|
Referaat hiirtest Kaarel Kruuse
Koduhiir on loom, kellega on kindlasti igaüks kohtunud. Tihti tungib ta ootamatu ja ebameeldiva külalisena meie majapidamistesse. Koduhiir on inimasustusega tihedalt seotud ning teda kutsutakse inimkaaslejaks, väljaspool hooneid võib koduhiir hakkama saada vaid suvel. Tänu inimestele on koduhiir levinud üle kogu maailma. Teda ei leidu vaid Kaug-Põhjas, kus inimasustus on hõre. Koduhiir on üleni hallika värvusega, mõnikord kollaka või pruunika varjundiga. Kõht on hele- või kollakashall. Selgelt äratuntav on ta nn. "hiirelõhna" tõttu, mida eritavad muskusnäärmed. Nagu öeldud, elab koduhiir peamiselt elamutes - sahvrites, aitades, keldrites ja muudes panipaikades. Ainult suvel võib teda kohata ka asulate läheduses - aedades, põldudel ja võsadel, kus ta kaevab lühikesi ja lihtsa ehitusega urge. Looduses on koduhiire toiduks mitmesuguste taimede seemned, eriti teravili, muud taimeosad ja putukad. Majades sööb ta kõike kättesaadavat, kippudes eriti tihti inimeste toidutagavarade kallale, tihti toitub koduhiir ka igasugustest jäätmetest. Koduhiirt iseloomustab ülisuur sigivus - soodsates tingimustes, näiteks majades, kus on parajalt soe ja toitu külluses, võib emahiir ilmale tuua kuni 8 pesakonda poegi aastas. Looduses sigib ta vaid suvekuudel, aprillist oktoobrini ja siis on pesakondade arv 2 3. Iga kord sünnitab ta 3 8 poega, kuid on teateid ka 21-liikmelisest järglaskonnast. Hiirepojad on sündides paljad ja väga abitud ning kaaluvad alla 1 g. Nende silmad lähevad lahti 12 15 elupäeval ning selleks ajaks on nad juba ka karvadega kaetud.
Kääbus-karihiir on levinud Põhja-Euroopast Ida-Siberini. Eelkõige taiga- ja tundravöötmete loom. Eestis on kääbus-karihiir kõikjal tavaline liik, keda nähakse aga tänu tema väikesele kogule ja varjulisele eluviisile väga harva. Esimene kääbus-karihiir leiti meil 1971. aastal. Kääbus-karihiir on üks väiksematest (kui mitte kõige väiksem) nüüdisaegsetest imetajatest meie planeedil. Looma keha pikkus on 4...5 cm ja mass tavaliselt alla kolme grammi (täissöönud isendi kaal on oluliselt suurem näljase looma omast ja nii on esinenud ka viiegrammiseid loomi). Kui nüüd väikesed mõõtmed välja arvata, siis ei erine kääbus-karihiir teistest karihiirtest pealtnäha oluliselt ei erine. Tema karvkate on sametjas, kärss pikk ja paljude vibrissidega, silmad väikesed. Kääbus-karihiire elupaigaks on kerget varjet pakkuvad mitmekesised kooslused. Valdavalt tegutseb loom lehtmetsades, puisniitudel, mätlikel jõeluhtadel, tuulemurrus. Selle looma sigimisperioodi algus ja lõpp on tänu andmete saamise raskusele seni veel teadmata. Kääbus-karihiirel on aastas 1-2 pesakonda, 3..6 pojaga pesakonnas. Pojad on sündides paljad ja väga abitud, ent siiski juba võimelised lühemat aega toiduta olema.
Põld-uruhiir on rahva seas tuntud ka lihtsalt põldhiire nime all, tulenevalt sellest, et tema lemmikelupaikadeks ongi enamasti põllud ning igasugused kuivemad avamaastikud - niidud ja heinamaad. Vähesel määral asustab ta ka metsaservi ja põõsastikke. Põld-uruhiir on osav uuristaja, kes ehitab hargnevaid, suure hulga umbkäikude ja avadega urge, kuid mille käigud kulgevad enamasti maapinna lähedal. Urud on omavahel liitunud ja moodustavad ühtse süsteemi. Käike rajab põldhiir peamiselt toidu - juurikate ja mugulate - otsinguil. Lisaks tarbib ta ka ohtralt rohttaimede, eriti orase rohelisi lehti ja varsi, ka juurvilja ja marju ning putukaid ja nende vastseid. Tammetõrudest ja pähklitest põldhiir eriti ei hooli. Osa pesakäike, nagu pesakamber ja tagavarade panipaigad, asuvad kuni 60 cm sügavusel. Et talvel mitte nälga surra, koguvad põldhiired suuri toidutagavarasid - 1,5 2 kg teraviljade seemneid. Talvel maapinnal liikudes uuristab põldhiir käike ka lumikattesse ning nende jäljed on lume sulades keeruka võrgustikuna näha. Lume all elades rajab põldhiir maapinnale ka kerakujulisi, rohust ja kõrtest põimitud pesi, mis paiknevad Põldhiir on kõrge viljakusega loom, kes poegib suve jooksul 4 6 korda. Sigimisperiood on pikk - see võib alata juba märtsis ja kesta kuni oktoobrini, kuid eriti soodsatel talvedel, kui toitu on palju ja kliima pehme, võib põld-uruhiir sigida ka aasta ringi.
