Hallhüljes

Liina Metsküla referaat

Hallhüljes on imetaja, kes kuulub seltsi loivalised, sugukonda hülglased ja perekond ning liik on Halichoerus grypus. Hallhüljes võib olla kuni 3,5 meetrit pikk ja kaaluda kõige rohkem 315 kilogrammi. Tal on paks rasvakiht ja tänu sellele saab ta olla kaua sellises vees, kus inimene, olles vees vaid paar minutit, sureb.

Hallhüljes on suurte ja lahkete silmadega. Teda võib kohta sageli Läänemere skääridel. Hallhüljes on Läänemere suurim imetaja. Eestis elab ta mere ulguosa saarte ja laidude ümbruses. Tänu tema voolujoonelisele kehakujule ja tugevatele loibadele on ta suurepärane ujuja.

Toitumine ja jahipidamine

Hüljeste peamine toit on kalad. Peale kalade söövad hülged veel taimi ja veeselgrootuid. Tänu suurtele silmadele ja sarvekestale näeb hüljes hästi ka tumedas vees, kuid see pole kõige tähtsam omadus. Küttimisel on kõige tähtsam kuulmis-ja haistmismeel. Sellepärast on ka pimedad hülged võimelised püüdma kergesti saaki. Sarnaselt delfiinidele kasutavad hülged küttimise ajal kajaloodi. Saagi jahtimise ajal on nina ja vuntsid ujuva saagi tekitatud  veeliikumise suhtes ülitundlikud. Kui hüljes avastab potentsiaalse saagi, suundub ta jahile. Hülge veri sisaldab rohkem hemoglobiini, seetõttu on ta suuteline vee all viibima kõige rohkem 20 minutit. Kui hüljes sukeldub, väheneb tema südamelöökide sagedus. Tänu sellele hoiab ta kokku hapnikku.

Paljunemine

Hallhüljes poegib tavaliselt Läänemere piirkondades veebruaris või märtsis. Enne sünnitamist tulevad emased hülged jääle. Pärast poegade sündi valvavad isased agressiivselt territooriumi. Atlandi ookeanis eelkõige Suurbritannia ja Norra rannikuvetes paarituvad hülged hilissügisel. Emahüljes sünnitab ühe poja. Poeg imeb emapiima kahe või kolme nädala jooksul. Peale sündimist on pojad peaaegu täiesti valged. Paari nädala pärast hakkab hallhüljestel karva värvus muutuma halliks. Umbes sel ajal valmistub emahüljes uueks viljastumiseks. Kui emasloom on viljastatud, siis suundub ta merele toitu hankima. Kuna hülged püsivaid paare ei moodusta, paarituvad domineerivad isasloomad kõigi emastega, kes kättesaadaval on. Pojad sünnivad umbes aasta pärast.

Inimene ja hüljes

Inimene on hülgeid juba küttinud tuhandeid aastaid. Nende nahka kasutati riiete valmistamiseks, rasvast saadi õli töötlemisel. Rannakülade elanike jaoks on hülgeliha oluliseks toiduks. Hiljem kütiti hülgepoegi, sest neil oli valge kreemikas karusnahk. Paljud kalurid arvavad, et hallhülged söövad ära väga palju kalu , kuid teadlased nii ei arva. Hülgeid ohustavad küttimine, vee reostumine ja laevaliiklus, pehmed talved aga ohustavad poegi.

Huvitavat

Hallhülge ladinakeelne nimetus on pärit vanakreeka keelest ja see tähendab „väikest merisiga“.

Keldi legendi järgi on olemas „hülgenaised“, kes nagu kutsuksid kurval häälel enda juurde poegi, kuid tegelikult üritavad meremehi teelt eksitada.

Uurijad määravad surnud hüljeste vanust hambaringide järgi.

Võib jääda mulje, et hallhülged nutavad kogu aeg, sest neil puuduvad „pisarakotikesed“, mis reguleerivad pisarate eritust.

Hallhülged liiguvad sigimispaikadest sadade kilomeetrite kaugusele.

Põhiandmed

Pikkus: isastel kuni 3,5 m, emastel 2.5 m

Kaal: isastel kuni 315 kg ja emastel 200 kg

Suguküpsus: isastel 6-10 ja emastel 5-6-aastaselt

Tiinuse kestus: 360-365 päeva

Poegade arv: 1

Häälitsused: sügavad piuksatused ja röhatused

Toitumine: kalad ja selgrootud

Eluea pikkus: kuni 40 aastat

Lähisuguluses olevad liigid:  randal ja viigerhüljes

Esinemine: Atlandi ookeani kirde-ja loodeosas ning Läänemeres

Kaitse: pärast 1988 aasta hülgeviiruse epideemiat on hülgepoegade küttimine keelatud