|
Paide Ühisgümnaasium Gooti arhitektuur uurimustöö Autor: Anti Reiljan Klass: 11A Juhendaja: Indrek Kuuse Paide 2000
SISUKORD Eessõna…………………………………………………………………..3
LISAD LISA 1: Teravkaar. EESSÕNA See uurimus on valminud 11. klassi lõputööna kunstiajaloos. Vaatluse all on gooti arhitektuur alates XII sajandist. Selle teema valisin oma juhendaja, Indrek Kuuse, soovitusel. Olen õpetaja Kuusele tänulik kõigi juhiste ja näpunäidete eest, ilma milleta mu uurimustöö kindlasti nii kaugele ei oleks jõudnud. Oma töös toon välja gootika arengu mitmes riigis, sealhulgas ka Eestis. Gooti kunst ehk gootika on prantsuse kunstigeeniuste suurimaid saavutusi, puht gallia vaimu kõige jõulisem ja omapärasem väljendus. Gootika tähistab varakristlikul ajastul alanud uue, kristliku kunsti arengu tippu, ühtlasi on see antiikpärandist täiesti vabanenud iseseisva kunstikäsitluse avaldus. Gooti stiili tekkimine tuleb esmajoones seostada linnade arenguga, keskse kuningavõimu kujunemisega ning rüütlikultuuriga, kuid tema levikul on tähtis osa ka mitmesugustel mungaordudel. Gootika tekkis XII sajandi esimesel poolel Põhja-Prantsusmaal. Teised Prantsuse provintsid, samuti Inglismaa võtsid uue stiili vastu sama sajandi lõpuks. Itaalias hakkab see levima XIII sajandi alguses, Saksamaal pääseb ta täiesti mõjule XIII sajandi teisel poolel, Eestis ja Lätis alles umbes a. 1300. Arhitektuuris valitseb gootika Prantsusmaal, Saksamaal ja Inglismaal kuni XVI sajandini, Itaalias taandub ta renessanss-stiili ees juba XV sajandil. GOOTI ARHITEKTUUR 1. SÜSTEEM Keskaja kirikliku ehituskunsti arengut mõjutas suuresti püüd varustada jumalakoda laega, mis oleks vastupidav ja sobiks võimalikult laiade ruumide katmiseks. Ka gooti ehituskunsti tekkimisel on peamist osa mänginud just see püüd. Hoone katmisel puulaega ähvardas alati tulekahju oht. Romaani ajastu silinder- ja ristservjoonvõlvide puuduseks oli see, et nad olid väga rasked. Et vältida müüride kokkuvarisemist, oldi sunnitud ehitama neid massiivsete ja paksudena. Et müüride vastupidavust mitte vähendada, ehitati vähe aknaid, mistõttu hoone sisemus oli tihti väga pime. Ristservjoonvõlvi ehitamine oli pealegi kaunis tülikas ja raske. Gooti ehitussüsteem tekitab täieliku muudatuse, võttes tarvitusele: 1) teravkaared, 2) roidvõlvid (ristroidvõlvid), 3) tugipiidad ja tugikaared. Teravkaart (LISA 1) esines osaliselt juba romaani arhitektuuris, peamiselt Burgundias. Teravkaare rakendamise üks eeliseid oli see, et oli võimalik ehitada kaari, mille kandekaugus oli erinev, kõrgus aga sama. Väga tähtis on ka asjaolu, et teravkaare surve on tema väiksema pinge tõttu suunatud rohkem allapoole ja vähem külgedele. Teravkaare rakendamine võimaldas niisiis ehitada kõrgemaid ja õhemaid müüre. Roidvõlv (LISA 2) esines juba varem, kuid otstarbekohast rakendust leidis alles XII sajandi alguses. Roidvõlvi peamiseks iseärasuseks on igas võlvikus diagonaalselt asetatud kaks tugevat raidkivist vööd. Lõikuvad vööd moodustavad kindla raami võlvisiiludele. Roidvõlvidel on võlvide surve koondatud peamiselt nelja punkti, nimelt võlviku nurkadesse, kus roided ühinevad üksikuid võlvikuid eraldavate vööndkaartega. Siin kerkivad tugevad piilarid. Võlvide külgsurve langeb välismüüri vastu ehitatud vägevatele kaartele (tugikaared LISA 4), mis annavad surve edasi massiivsetele, külglöövi müüride külge püstitatud, ülemises osas vabalt kõrgele