Laura Künnap, 10 E

Hugo Treffneri Gümnaasium

Hiina teater

Teater arenes Hiinas 3000-2000 aastal e. Kr. rahvalauludest ja –tantsudest ning tsirkusekunsti sugemeid sisaldavast baixi`st (“sada etendust”). 7.-9. sajandil olid populaarsed improvisatsioonilised satiirilised dialoogid- nn. Canjun`i mängimine. Neis pilgati inimlikke, ka valitsejate pahesid. Tekkisid esimesed tegelastüübid: leidlik ja teravmeelne canjun ning lihtsameelne ja rumal cangu. 12.-14. sajandil kujunesid koomilistest stseenidest koosnevad ˛aju segaetendused. 13.-14, sajandil lahknes draama yuan kaheks põhivormiks: kindla kompositsiooni ja pikkusega ˛aju`ks ning vabama ülesehitusega chuanqi`ks. 14.-17. sajandil tekkisid kohalikud teatri˛anrid yiyang ja kunqu. Yiyang`i viljeldi Jiangxi provintsis ja see hõlmas olmelise sisuga näidendeid, hiljem ka mainekate proosateoste lavalekandmisi. Kunqu`st sai aristokraatide ja intelligentsi teater, mida iseloomustas kõrge näitleja meisterlikkus. See ˛anr kaotas populaarsuse 19. sajandi keskel. 17.-19. sajandil tekkis palju kohaliku leviga ˛anre. 19. sajandi keskel kujunes uus teatri˛anr Pekingi ooper.

Seda peetakse Hiina kultuuri kõrgeimaks väljendusviisiks ja Pekingi ooper on üks kolmest põhilisest teatri süsteemist maailmas. Arvatavasti on Pekingi ooper maailma kõige täiuslikum ooper. Hoolimata oma nimest pole see Hiina ooper pärit Pekingist, vaid hoopis sellistest Hiina provintsidest, nagu seda on Anhui ja Hubei. Pekingi ooper sai oma kaks peamist meloodiat Xi_Pi ja Er_Huang`i Anhui ja Hubei ooperitest, hiljem ammutas muusikat ja aariaid ka teistest Hiina ooperitest ja muusikast.

Pekingi ooperi sünniks peetakse 1790. aastat, kui neli suurt Anhui näitetruppi tulid Pekingisse. Algselt oli see teatrizanr mõeldud ainult kuninglikule perekonnale ja alles hiljem sai see laiema avalikkuse meelelahutuseks. Hubei ja Anhui näitetrupid esinesid tihti koos Pekingis ja lõpuks see kombinatsioon vormiski Pekingi ooperi. Kõik hiinlased, alates kõrgetest ametnikest kuni lihttöölisteni, armastasid Pekingi ooperit ja see oli nende peamiseks meelelahutuseks.

Tegelaskujud Hiina ooperis jagunevad nelja kindlaksmääratud põhitüüpi:

Positiivne meeskangelane sheng, dan naistegelane, chou koomik ja jing, kelle iseloomu omadused määratakse grimmiga. Sheng-tegelane jaguneb kolme alaliiki: Lao Sheng- keskealine või vana mees, kes kannab habet, Xiao (Hsiao) Sheng- noor mees ja Wu Sheng- sõjaväelasest tenor, kes on väga heade akrobaatiliste võimetega. Naisroll dan jaguneb kuueks alaliigiks, mis põhimõtteliselt näitavad iseloomu: Qing Yi(Ch'ing I), tagasihoidlik ja vooruslik, Hua dan- flirtija, Gui Men Dan- noor, abielus tütarlaps, Gui Men Dan- tugevam ja jõulisem naistegelane, Wu Dan- nais-akrobaat ja Lao Dan- vana naine.

Näo ja kostüümi värvil on Pekingi ooperis sümboolne tähendus: must väljendab ausameelsust, punane ustavust, sinine julgust ja kõrkust, kollane kavalust ja valge petist. Igal liigutusel ja zestil on Pekingi ooperis sümboolne tähendus. Näiteks kui tegelane on laval aeruga, siis tähendab see paadisõitu, kui ta aga paneb piitsa maha siis see tähendab, et ta sidus oma hobuse puu külge. Näitlejal on tavaliselt etenduses sama tüüproll, mida ta tunneb peensusteni. Varem oli kombeks, et kõiki rolle, ka naiste osasid, etendasid mehed.

Ka napp lavakujundus on sümboolse tähendusega. Roheline oksake sümboliseerib tegevust looduses, süüdatud küünal tähendab, et on õhtu. Neli musta lippu laval tähistavad järve või jõge, millesse tegelane end peagi heidab. Pekingi ooperis on see täiesti tavaline nähtus, et näitlejad etenduse ajal ennast publikule tutvustavad ja nendega vestlevad.

Ooperi orkestris on 7-8 muusikut. Dirigent puudub, teda asendab trummimängija. Löökriistad määravad ka näitlejate tegevuse- kui lavale astub näiteks tähtis isik, siis kõlavad suure gongi aeglased löögid, teenija tulekul mängitakse väikesel gongil kiiresti. Keel- ja puhkpillid saadavad laule ja esitavad vahemänge. Igal helilaadi astmel oli oma tähendus: I- valitseja, II- minister, III- rahvas, IV- ühiskondlikud asjad ja V- üldpilt. Iga meloodia pidi algama ja lõppema I astmega.

Laulmist iseloomustab kõrge, nasaalne hääl. Igale laulvale karaktertüübile vastab kindel hääletoon.

 

Kasutatud kirjandus:


EE 3 köide
Laulik VII-VIII klassile
“Maailma ajalugu”
Teadmisjanu “Muistne Hiina”
Erinevad interneti leheküljed