Koostaja: Martin Pentson Xr
Juhendaja: Vello Aleksejev

Suure – Jaanis 2001

Hagia Sophia e. "Püha Tarkus" (praeguses türgi keele Aya Sophia) on kirik praeguses Istanbulis, Türgi, bütsantsi ehituskunsti suurteos. See oli sajandeid kreekakatoliku kiriku keskuseks, kahtlemata üks kauneimaid pühakodasid kristlikus maailmas. Mõned on nimetanud seda isegi kaheksandaks maailmaimeks. Pärimuse järgi hüüatas Justianus I esimest korda kupli all jalutades: "Saalomon, ma olen sinu üle võidu saavutanud!". Marnorsambaid võrdles ajaloolane Prokopios lilli täis aasaga ning 987. Aastal kirikut külastanud Kiievi vürsti Vladimiri saadikud arvasid: "Me ei teadnud, kas olime taevas või maa peal!"

Hagia Sophia kirik rajati 532- 537 a. p. Kr. Bütsantsi keisri Justainus I (527- 565 a.) käsul peale Rooma keisririigi pealinna üleviimist Roomast Konstantinoopolisse aastal 330. Justianuse eestvedamisel ehitati tolleaegsesse Konstantinoopolisse samuti ka mitmeid akvedukte, sildu ja piirikindlusi. Arhitektid olid Anthemios Tralleisest ja Isidoros Mileetosest, peakirik valmis suhteliselt kähku, umbes viie aastaga. Algselt planeerisid ehitajad kiriku luua keiserliku palee koostisosana. Hoone ida- ja läänepoole ehitamisel võistlesid omavahel kaks 5000 töölisest koosnevat meeskonda. Kirik kujutas endast algul kolmelöövilist kuppebasiilikat, mille pikkuseks oli ligi 77 meetrit. Ehitusmaterjaliks on tellis ja kivi. 68,6 x 32,5 meetrist kesklöövi katab hiiglaslik tellistest ja kivist raidkuppel. Välisilme kujundavad rohked piilarid, kuplid ja neid toestavad monumentaalsed ilustusteta kandeseinad ja tugipiilarid. Aastal 1453, kui Konstantinoopol langes türklaste kätte, lisati veel neli minaretti ning krohviti kinni seinte ning kuplite rohked marmor- ja mosaiikkaunistused, muutes selle skraalehitise nii islamiusuliste pühaks paigaks mošeeks. Minaretid mõjutavad üsna tugevasti massiivse kiriku välisilmet. Praeguseks on mõningad seinakaunistused siiski kattest vabastatud, alates 1934. aastast on seal muuseum.

Roomlased olid õppinud katma kupliga ümmargust ja silindervõlviga nelinurkset ruumi. Hagia Sophia puhul oli vaja ehitada kuppel aga ristkülikukujulisele ruumi kohale. See ülesanne lahendati viklite, so sfäärilised kolmnurgakujulised arhitektuursed vormid, abil, mis kannavad keskset hiigelkuplit. Kahelt poolt toetavad seda poolkuplid.

557. aastal asendati maavärinas kannatada saanud lamedam peakuppel märksa kõrgema ja kumeramaga – suurema stabiilsuse saavutamiseks. Kesklöövi katva peakupli läbimõõt on praegu 32,6 meetrit. Kirikut valgustavad kupli allservas ja tümpanoniseinas asuvad aknad. Kuigi need tunduvad mõttetutena, on neil akendel siiski suur arhitektuuriline tähtsus – need vähendavad murdumisriski ning tagavad kupli monoliitkooriku püsivuse. Kuplite raskuse vahendamisel maapinnale etendavad peaosa tugipiilarid ja silluskaared.

Tugipiilarid ja teised tugielemendid võeti kasutusele peale 557. Aasta maavärinat, et kindlustada ehitist ja parandada selle karkassis tekkinud nihked.

Põhja ja lõunakülje kandvate silluskaarte otstesse on paigutatud tugitornid mille mass võtab kaarte kaudu vastu peakupli külgsurve.

Piilartornid ehitati kivi- mitte tellismüüritisest, mis vajas aga täistugevuse saavutamiseks üpris pikka tahenemisaega. Looduskivi kasutamine ehituse varajastes järkudes võimaldas müüritööde käiku oluliselt kiirendada.

Tümpanonisein pole kandev element, mistõttu täidavad suuremat osa seinapinnast ehituse sisemust valgustavad aknad.

Tõepoolest – Hagia Sophia hiilgab oma täiuses! Raske on mitte nõustuda nendega, kes arvavad, et see pühakoda peaks olema kaheksas maailmaime. Kuigi kirikut on lõhkunud korduvad maavärinad, 1204 rüüstanud ristisõdijad, kauneid laemosaiike kinni katnud türklased, särab ta siiski endises uhkuses edasi. Isegi minaretid on muutunud tema lahutamatuks koostisosaks, kuigi mõned unistavad ka nende lõhkumisest.