kerkivatele tugipiitadele või tugipiilaritele (LISA 3). Teravkaare, roidvõlvide ja tugipiitade ning tugikaarte tarvitusele võtmise tagajärjel oli võimalik ehitada väga kõrgeid ja avaraid kirikuid. Võlvide kerguse tõttu ei tarvitsenud müürid enam terves ulatuses massiivsed olla – tähtis oli, et vastupidavad oleksid peamiselt roiete toetumispunktid. Nii avanes võimalus varustada kirik suurte akendega. Kõige selle tagajärjel muutub ehitiste ilme kergemaks, vaatamata nende suurusele. Kui romaani kirik esines kokkusurutud massehitisena, siis gooti katedraal on liikmete - ehitis (skelettehitis). Natuke teistsugused on varagooti ehitised. Roiete kerkimise kohal on neil küll tugipiidad, kuid need on ehitatud kesklöövi välismüüri vastu. Võlvid on neis kuueosalised: iga võlvik läheneb kujult ruudule, ja sel on peale kahe diagonaalis asetseva roide veel kolmas, kiriku telgsuunaga põiki asetatud roie. Lisaks tugipiitadele aitab võlvide survet kanda külglöövi peale ehitatud galerii või empoorid, nagu need esinesid romaani ehitistes. Samuti esineb varagooti kirikuis paiguti toevaheldus. Gooti ehitised on enamasti basiilikad. Põhiplaan on umbes selline, nagu see kujunes välja romaani ajastul – selle peaosad on pikihoone, transept ja koor. Nii liituvad gooti ehitistes juba mitmed romaani arhitektuurist tuntud konstruktiivsed võtted. Kuid ruumi kogumõju on täiesti uus. Tugipiitade vahele, kiriku lõuna- ja põhjaküljele ehitatakse sageli rida kabeleid. Gooti ehitiste peamisi võlusid on suurepäraselt teostatud arhitektooni line vormikõne. Igas ehitise detailis ilmneb selgesti tema iseloom ja osa. Piilarid on liigendatud kujuga. Piilari tuumik on tavaliselt ümmargune, seda ümbritsevad väiksemad pool- ja kolmveerandsambad, nn turbad. Turpi võib olla ka rohkem kui neli; suuremaid turpi nimetatakse peaturpadeks, väiksemaid kõrvalturpadeks. Turpadega varustatud piilarit nimetatakse kimp- piilariks. Kapiteelil ei ole enam senist tähtsust, ta esineb pigem teatava ehis- vormina. Kapiteeli kaunistavad naturalistlikus laadis taimemotiivid, neid pole aga midagi ühist antiikse akantusega. Roided ja vööndkaared on väga rikkalikult ja mitmekesiselt profileeritud. Roiete lõikumise kohal, võlvi kiirus on päiskivi, mida tihti kaunistavad skulptuurid. Vastandina romaani ajastu stiliseeritud ornamentikale on gooti ehitise osi kaunistavad motiivid naturalistlikku laadi. Kesklöövi müürid on kolmeosalised nagu romaani ajastulgi. Erandi moodustavad mõned varagooti ehitised, mis on neljakorruselised. Aknaid liigendavad kitsad kivisambakesed, mida ühendavad üksteisega teravkaared. Akna ülemise osa täidavad mitmesugused rõngad, rosetid jne; nii tekkinud rikkalikku kivivõrku nimetatakse ehisraamistikuks. Gootika õitseaja basilikaalsete ehitiste sisemuses domineerib kesklööv; külglöövid on tavaliselt märksa madalamad ja kitsamad. Välisarhitektuurile annab tüüpilise ilme toestik – tugipiidad ja tugi- kaared. Tugipiitu võib olla kaks rida. Tugipiit aheneb astmetena ülespoole kerkides ja teda kroonib terav tornike või sammas – fiaal. Tugikaare sees on renn, millesse jookseb vihmavesi katuselt; renn lõpeb tugipiida küljes oleva, kaugele eenduva veesülitiga, mille lõpp on kaunistatud loomapeade või mõne veidra olendi kujutisega. Väga iseloomulik gooti motiiv on akende ja portaalide kohal kerkiv kolmnurkne ehisviil ehk vimperg. Fiaalid, samuti tugikaarte ja ehisviilude