|
Koostas: Erik Salm Hirved
Sissejuhatus Kauni kehaga ja väledad hirved on ettevaatlikud loomad, kes peidavad end päeval metsatihnikusse. Nad kuuluvad koos sigalaste, veislaste, antiloopide ja paljude teistega sõraliste seltsi. Hirvlased söövad rohtu ja põõsaste-puude lehti ning võsusid. Looduses leidub neid Euroopas, Ameerikas, Aasias, ja Põhja-Aafrikas. Mõni liik on sisse viidud ka Austraaliasse ja Uus-Guineasse. Hirvlasi on umbes 40 liiki, seal hulgas näiteks punahirve alamliigid euroopa hirv ja vapiti, samuti põder ning põhjapõder. Hirvlaste sugulased kääbuskantsil ja muskushirv kuuluvad omaette sugukondadesse. Eestis leidub euroopa punahirvi, metskitsi ja põtru. Kehaehitus Hirvedel on sihvakas sitke keha ja pikad peened sõrgadega lõppevad jalad, tänu millele nad suudavad kiskjate eest väga kiiresti põgeneda. Hirvepullidel on harunenud sarved, mis vahetuvad igal aastal. Hirved on ettevaatlikud loomad. Nende suured kõrvad on üliliikuvad ning tabavad nõrgimagi krabina. Suured, pea külgedel asuvad silmad tagavad avara vaatevälja ning hirvel on pidev ülevaade, kas ligidusse on mõni kiskja ilmunud. Sarved Hirvlased on ainukesed imetajad, kellel on harunenud sarved. Sellised sarved on kõikidel isastel hirvlastel ning ka emasel põhjapõdral. Hirvedel on luised umbsarved, mis igal aastal kasvavad ja langevad ära. Sarvede kuju varieerub lõuna-puduhirve lihtsatest orkidest põtrade ja punahirvede raskete mitmeharuliste peaeheteni. Sarved on isastel hirvedel emaste peibutamiseks ja teiste isastega võitlemiseks innaaja turniiril. Sarvekasv Algul on hirve koljul vaid kaks mügarat, millest ajapikku kasvavad keerulised sarved. Esiti on sarved suhteliselt pehmed ning kaetud nahaga, mille veresooned toidavad kasvavaid sarvi. Hilissuvel koorub nahk maha ja paljastuvad luised sarved. Et ripnevast nahast vabaneda, hõõruvad hirved oma sarvi vastu puud. Sarved langevad ära pärast innaaja lõppu kas talvel või varakevadel. Innaaeg Hirvepullid liiguvad suure osa ajast omaette. Sügisesel innaajal, aga lähenevad nad emastele ning koguvad endale haaremi, mida kaitsevad teiste pullide eest. Nad heitlevad isekeskis – peavad nn. turniire, et hallata rohumaid ja emaste karja. Kõik isased märgistavad oma territooriumi, kaapides maad sõrgade ja sarvedega. Võitlus algab väljakutsega – võimsa möirgamisega, millele rivaal vastab. Möirge vägevus näitab ka pulli võitlusvaimu. Hirved löövad sarvi kokku ja püüavad vastast maha suruda. Pullide rivaalitsemine ei pruugi alati lõppeda sarvede kokkulöömisega. Enamasti võidab suurem ja tugevam isane ning edaspidi kaitseb tema karja ja rohumaid teiste karjade eest. Hirvevasikad Hirvevasikad sünnivad hiliskevadel ja peituvad kõrgesse rohtu või põõsastikku. Troopilistel hirvedel ei ole kindlat inna- ega sarveheiteaega, vastsündinuid poegi võib kohata aastaläbi. Tähniline karvastik sulandub ümbrusesse. Tähnid kahvatuvad peagi ja karvastik muutub sarnaseks vanalooma omaga, ühtlaselt roostjaspruuniks.
Toitumine Enamik hirvlasi on metsaloomad, kes käivad söömas väikeste karjadena. Nende toit varieerub liigiti, olenedes ka aastaajast. Mõned söövad metsalagendikul rohtu, teised pügavad põõsaid ja puid, süües lehti, võsusid ja ka koort. Söömise ajal teritab hirv kogu aja kõrvu ning nuusutab õhku, et märgata lähenevat vaenlast. Aeg-ajalt tõstab ta pead ning vaatab ümbruse hoolikalt üle. Veest toitu hankimas Põder elab metsades ning sööb puude lehti ja oksi. Kuumadel suvekuudel kahlab põder järvedes ja jõgedes ning sööb mitmesuguseid veetaimi, sealhulgas vesiroose. Nendest hangib ta naatriumi, kasvuks vajalikku elementi. Hea ujujana võib põder mõnikord täiesti vee alla sukelduda, et veetaimede varsi ja juuri paremini kätte saada. Hoiatussignaal Süües on hirved kogu aeg valvel. Märgates mõnda lähenevat vaenlast, võib hirv teisi hoiatada sabaga ,,välgutades’’. Enamikul hirvedest on saba alapool ja saba ümbrus valge, moodustades nn sabapeegli. Ohu eest põgenema pistes tõstab hirv saba üles ning kontrastne valge laik on nähtav kauge maa taha. Väikseim ja suurim Kõige väiksem hirvlane on lõuna-puduhirv, kes elab Andide jalamil Tšiilis ja Argentiinas. Puduhirved kasvavad vaid 38 cm kõrguseks. Kõige suurem hirvlane on põder. Põdrad elavad Põhja-Ameerikas, Euroopa põhjaosas ja Siberis ning kasvavad kuni 2,3 m kõrguseks, kaaludes seejuures ligikaudu 800 kg. Põder kaalub kuni 100 korda rohkem kui puduhirv. Kasutatud kirjandus: |
