, kuid loogiline, sest Hitleri nimi on lühike ja kergesti hääldatav. Selle parimaks kinnituseks on fakt, et Saksa neonatsid tähistavad isegi praegu Hitleri sünnipäeva või teisi natsirežiimiga seotud päevi meeleavaldustega, karjudes marssides enamikul juhul “Heil Hitler”, andes natside saluuti või lauldes fastlikke laule. Olnuks füüreri perekonnanimi Schickelgruber, ei viitsiks ilmselt enamik neonatse praegu seda nime tänavatel karjuda.

Kasutatud materjalid:

D. Melnikov Roimar number üks: http://www.eta.ee/cgi-bin/etapub/gindex?Q=adolf+hitler&E=0&PER=FULL&CL=EE&S=c