ülemine kant on tihti kaunistatud mugulate ehk krabidega. Tornide, fiaalide, vimpergite, viilude jt tipus kerkib tavaliselt ristlillik. Teatavat osa välisarhitektuuris etendasid ka tugevad simsid ja balustraad katuse ääres. Katus on kaunis järsk. Kõige toredam osa välisarhitektuuris on pea-fassaad. Selle alumises osas on rikkalikult skulptuuridega kaunistatud portaalid. Neid on tavaliselt kolm, vastavalt löövide arvule; ja nagu kesklööv on külglöövidest avaram, nii on ka keskmine peaportaal suurem kõrvalportaalidest. Portaalide kohal on suur ümmargune roosaken või suur teravakaareline aken. Väga sage fassaadil esinev motiiv on ka kujude rida, nn kuningategalerii. Fassaadi kroonivad tornid; neid on tavaliselt kaks. Torni tipu moodustab terav tornikiiver. Suurel hulgal gooti katedraalidel on need jäänud aga lõpetamata. Peafassaadiga sarnanevad tihti ka külglöövide fassaadid. Romaani ajastul kerkis nelitise kohal tihti tugev nelitistorn. Gooti ajastul leidub seda Normandia ja Inglise katedraalides; mujal kerkib selle kohal väike, elegantne haritorn. Kui gooti kiriku välisarhitektuuri kaunistamisel rakendati väga suurel määral skulptuuri, siis ehitise sisemuses mängis suurt osa maal. On ju gooti kiriku interjööri üks peamisi võlusid tema värvilised aknad. Maali rakendati ka üksikutel ehitiseosadel (võlvidel, vööndkaartel), et nende mõjukust tõsta. Nagu iga stiilimuudatus, nii oli ka gootika tekkimine tingitud teatavast kindlast stiilitahtest, see on teatava kunstilise tunde ja ajavaimu väljendus. 2.EHITUSMÄLESTISED 2.1.Prantsusmaa Gootika valitses Prantsusmaal ligi 400 aastat – XII sajandi keskelt XVI sajandi teise veerandini. Selle aja võib jaotada kolme perioodi. 1)Varagootika (umbes a.1140 – 1200). Selle perioodi ehitistele on iseloomulikud väikesed, ilma sisemise jaotuseta aknad; võlvid on kuueosalised, lähenevad kvadraadile ja on võrdlemisi tugevasti kumerad; võlvide toetamiseks püstitatakse tugipiidad vastu müüre ja külglöövide peale ehitatakse empoorid; tugedena esinevad tihti veel ümmargused sambad Esimene suurem ehitis, kus gooti konstruktsiooni põhimõtted rakendati, on Saint-Denis´ abtkonna kirik Pariisi lähikonnas, Prantsuse kuningate matusepaik. Selle ehitamist alustati 1132 aastal ning sellest võtsid osa töölised ja meistrid kõigist Prantsusmaa osadest. Umbes samal ajal ehitati Noyoni katedraal. Koor oli valmis 1157. aas- tal, ümmarguste harudega transept 1170. aastal, pikihoone XII sajandi lõpul. Praegused võlvid ehitati esialgsete kuueosaliste asemele pärast tulekahju 1293. aastal. Senlis´ katedraali ehitus kestis a-st 1153 kuni 1191. XIII sajandi keskel lisati kirikule transept ja torn varustati elegantse tipuga. Osa aknaid, kõik võlvid ja transepti fassaadid ehitati ümber XVI sajandi alguses. Silmapaistvamaid ja mõjurikkamaid varagooti ehitisi on Laoni katedraal, mille ehitust alustati umbes a. 1150 ja mis valmis a. 1226. Koor ehitati uuel kujul pärast a. 1205; sel on sirge lõpmik. Hoone sisearhitektuuriga võistlevad suursuguses tema ilusad kõrged tornid fassaadi ääres. Pariisi Norte–Dame (Jumalaema kirik LISA 5) nurgakivi pandi a.1163; a.1182 valmis koor, umbes a. 1200 pikihoone, a. 1245 fassaad. Norte-Dame´is esinevad juba ka tugikaared. Nende rakendamine saab edaspidi tavaliseks ja võimaldab arhitektidel teostada ikka julgemaid konstruktiivseid võtteid; paralleelselt tugikaarte rakendamisega