Hallhüljes
(HALICHOERUS GRYPUS)

Hallhüljes on Läänemere hülglastest kõige suurem. Tal on teistest kergesti eristatav pikk, suhteliselt kõrge koon. Täiskasvanud isendi pikkus on 1,6-2,6 m ja isased hülged võivad kaaluda 300-315 ja emased 150-200 kg. Hüljeste karvastiku värvus on varieeruv, mitmesugustes värvitoonides helehallist kuni mustani. Emased on tavaliselt heledamad ja laigulised. Vastsündinud hülgepoja karv on kollakasroheline.

Hallhüljes on levinud Barentsi, Lääne-ja Põhjameres. Nende kõige idapoolsem levikuala on Valge mere kael. Eestis esineb hallhüljest Lääne-Eesti saarestiku ümbruses, Soome lahe lääneosas ja Riia lahes. Hallhüljeste arvukus ja levik sõltub toitumistingimustest ja jääoludest. Kevadel siirduvad hallhülged koos triivjääga Soome randa ning edelapoolsematesse vetesse, osa neist aga jääb meie avavetesse.

Eluviisilt on hallhüljes Läänemere hüljestest kõige ulgumerelisem. Elupaigaks on suurema osa aastast avameri ning rannikust kaugemal asuvad saared ja laiud. Talvel elutseb jää servaaladel ja -pankadel.

Hallhülge toiduks on tursk, lest, räim, heeringas, angerjas, lõhe, emakala, harva ka vähid ja
molluskid. Talve lõpul sünnitab emaloom jääkampade ja lumehangede vahele ühe, harvem kaks poega. Vettepääsemiseks hoiavad hülged lahti 1-2 rindauku, mida võivad kasutada mitu looma. Hülgepojad ei oska ujuda, mistõttu varajane jää lagunemine põhjustab nende massilist hukkumist. Alles kuu vanuselt hakkavad nad vees käima. Hallhülge arvukus on viimastel aastatel tugevasti langenud ja nad vajavad rahvusvahelist kaitset.

"Punane raamat"lk.232.