HANS CHRISTIAN ANDERSEN
Järelsõna

Kaks kuud enne surma luges Andersen ühest Inglise ajalehest, et tema muinasjutud kuuluvad maailma kõige loetavamate raamatute hulka. Aastad on möödunud, kuid muinasjutuvestja kuulsus on ajahambale vastu
pidanud. Enam kui sada aastat on möödunud ajast, kui ilmusid esimesed muinasjutukogud.
Oma lugemikes leiavad taani koolilapsed Anderseni muinasjutte ja luuletusi ning tema eluloo. Kuid ka miljonitele lugejatele maakera kõigis paigus, kes pole kunagi näinud Kopenhaagenis  Anderseni mälestussammast, muuseumi ja näkineiu kuju mererannal ega koolis õppinud Anderseni muinasjutte, saab
"Pöial-Liisi", "Inetu pardipoja", "Tuleraua" ja "Lumekuninganna" autor kiiresti lähedaseks ja armsaks sõbraks. Neil lugejatel pole vähematki aimu ränkraskest teest, mis Odense poisikesel tuli läbi käia, ei tema iseloomust ega tema harjumustest ning maitsest ja siiski teavad nad temast üsna palju, teavad peamist, sest et Anderseni muinasjuttudes kostab alati tema elav hääl, mille intonatsioonist me taipame eksimatult, kas muinasjutuvestja naerab või nukrutseb, kissitab kavalalt silmi või avaldab nördimust.
Tutvumine kirjaniku elu ja ajastuga võimaldab meil aru saada, kuidas kujunes see omapärane talent. Kui Hans Christian Andersen poleks üles kasvanud viletsas agulis, vaid krahvilossis või suurkaupmehe villas, oleks ta nii paljudestki karmidest elu õppetundidest ilma jäänud. Pole ka vähimatki kahtlust, et siis ei oleks me tema muinasjutte lugenud. Kui ta vaestemaja eidekeste laulude ja muinaslugude kuulamise asemel oleks juba lapsena hakanud tuupima ladina keele grammatikat, siis poleks Meislingil kindlasti põhjust olnud oma kasvandiku üle nuriseda, kuid paremal juhul oleks Andresenist siis saanud asjalik ja tubli keeleteadlane, mitte aga kuulus muinasjutuvestja.
Laialdane tutvumine kirjandusega rikastas Andreseni tundemaailma, arendas tema maitset. Raamatutest saadud muljed sulasid ühte rahvaliku elutunnetusega ja rahvaluulekujudega, mis elasid tema fantaasias juba lapsepõlvest peale, andes tolle "oivalise sulami", millest koosnevad tema muinasjutud.
Uurijad on ammu kindlaks teinud, et ainult vähesed Andreseni muinasjutud on vahetult rajatud rahvaluule süzeedele. Kuid asi ei seisa mitte rahvaluule süzee otseses ärakasutamises või ümbertöötamises. Oma olemasolu pikkade aastate jooksul on muinasjutus välja arenenud kindlad mõisted ilust ja headusest, nende lahutamatust omavahelisest seosest, vaenulikest jõududest ja õigluse võidust, ent ka rasketest katsumustest, mis vältimatult eelnevad õnnelikule lõpplahendusele.
Seesama rahvapärane ellusuhtumine, milles peegelduvad paljude põlvkondade kogemused, on Andreseni muinasjuttude alus.
Vaenlast hästi tabavad pilkenooled ja leidlik huumor, mis Andreseni teoseis eelkõige võluvad, rajanevad samuti poeedi poolt omaksvõetud "folkloorikoolkonnal". Andresen ei suhtunud rahvaloomingusse mitte kui õpetlane-rahvaluulkoguja, kes ei söanda sõnade järjekorda muuta, et mitte korda saata "vägivalda teksti suhtes", vaid kui rahvaluule varasalve seaduslik pärija: ta rikastas muinasjuttu paljude uute joontega.
Looduskirjeldused, suur hulk konkreetseid olustikulisi üksikasju, lürism, tegevuse toomine minevikust kaasaega - kõik see pole rahvapärasele muinasjutule tavaliselt omane. Kuid Andreseni sidemed rahvaloominguga ei piirdu ainult muinasjutuga:
teda innustasid ka ballaadid, lüürilised laulud, iidsed saagad ja kohalikud legendid. Rahvalt sai Andresen oma jõu, kuid samal ajal ka taani talupoegade ja käsitööliste esiisadelt päritud nõrkused: usu jumala armulikkusesse ja kuninga headusesse. Kõik see avaldas mõju tema loomingule. Need vastuolud on
ajalooliselt tingitud ja vahetult seotud väikese Taani riigi saatusega. Rahvapärasus   ongi see, mis ei lase Andreseni muinasjuttudel vananeda.
Väsimatult kutsub Andresen lugejaid hästi ringi vaatama ning aru saama, kui palju vaimukat ja huvitavat võib leida kõige tavalisemates esemetes ja nähtustes. Tarvis on ainult osata näha. Inimvaenulikke "tumedaid jõude" kujutab Andresen veidrate äbarikena, nad  kutsuvad esile vaid põlguse ega saa inimesele hirmu peale ajada, sest  kirjanik-humanist usub kindlalt nende paratamatusse lüüasaamisse.