kaovad empoorid. Enamikul varagootika ehitistest on kabelipärg, mõnedel on transeptid ümmarguse lõpmikuga. Võlvid on kuueosalised; nende kõrgus suureneb vähehaaval: Senlis´s oli see enne ümberehitamist XVI sajandi alguses 18 m, Laonis 24 m, Pariisi Norte-Dame´is juba 32 m. Empoorid külglöövide peal on tugevasti võlvitud ja suurte akendega. Fassaadid hakkavad juba omandama seda üldilmet ja dispositsiooni, mida leiame gootika õitseaja ehitistes. Empooride kadumine ja nende asendamine tugikaartega on tähtsaim etapp gootika arengus. 2) Gootika õitseaeg (umbes XIII ja XIV sajand). Akendel on nüüd juba lihtne raamistik; võlvid on lamedad, piklikud, neid toetavad tugikaared; empoorid kaovad. Umbes aastast 1250 suurenevad aknad, nende postid ja raamistik muutuvad ikka mitmekesisemaks ja rikkalikumaks; trifooriumi taga olevasse müüri tekivad aknad. Chartres´i katedraali (LISA 7) vanemad osad pärinevad XII sajandist; need on skulptuuridega kaunistatud lääneportaalid, kuulus kuningate värav ehk Portail Royal ja tornide alumine osa, mis üheaegne portaalidega (tekkinud umbes XII sajandi keskel). Kõik muud ehitise osad on teostatud pärast tulekahju a.1194. Pikihoone on Chartres´is kolmelööviline, koor viielööviline. Hoone oli lõplikult valmis juba a. 1260 ja on seetõttu stiililt väga ühtne. Ulatuslikum hilisema aja lisand on põhjapoolse torni tipp, mis ehitati XVI sajandi alguses rikkalikus hilisgooti stiilis. Chartres´i katedraal on kuulus ka oma hästi säilinud värviliste akendega (LISA 8). Soissons´i katedraali ehitus, mida alustati XII sajandi lõpul, jätkus XIII sajandil. Koor valmis a. 1212, risthoone põhjapoolne fassaad alles XIV sajandi alguses. Reimsi katedraal ehitati esialgsel kujul Karolingide ajastul. Hoone hävis a. 1210 tulekahjus. Aastal 1212 pandi uue ehituse nurgakivi ja koor ühes transeptiga valmis juba a. 1241. Pikihoone ehitus kestis XIII sajandi lõpuni, kuna fassaadi ülaosa omandas praeguse kuju alles XIV sajandi alguses. Tornide teravad kiivrid jäid üldse ehitamata. Amiens´i katedraali (LISA 6) ehitust alustati a. 1220. See pidi suuruselt ja toreduselt ületama kõik senised kirikud. Tema ehituslugu on erandlik seetõttu, et ehitamist alustati pikihoonega, mis valmis a. 1236; umbes samal ajal valmis ka fassaadi alumine osa (kuni roosaknani). Koor omandas lõpliku kuju umbes a. 1270, pikihoone külgedel olevad kabelid XIV sajandi keskel. Fassaadi rajamistöödes tekkis seisak; lõunapoolne torn lõpetati alles a. 1366, põhjapoolne XV sajandi algul. Põhiplaani ja ülesehituse teostamise mõttes peetakse Amiens´i katedraali kõige eeskujulikumaks ja täiuslikumaks gooti ehitiseks. Aastal 1235 hakati ehitama Beauvais´ katedraali, mis jäi aga lõpetamata. Koor valmis a. 1272, kuid varises kokku, sest oli ehitatud ülearu kõrge. Siis ehitati koor üles uuel kujul; nimelt kahekordistati sammaste ja tugipiitade arvu. See töö viidi lõpule XIV sajandi esimesel poolel. Saja-aastane sõda takistas ehitustööde jätkamist. Alustati uuesti alles XVI sajandi alguses, mil teostati rikkalikuks hilisgooti stiilis transept. Pikihoone jäigi ehitamata. Chartres´i, Reimsi, Amiens´i ja Beauvais´ katedraal tähistavad gooti konstruktsiooni arengu tippu. Põhiplaan ja ülesehitus saavutavad seninähtamatu selguse, loogilisuse ja suurejoonelisuse. Aknad muutuvad aina suuremaks, nendevaheline müüriosa kitsamaks; interjöör omandab kerge, avara ilme. Nende