Natsirežiim ja selle füürer

 

Adolf Hitler sündis 1889. aastal väikeses Austria piirilinnas Inni-äärses Braunas auväärses alamkeskklassi perekonnas. Tema vanemad surid varakult ning tal tuli elatist hankida ehitustööliste abina ja hiljem postkaartide maalijana. Ta oli üksildane mees, kellel oli vähe sõpru ja tuttavaid, ühiskonna piirimail elav kuju, kes uskus kindlasti oma kunstiandesse ja oli kibestunud kodanlikust ühiskonnast, mis oli ta välja tõuganud.

1913. aastal pages ta Münchenisse, et pääseda Austria sõjaväest. Mõni kuu hiljem aga võib leida ta hästituntud pildil, kus tema erutatud nägu eraldub rahvahulgast, mis oli kogunenud 2.augustil 1914 Münchenis Odeonplatz ‘ile, päev pärast seda, kui Saksamaa Venemaale sõja kuulutas.

Hitler astus kärmelt vabatahtlikuna Baieri sõjaväkke. Jalaväerügemendi jefreitorina paistis ta vapruse poolest kaks korda silma ja sai selle eest ka medaleid.

Füüsiliselt väljanägemiselt oli Hitler ebameeldiv. Ta oli keskmist kasvu ja kahvatu näoga. Tema kõrget otsaesist varjas juuksetukk. Näo keskpunktiks tundusid olevat kärbitud vuntsid. Kunagi polnud ta elegantselt riides. Tema kergelt punnis silmad ja jõllitav vaade olid tema kõige silmatorkavamad erijooned. Ta pidas võimalikkuse piires kinni päevarutiinist, oli peaaegu täiskarsklane ja taimetoitlane.

_Hitler vihkas juute hingepõhjast. Üha uutes kõnedes hurjutas Hitler juute kõige õelamate sõnadega. Ta lükkas tagasi – nagu ta oli toiminud juba oma kirjas 1919. aasta septembris – antisemitismi emotsionaalse “pogrommi” kui probleemi lahenduse. Väliselt olid Hitleri valitsemises neil aastail, mis järgnesid võimu natsirežiimi kätesse andmisele, kesksel kohal äärmuslik terror ja repressioonid kui selle võimu peamised iseloomustavad jooned. Töölisi, kes olid astunud vasakpoolsetesse parteidesse, saadeti tuhandete kaupa koonduslaagritesse, eriti uue režiimi esialgse kujunemise aegu 1933. aastal. Töösturid, maaomanikud ja pankurid jäeti puutumata. Juudid, mustlased, kerjused ja muud asotsiaalsed elemendid sattusid natside surve alla.

14. juulil 1933, kuulutati NSDAP ametlikult Saksamaa ainsaks legaalseks parteiks. Hitleri autoriteeti ei saanud nüüd vaidlustada mingi režiimiväline organiseeritud opositsioon. Huvigrupid, elukutsete ühendused, gildid ja kõige kahjutumad liidud olid vahepeal oma tegevusvormi ja juhtkonna koosseisu natsifitseeritud. Riigiteenistus oli puhastatud kõikidest endiste vasaktiiva poolehoidjatest, aga ka juutidest. Kohalikes valitsustes vahetati välja kõik linnapead ja teised esindustegelased, kes ei toetanud uut režiimi. Tuhanded tavakodanikud kõikidelt elualadelt kannatasid režiimi trotsimise eest jälitamise, vangistamise ja mõnikord ka surmamõistmisega.

Hitleri võim jäi murdumatuks esmajoones selletõttu, et natsirežiimis puudus otsene valitsemissüsteem. Hävitusnimekirjas puudub Hitleri võimu aastate positiivne pärand. Kunstis, arhitektuuris, muusikas ja kirjanduses lämmatas Hitleri režiim novaatorluse ja algupärasuse.

Hitler suri 30.aprillis 1945 aastal ise enda käe läbi Riigikantselei punkris Berliinis.

Kasutatud kirjandus:
Hitler Lan Kershaw 1999
Roimar nr.1 D. Melnikov 1985
ENE 1988