(I. Muravjova järgi)

Andersen, Hans Christian (2. IV 1805 Odense - 4. VIII 1875 Kopenhaagen), taani kirjanik. Üritas algul pääseda teatrilavale ja katsetas näitekirjanikuna. Reisis palju Euroopas ja Idamail. Saavutas menu romaanidega "Improvisaator" (1835) ja "Ainult mängumees" (1837) ning miniatuuridega "Piltideta pildiraamat" (1840).
Sai maailmakuulsaks 1835-72 ilmunud humanistlike kunstmuinasjuttudega (tuntumaid "Inetu pardipoeg", "Keisri uued rõivad", "Pöial-Liisi" ja "Vankumatu tinasõdur"), mis haaravad lürismi ja huumoriga. Neid on tõlgitud väga paljudesse keeltesse (eesti keelde aastast 1886). 1845-47 ilmus saksa keeles
autobiograafia "Minu elu muinasjutt" (taani keeles 1855). 1955 asutati temanimeline rahvusvaheline lastekirjandusauhind.

(ENE järgi)

Andersen, Hans Christian(2. 4. 1805- 4. 8. 1875), taani kirjanik. Fantaasiamaailm kütkestas teda juba varajases nooruses. Traditsiooniline kooliharidus teda ei köitnud, huvi tundis ta nukuteatri, kirjanduse, laulu ja tantsu vastu, üritas pääseda teatrilavale.

1819 läkski ta Kopenhaagenisse, et saada lauljaks. Tänu riiklikule toetusele õnnestus tal õpinguid jätkata ja võtta ette pikem Euroopa-reis. Reisimuljete põhjal valmisidki tema esimesed teosed - reisikirjeldused ja visandid.

Anderseni muinasjutud on helged ja humoorikad, neis on iroonia põimitud sentimentaalsusega, südamlik
lapsemeelsus muheda elutarkusega. 
Tema esimene kogu muinasjutte on veel naiivsevõitu ning üksnes lastele mõeldes kirja pandud, järgnevates lähtus ta juba enam täiskasvanud lugejast. Allikamaterjalina kasutas Andersen taani, saksa, kreeka muinasjutte ning legende kui ajalooainest. Peamiselt aga lähtus ta oma fantaasiast, kaotamata siiski seost reaalsusega. Tema tuntumate muinasjuttude hulka kuuluvad näiteks: "Inetu pardipoeg", "Keisri uued rõivad", "Pöial-Liisi", "Vankumatu tinasõdur" jne.