grandioossete katedraalide kõrval kerkib gootika õitseajal veel hulk teisi esmajärgulise tähtsusega hooneid. Pariisis Sainte–Chapelle´i, endine Prantsuse kuningate lossikabel, mis ehitati a. 1243 – 1248. See on kahekorruseline, kus ülemine korrus koosneb ainult akendest, mida eraldavad kitsad müüriosad. Esile tuleks tõsta veel Troyes´ katedraali ja Saint–Urbaini kirikut. Lõuna–Prantsusmaal on mõned suured kirikud rajatud otseselt Põhja–Prantsusmaa ehitiste eeskujul, seetõttu erinevad nad tavalistest Lõuna– Prantsusmaa gooti kirikutest, mis on hoopis teist laadi. Gooti ajastul püstitatakse suurepäraseid kloostreid. Kuulsaim kloostrikavatis on Mont–Saint–Michel. See on ehitatud Normandia ranniku lähedal merest järsult kerkivale üksikule kaljusaarele. Arhitektuur ja kaljud on siin sulanud ühtseks maaliliseks ja võimsalt monumentaalseks tervikuks. Prantsuse gooti arhitektuuri koolkonnad. Alates XII sajandist levib Põhja–Prantsusmaa gooti stiil niisiis üle kogu Prantsusmaa, kuid ei suuda ometi täielikult hävitada üksikuid koolkondi, mis olid võimsalt iseseisvad romaani ajastul. Ka nüüd võib Prantsusmaal eraldada kuut koolkonda: -Ile-de-France, -Normandia, -Champagne´i, -Burgundia, -Lõuna-Prantsusmaa, -Anjou (Lääne-Prantsusmaa) koolkond. 3)Hilisgootika (umbes 1400 kuni 1525), flamboyant- ehk leekestiili valitsemise aeg. Akendel on leekestiilis teostatud raamistik ja nad ulatuvad suurte arkaadideni; võlvid on varustatud rikkalike ja keeruliste roietega; sammastel puuduvad kapiteelid ja roided ühinevad vahetult samba kerega; esinevad korv-, eesliselg- ja tjuudorkaared; detailid on äärmiselt rikkalikud. Ääretu toredus valitseb dekoratsioonides: arvukad viilud,tornikesed, ehisviilud, balustraadid, niśid, veesülitid ja fantastiliselt mitmekesised skulptuurkaunistused katavad kogu ehitist nagu mingi kivipits. Püüd toreduse ja ornamentaalse mõju poole surub tagaplaanile konstruktsiooni selguse. Tihti puudub trifoorium. Palju on flamboyant-stiili mälestisi säilinud Rouenis. See linn on väga rikas keskaja mälestiste poolest ja on oma nimetuse – linn-muuseum – täiel määral ära teeninud. Hilisgooti ehitistest võiks siin esile tõsta katedraali fassaadi, Saint-Oueni kiriku piki- ja risthoonet ja Saint-Maclou kirikut. Pariisis on on tuntumad hilisgooti ehitised Saint-Séverini kirik ja Vincennes´i kabel. Linnused ja linnakindlused.Suurejoonelises laadis areneb gooti ajastul ka kindlusarhitektuur. Kui romaani ajastul esines veel kohati puukindlusi, siis nüüd kattub kogu Prantsusmaa võimsate kivilinnustega.Kindlusarhitektuuri arengut mõjutas peale muu tutvumine bütsantsi ja araabia kindlusehitistega Süürias ja Palestiinas ristisõdade ajal. Keskaegne linnus koosneb tugevate ringmüüridega piiratud alast, mida võis ümbritseda kraav. Ringmüüris olid neljatahulised või polügonaalsed, enamasti aga ümmargused tornid. Müüri ja tornide ülemisel serval asetses kaitsekäik, mille ees oli sakmetega rinnatis. Kaitsekäik ulatus tihti üle müüriserva ja toetus selgkividele; selgkivide vahel olid augud, kustkaudu pealetungijatele tulist tõrva ja keeva vett kaela valati. Säärast aukudega varustatud müüriserva nimetatakse maśikuliiks. Müüri sees olid laskepilud. Linnuse keskse tähtsusega osa oli võimas peatorn – donjon. See oli võitluse ajal viimne vastupanemiskoht ja pelgupaik ning asetses kas linnuse keskel või kõige hädaohtlikumal kohal. Donjon oli