Kaelushiir on levinud kogu Euroopas ning ta elupaikadeks on eelistatult laialehised lehtmetsad, võsad ja põõsastikud, samuti pargid, aiad ja põllud. Tihedat metsa ta aga väldib. Kaelushiir elab sügavates urgudes, mis asuvad puude juurte vahel ja millel on mitu väljapääsu. Oma urud kaevab hiir ise, kuid ta võib asustada ka kände, puuõõnsusi ja puuriitu. Talvel pole harvad juhused, kui kaelushiired tungivad tallidesse ja lautadesse ning isegi inimelamutesse. Kaelushiir on hiire kohta suhteliselt suurte mõõtmetega: tema kehapikkus ulatub 11 13 cm-ni. Tal on pikk ja terav nina, pikk saba ning tugevad ja pikad tagajalad. Kõrvad on paljad ja ulatuvad karvastikust kaugele välja. Kaelushiire kasukale on iseloomulikud kollased ja ruuged värvitoonid: selg on kollakas- kuni punakaspruun ja kõhualune lumivalge. Kurgu all on hästimärgatav oranzikas kaelus. Kaelushiir toitub enamasti seemnetest - pähklitest, tõrudest ja kastanitest, kuid on võimeline murdma ka konni, sisalikke, hiiri ja linnupoegi. Talveks soetavad nad omale mitme kilogrammi raskusi seemnetagavarasid, mis peidetakse urgudesse või puuõõntesse. Maapinnal liigub kaelushiir pikkade hüpetega. Samal ajal on ta ka osav ronija, kes võib liikuda vabalt puudel ja põõsastel, mitme meetri kõrgusel maapinnast. Teda on aga raske tabada, sest ta tegutseb vaid öösiti. Nagu kõik hiired, toob kaelushiir ilmale 2 3 pesakonda poegi aastas. Esimene pesakond sünnib juba aprillis ning sigimisperiood lõpeb septembris.
Leethiire elupaigad on tihedalt seotud metsaga, ta asustab tihti suurt ja paksu metsa ning isegi soometsi. Vähemal määral võib teda kohata ka parkides, niitudel ja veekoguäärsetes põõsastikes. Leethiir elab puude ja põõsaste juurte ning prahihunnikute all asuvates urgudes, mis on keerulised ja varustatud paljude käikudega. Liikumiseks kasutab ta tihti ka muttide poolt valmis kaevatud käike. Talvel uuristab leethiir tihti käike lumikattesse. Ta on ka osav ronija, tegutsedes tihti ka puudel ja põõsastel. Maapinnal liigub leethiir edasi hüpetega. Ta võib tegutseda samahästi nii päeval kui öösel, kuid on täheldatud, et aktiivsus on suurem pimedas. Leethiirt iseloomustab hästi tema karvkatte ebatavaline värvus - see on seljalt punakas, isegi roostekarva, saba on lühike - umbes poole keha pikkune ning kahevärviline, pealt tumepruun ning alt valkjashall. Leethiir sööb teistest meie hiirtest enam taimede rohelisi osi, ka seemneid, juurikaid ja isegi seeni. Loomsest toidust eelistab ta vaid putukaid. Talvel lume all liikudes sööb leethiir ka samblikke. Talveks kogub leethiir omale ka tagavarasid, kuid need on enamasti väikesed. Leethiired sigivad suvel, aprillist oktoobrini ning selle aja jooksul saab emasloom maha keskmiselt 2 (vahel 3 4) pesakonnaga, mis koosneb 1 10 (tavaliselt 5 6) pojast.
Pisihiir on üks meie väiksemaid imetajaid. Loomakese pikkuseks on 6...7 cm, saba pikkuseks 5...7 cm. Keha kohta üsna pikal sabal on ka oma funktsioon - see on haardevõimeline ning aitab hiirel põõsastel või kõrtel ronimisel tasakaalu hoida. Pisihiir kaalub 5...6 grammi. Nagu enamik hiiri, nii on ka pisihiire karvkate pruuni värvi. Pruun on eelkõige seljapool, rinnal ja kõhul muutub see heledamaks. Tänu oma heale ronimisvõimele saavad pisihiired oma järglaskonda ning ka ennast kaitsta maapinnalt kõrgemale ronides. Pisihiir ehitab oma kõrspesa peaaegu alati maapinnast vähemalt meetri kõrgusele. Pesa on kerakujuline ja umbes suure greibi suurune. Pisihiir on levinud Euraasia parasvöötmes. Meil võib seda looma kohata peaaegu kõikjal kultuurmaastikes, niitudel ja rabaservades. Sagedamini esineb teda Lõuna- ja Kagu-Eestis. Pisihiire toit on nii loomne kui ka taimne. Eelkõige siiski taimne, hiir sööb taimeseemneid, pehmeid taimeosi, pungi, õisi ja vilju. Talveks kogub see loom endale soliidse seemnevaru.
Sisukord:
Kasutatud kirjandus:
|
