Halljänes

   Halljänes on imetaja, kes kuulub jäneseliste seltsi, jäneslaste sugukonda ja tema ladinakeelne liiginimi on lepus europaeus. Tema pikkus on 40-75 cm, saba pikkus 7-11 cm, kõrvade pikkus 12-15 cm ja kaal 3-7 kg. Ta elutseb kogu Euroopas peale Iirimaa, Islandi ja polaarpiirkondade ning ta asustab veel suurt osa Lääne-Aasiast. Halljänes on asustatud elama ka Austraaliasse, Tšiilisse, USA-sse ja Uus-Meremaale. Eestis laialt levinud nii mandril kui ka saartel. Ta on suuteline kohastuma erinevate kliimatingimustega ning nagu näha, elutseb väga erinevatel aladel.

   Talle on iseloomulikud pikad kõrvad, mis on peast pikemad. Kõrvalestade servad on värvuselt mustjaspruunid. Taimede varju peitudes surub ta kõrvad tahapoole keha vastu. Halljänese karvastik on suviti kollakas-pruun, kõht aga valge. Suve lõpul ja sügise alguses karv tiheneb ning sõltuvalt elupaigast võib heledama varjundi omandada. Väike sabatutt on ülapoolelt must ja see on halljänesele üks iseloomulikumaid tunnuseid. Vastupidiselt lähisugulasele valgejänesele ta talveks karvastiku värvi valgeks ei muuda.

   Halljänes aktiivne põhiliselt hämaras ja öösiti. Ta elab keskmiselt 6 aastat (rekordiliselt 13 aastat). Väljaspool innaaega elab ta erakuna. Ta eelistab elupaigana kultuurtaimedega kaetud piirkondi, seetõttu võib teda kohata kõige lihtsamini niitudel, põldudel ning karjamaadel. Ta on pärit steppidest, kuid elutseb ka turbaväljadel, liivaluidetel ja märgaladel, Alpides isegi 1500 meetri kõrgusel merepinnast.

   Urge ta ei kaeva. Päeval puhkab rohu sees olevas hästi peidetud lohus. Kõige sügavamal paiknevad alati jalad. Talvel võib siiski lume sisse kaevuda. Tänu karvastiku värvusele sulandub ta ümbritseva keskkonnaga. Parim aeg jänese vaatlemiseks on suvine varahommik, kui teda võib kohata kõrge rohu sees, põõsastes või metsaserval. Veel tasub halljänest vaatlema minna madala taimestikuga põllule, näiteks nisu-, talivilja- või ristikupõllule.

   Vahel võib sealt leida ainult jänese jälgi, mis on valgejänese omadest kitsamad. Suvel eristub ta valgejänesest suurema kogu, pikemate kõrvade ja musta ülaosaga saba tõttu. Kui teda tülitada, jääb ta liikumatuks, surudes kõrvad keha ligi, vaenlase lähenedes teeb hüppe varjupaigast välja ja põgeneb. Kõhetu keha koos pikkade jalgadega võimaldab tal suurt kiirust saavutada. Ta suudab isegi jälitaja segadusse ajada, sest on osav haakide tegemises.

   Halljänes otsib toitu hämaras, kuid suvel ka valgel ajal. Süües püsib ta maapinna lähedal, surudes kõrvad keha ligi, liigub pikkamööda, püüdes jääda võimalikult märkamatuks. Põhitoiduks on rohi ja erinevad kõrrelised, aga sööb ka juuri, talvel närib puukoort, samuti oskab lume alt rohtu kätte saada, kuid paks hang on talle läbimatu. Sellisel juhul lepib okstega. Vahel sööb seeni, marju ja teravilju.

   Jänese seedetrakt on kohastunud suure koguse taimse toidu vastuvõtuks ja seedimiseks. Jänestel on 2 liiki väljaheiteid – pehmed ja kõvad. Pehmed süüakse tavaliselt uuesti ära, sest nad sisaldavad baktereid, mis aitavad toitu lagundada ning toitaineid, mis jäid esimesel söögitoru läbimisel imendumata.

   Suguküpseks saavad halljänesed 1. eluaastal. Innaaeg vältab halljänesel pikka aega – jaanuarist augustini, kuid suurim osa poegi tuleb ilmale märtsi ja septembri vahelisel perioodil. Enamus jäneseid paaritub varakevadel. Sel ajal võib jälgida nende tagaajamisi – isajänesed jooksevad, hüppavad õhku, ajavad teisi isaseid taga ning peavad maha tormilisi poksimatše. Suguühe võib ise olla vägivaldne ja juhtub, et emane saab selle käigus vigastada.

   Jänesel on 3-4 pesakonda aastas, ühes pesakonnas sünnib 2-5 poega. Esimene pesakond sünnib juba märtsis. Viimased pojad, kes võivad ilmale tulla novembris, omavad väga väikeseid šansse ellujäämiseks. Jänese pojad sünnivad pehmes rohuvooderdusega süvendis. Sündides on nad suuresti välja arenenud, sest nende silmad on avatud, keha karvaga kaetud ning nad suudavad joosta juba ühe päeva vanusena. Ema kannab pojad erinevatesse varjualustesse laiali ning käib neid järgimööda toitmas. Imetatakse poegi umbes kuu aega. Jänesepojad jäetakse iseseisvasse ellu juba 3 nädala vanuselt. Täiskasvanuks saavad nad sügisel.

   Halljänesel on palju vaenlasi. Teda ohustavad enamus keskmisi ja suurkiskjaid ning suuremad röövlinnud. Poegadele on eriti ohtlikud rongad ja varesed. Väga suur mõju halljäneste arvukusele on ka inimesel: nii põllumajanduses kasutatavate mürkide kui ka põllutöömasinate tõttu – palju jänesepoegi hukkub põllutööde ajal masinatele ette jäädes. Nad on tavalised jahiloomad, keda võib küttida hagija, hurda või urukoeraga 1. oktoobrist 31. jaanuarini. Tarastatud aiandis võib neid maakonna keskkonnaameti loaga küttida aastaringselt.

   Kas tead, et...

... jänese rahvapärased nimed on haavikuemand ja kikk-kõrv.

... kui jänes haavata saab vingub ta lapse nuttu meenutava häälega. Hädaohu korral võib jänes oma liigikaaslasi hoiatada hambaid naksutades.

... Eestis elab ligi 40 000 halljänese isendit.

... isane halljänes võib paarituda emase valgejänesega. Järglased on eluvõimelised, aga tavaliselt järglasi enam ei saa.

... mõnikord juhtub, et jänesed söövad uruhiiri ja isegi oma liigikaaslastest järeltulijaid