mitmekorruseline ja varasemal ajal ka eluruumiks. Hiljem kujunes suuremates linnustes lisaks varem seal asetsenud kõrvalehitistele eluruume sisaldav palas. Väiksemad linnused koosnesid mõnikord ainult donjonist. Tavaliselt oli igal linnusel ka suurem või väiksem eelkindlus. See koosnes paiguti muldvallist, millel oli puutara (palissaad) või ka madal kivimüür. Eelkindlus ümbritses linnust kas ümberringi või ainult ühest küljest. Eelkindluses omakorda ehitati tugevasti välja need osad, mis olid kallaletungi puhul suuremas ohus; sääraseid hoolikalt kindlustatud eelkindluse osi nimetatakse barbakaaniks. Alates XV sajandist, mil tulirelvade tarvitamine saab üldiseks, tuleb linnuseehituses muutus. Donjon ehitatakse madal või kaob üldse, ka ringmüürid muutuvad madalamaks, kuid massiivsemaks; neile ehitatakse suurtükipesad. Kogu linnust ümbritsevad bastionid. Keskaja lõpul hakatakse linnuste ehitamisel kaitseülesannete kõrval ikka rohkem silmas pidama mugavust ja elamiskõlblikkust. Tuntumad keskaegsed linnused Prantsusmaal on Inglise kuninga Richard Lõvisüdame poolt XII sajandi lõpul ehitatud Andelys´ linnus, paavstide loss Avignonis, XIV ja XV sajandil tekkinud Pierrefonds´i linnus jt. Kodanlik arhitektuur. Varakeskajal seisis elamukultuur madalal järjel ja et linnad olid väikesed ning tähtsusetud, ei tekkinud monumentaalseid avalikke hooneid. Elukommete peenendumise ja kasvava toredushimu tagajärjel saavutab elamute ehitus gooti ajastul suurepärase täiuslikkuse. Nüüd tekib suuri linnu, mis kaubanduse õitsengu tõttu rikastuvad ja muutuvad võimsateks poliitilisteks teguriteks. Linnakodanluse rikkus ja iseteadvus leiab väljenduse monumentaalsetes avalikes hoonetes – raekodades, kohtumajades, tsunftide hoonetes jne. Suurepäraseid kodanliku arhitektuuri mälestisi on säilinud eriti hilisgooti ajastust. Avalikest hoonetest tuleks esile tõsta kohtupaleed hilisgooti ehitiste poolest rikkas Rouenis. Arvukalt on Prantsusmaal säilinud ilusaid keskaegseid puumaju. 2.2.Madalmaad (Belgia ja Holland) Praegune Belgia ja Holland moodustasid keskajal ühtse terviku, mida nimetati Madalmaadeks. Selle lõunaosas elasid prantslased (valloonid), põhjas – germaani soost flaamid ja hollandlased. Suurem osa Madalmaade alast kuulus kaua aega Prantsusmaale ja oli viimasest kultuuriliselt mõjutatud. Ka kunstis domineerisid Prantsuse mõjud. Belgias on huvitavamaid keskaegseid ehitisi Tournai katedraal. Selle pikihoone ja transept oma vägevate tornidega pärinevad XII sajandist ja on teostatud veel romaani vaimus. Sainte-Gudule´i katedraali ehitust Brüsselis alustati XIII sajandil; selle pikihoone pärineb XIV sajandist, fassaad alles XV sajandist. Huvitavamaid kirikuehitisi XIII-XIV sajandini on veel Notre-Dame´i ja Saint-sauveri kirik Brugges, Sint-Baafs Gentis, Saint-Rombault Mechelenis ja ilus Notre-Dame Huyś. Belgia gootika areneb kogu aeg tihedas ühenduses Prantsusmaaga; arhitektid võtavad eeskujuks kõigepealt Ile-de-France´i ehitisi,samuti ka Normandias ja Burgundias kerkinud gootika meistriteoseid. Kuid Prantsuse motiivide ülevõtmine toimub pikkamööda, ettevaatlikult ja kõhklevalt. Belgia kirikutes on löövid tavaliselt madalad, kuid laiad; toestik on tugev ja lihtne, tihti puuduvad tugikaared üldse, transept eendub vähe; hoone massid on ranged, lihtne on ka detailide teostamine. Palju ilusaid kirikuid kerkib Belgias hilisgooti ajastul – XV ja XVI