Gregoriuse koraal

Õige mitme sajandi vältel oli vaimulik koorilaul ühehäälne. Lauldi laule, mis olid hakanud levima ristiusuliste seas juba Vanas-Roomas. Need viisid tõi Vahemeremaadesse juudi rahvas. Aja jooksul need laulud kaotasid idamaise värvingu, muutusid lihtsamaks ja karmimaks. Paavst Gregorius I auks hakati neid viise nimetama Gregoriuse koraalideks.

Antiikse muusikaga ja Euroopa rahvamuusikaga võrreldes olid need laulud täiesti uus muusikaliik, mis ilmekalt väljendas keskaegse uskliku inimese meelelaadi. Need olid enamasti nukra varjundiga karmid, askeetlikud laulud. Nende viis oli sageli isegi avaralt arendatud, kuid neile andis erilise tardunud ilme omapärane aeglane rütm. Sellel puudus kindel taktimõõt (rütm allus taktile), kõiki helisid viisis esitati ühtlaselt, ilma rõhutamiseta. Puudusid ka dünaamilised varjundid, viis kõlas algusest lõpuni ühesuguse tugevusega. See oli muusika, milles teadlikult välditi isikupärase tundeelu väljendamist. Gregoriuse koraale lauldi ladina keeled, tekst pärines piiblist (see oli proosatekst.)