Liisa Pool 4c

Tere! Mina olen hamster Paksu. Ma tulin oma perenaise juurde 2001. aasta septembris. Nüüd olen ma 1 aasta ja 6 kuud vana ja mul on kolmekorruseline puur, kus on palju ruumi.

Oli umbes keskpäev ja ma magasin rahulikult, aga äkki tuli maavärin. Minu pesa tõusis õhku ja mind pandi kuhugi väiksesse läbipaistvasse karpi. Seal oli toitu ja ma näkitsesin natuke. Kui kõht oli täis, hakkasin väljapääsu otsima. Seda ma ei leidnud, aga varsti tõsteti mind koju tagasi.

Kodu oli muutunud. Seal polnud enam minu peidetud toiduvarusid, joogivett oli vist juurde sadanud, sest vett oli palju ja süüa oli ka juurde tekkinud.

Ega mul muud üle jäänud, kui koguda uued tagavarad ja uuesti magama heita.

Seda ma teada ei saanud, kuhu mu toit kadus, aga ma kuulsin, kuidas keegi ütles: „Nüüd on Paksu puur puhas.“

Juba hommikul olid kõik kuidagi rahutud. Kuskil rääkis keegi, et mingi Kerttu-Kadi tuleb sünnipäevale. Mind see eriti ei huvitanud.

Aga päeval läks mürgel lahti. Igalt poolt kostis laste hääli ja muusikat. Siis tuli perenaine ning võttis mu kätte ja silitas mind. Keegi patsidega tüdruk ütles, et ma olen nii armas. Mind pandi koju tagasi, kus oli õhtuni rahulik.

Õhtul, kui need lapsed olid läinud, käis kolksatus ja minu puuri uks läks lahti. Sealt tuli sisse võõras hamster, kes oli väike ja nõrk. Ta ei meeldinud mulle. Ma läksin talle kallale ja ta hakkas kisama. Perenaine võttis meid mõlemaid ja pani sinna kahtlasesse läbipaistvasse karpi. Sealt otsisime koos väljapääsu ja saime peaaegu sõpradeks. Perenaine pani meid ööseks oma tuppa ühte puuri, lootes, et me läbi hakkame saama. Tuli öö ja kõik magasid. Vara hommikul ärkas perenaine üles ja vaatas, kuidas me elame, kuid see, keda ta ei leidnud, oli uustulnuk.

Teda polnud kuskil, ei pesas ega pesast väljas. Perenaine otsis kogu päeva, aga ei leidnud teda. Nüüd olengi ma üksik. Vahel mõtlen ma ikka, kuhu see uus sell sai, ta oleks võinud vähemalt head aega öelda, enne kui ära läks.