sajandil. Sellest ajast pärineb enamik Belgia kirikutele nii iseloomulikke monumentaalseid ja massiivseid torne, mida tavaliselt on ainult üks. Hilisgooti ajastul saab lõpliku kuju Belgia imposantseim kirikuehitis – Antverpeni katedraal. Selle ehitamine, mida alustati a. 1352, jätkus XVI sajandi lõpuni; lõunapoolne torn jäi üldse lõpetamata. Antverpeni katedraal on ainulaadsemaid keskaja ehitisi Euroopas – ta on seitsme lööviga. Veel huvitavamad kui kirikuarhitektuuri mälestised on Belgia profaanehitised. Madalmaade linnad olid keskajal väga jõukad ja seega pandi suurt rõhku linna kaunistamisele ilusate avalike hoonetega, mis pidid sümboliseerima tema jõukust ja võimu. Nende püstitamisel võeti osalt eeskujuks kirikuehitisi. Tavaliselt kerkib kõigi nende hoonete (raekodade, kaubakodade jne.) fassaadi ääres vägev kellatorn. Ulatuslikum säärastest oli XIII-XIV sajandini ehitatud kalevikaupmeeste koda Ypres´is; sel oli 130 m pikkune fassaad, mille keskel kerkis massiivne torn. Veel uhkem on XV sajandil lõpetatud Brugge vana kaubakoja torn, mis ulatus 107 m kõrguseni. Vastandina nendele suurejoonelistele hoonetele võlub XIV-XV sajandini kerkinud Brugge raekoda oma elegantsusega ning rikkalike detailidega. Brugge raekojaga sarnaneb stiililt ehitatud Brüsseli raekoda. Dekoratiivse toreduse suhtes ületab kõik Belgia profaanarhitektuuri mälestised XV sajandi keskel ehitatud Leuveni raekoda. Hollandis takistas gootika arengut soine maapind – see piiras tugevasti võlvide ehitamise võimalust; kirikud on tihti kaetud puulaega. Prantsuse eeskujusid järgitakse siin tihti lihtsustatud kujul, näiteks säilitatakse koori- ümbriskäik, kuid jäetakse ära kabelipärg. Põhja-Hollandis esineb kodakirikuid. Tuntumad gooti stiili ehitised on Maastrichti toomkirik, Utrechti toomkiriku koor, Suur kirik Dordrechtis, Pankratiuse kirik Leidenis jt.
2.3.Inglismaa Prantsusmaa kõrval on kõige rohkem väärtuslikku ja huvitavat gooti ajastul loodud Inglismaal. Gootika leidis siin võrdlemisi varajast vastuvõtmist. Tõuget gooti ehituskunsti arenguks sai Inglismaa Prantsusmaalt, kuid see areng võttis siin kaunis varakult iseseisva suuna; Prantsuse mõjud töötatakse iseseisvalt ümber ja tervikuna on inglise gootika väga omapärane. Esimene gooti stiilis hoone Inglismaal oli Canterbury katedraali koor, mida alustati a. 1174. See on teostatud Prantsuse varagooti katedraalide, eelkõige Sensi katedraali laadis. Kuid juba XIII sajandi alguses tekib Inglismaal ehitisi, milles Prantsuse mõjud täiesti tagaplaanile jäävad. Vanemat perioodi inglise gootika arengus nimetatakse vanainglise stiiliks, mis hõlmab umbes XIII sajandi esimese poole.Inglise gootika säilitab rea romaani arhitektuuri jooni: pikliku põhiplaani, tugevasti eenduva transepti, sirge koorilõpmiku, massiivse nelitistorni, madalad võlvid jne. Romaani ajastu pärand on ka horisontaalse elemendi toonitamine. Inglise gootikale on veel iseloomulik see, et väga vara hakkavad siin esinema rikkalikult kujundatud võlvid; tugedena tarvitatakse mitmekesiselt liigendatud kimppiilareid, kaar on väga terav (lantsettkaar); koori keskel on suur kabel; see on Maarja kabel või nn Lady Chapel. Tugikaared puuduvad, sest löövid on kitsad ning madalad ja võlvide surve väike; fassaad erineb prantsuse fassaadidest – siin puudub suur roosaken. Üldiselt domineerivad inglise gootikas dekoratiivsed printsiibid konst ruktiivsete