Heino Eller
(1887-1970)

Oma muusiku teed alustas ta viiuldajana. Ta mängis Tartus kooliorkestris ja keelpillikvartetis. Võttis osa Läte sümfooniaorkestri tööst. 20-aastasena astub ta Peterburi Konservatooriumi viiuliklassi, kuid loobub varsti ja astub hoopis Peterburi Ülikooli juurat õppima. Sel ajal lõi ka oma esimesed teosed.

Huvi muusika vastu viis ta konservatooriumi tagasi, kuid seekord katkestas õpingud I maailmasõda. Ta sai konservatooriumi diplomi alles 33-aastasena. Peale
konservatooriumi lõpetamist alustas tööd Tartus, kus ta pühendus pedagoogilisele tööle.

1940. kutsuti ta Tallinna Konservatooriumi professoriks. Ta on olnud eesti kõige viljakam kompositsiooni õppejõud.
Õpilasteks on olnud U. Naissoo ja Arvo Pärt.

Ka loominguga tegeles Eller pidevalt. Ta on kokku kirjutanud kuskil 200 teost. Peaaegu kõik on instrumentaalteosed. Heliloojana on Elleril eesti muusikas samasugune osa kui Mart Saarel; nad mõlemad on rahvuslikkude traditsioonide kujundajad ( üks vokaal-
ja teine instrumentaalmuusikas).

Tuntav on Elleri huvi impressionismi vastu. Enamikes teostes näitab ta end lüürikuna ja rahuliku jutustajana. Sageli seostuvad tema muusikalised kujundid loodusega.

Tema tuntuim teos on orkestriteos “Kodumaine viis”, samuti poeem “Koit”.