üle. Inglise gootikas võib leida ühiseid jooni normandia gootikaga. Varainglise täiuslikum näide on Salisbury katedraal, mis ehitati valmis lühikese ajaga (1220-1266) ning on seetõttu väga ühtne. Väga suursugune nii välis- kui ka sisearhitektuuri mõttes on Lincolni katedraal. XIII sajandi teise poole kestel pääseb valitsema uus stiil, mida nimetatakse dekoreeritud stiiliks, mis jääb valitsema umbes XIV sajandi teise pooleni. Dekoreeritud stiili iseloomustab püüd intensiivema ruumimõju ja avaruse poole ning ühtlasi suurema toreduse ja rikkuse taotlemine. Kõigepealt omandavad võlvid väga komplitseeritud kuju – roideid on palju ja need kerkivad lehvikutena piilaritelt; tihti esinevad täht- ja võrkvõlvid. Aknad varustatakse rikkaliku raamistikuga, nagu seda näeme hiljem prantsuse flamboyant-stiilis, võetakse tarvitusele lamedad roodkaared, koori idaseinas avatakse suur aken jne. Dekoreeritud stiili paremaid näiteid on Yorki katedraali pikihoone. Selle stiili musterehitused on veel XIII sajandi teisel poolel ehitatud Lichfieldi katedraal (LISA 9) ja XIV sajandi keskelt pärinev Exeteri katedraal. XIV sajandi teise poole kestel hakkab dekoreeritud stiil taganema perpendikulaarse stiili ees, mis valitseb XVI sajandi teise pooleni. Perpendikulaarne stiil on inglise gootika kõige omapärasem nähtus. Toredus on nüüd veel suurem kui dekoreeritud stiilis, kuid sel puuduvad viimase pehmus ja voolavus. Toonitatakse vertikaalset tendentsi. See ilmneb eriti selgelt akendel, seda näeb aga ka sise- ja välisarhitektuuris, kus kõik pinnad kaetakse tihti nagu mingi võrguga. Umbes a. 1450 võetakse tarvitusele lame tjuudorkaar, mis tihti varustatakse rikkalikult sakkide ja teravate tippudega. Tihedate roietega täht- ja võrkvõlvidel on sageli kolossaalsed allarippuvad päiskivid. Perpendikulaarses stiilis on ehitatud Gloucesteri katedraali koor ja Maarja kabel, Canterbury katedraali pikihoone, Cambridge´i Kingś College´i kabel ja Londoni Westminster abbey koori külge ehitatud Henry VII kabel. Üks huvitavamaid inglise hilisgootika saavutusi on rikkalikult teostatud sariklaed, mida leidub nii profaanehitistes kui ka kirikutes. Ilusaim neist on vägeva Westminster Halli lagi Londonis, mis pärineb XV sajandist.
2.4.Itaalia Itaaliasse toodi gooti stiil otse Prantsusmaalt. Otsustava tähtsusega oli asjaolu, et gootika areng Itaalias sõltus peamiselt Ida-Prantsusmaast, kus valitses lihtne redutseeritud stiil. Ehtsa gootika vaim jääb Itaaliale seetõttu võõraks. Itaalia gootikat iseloomustab vähe arenenud toestikusüsteem ja kooriosa lihtne kujundamine, kesklöövid on siin madalad, kuid laiad, tihti koguni puulaega kaetud, kesklöövi aknad on ümmargused ja väikesed. Itaalia ehitistel puuduvad fassaadiga orgaanilises seoses olevad kõrged ja monumentaalsed tornid, puudub üldse tugev vertikaalse tendentsi toonitamine, mis on ju pärisgootika peamine iseärasus; Itaalias elab ikka veel edasi antiikne arhitektuuri vaim, mis taotles täielikku tasakaalu vertikaalse ja horisontaalse tendentsi vahel. Gooti stiili toovad Itaaliasse prantsuse mungad, kes XIII sajandi alguses püstitavad rea kirikuid, mis kõik järgivad täpselt Burgundia emakloostrite, eriti Pontigny ehitusviisi. Hiljem omandavad gootika levitamisel suure tähtsuse uued ordud – nimelt dominiiklaste ja frantsisklaste ordu. Frantsisklaste musterehitis on a. 1228-1253 ehitatud san Francesco kirik Assisis, milles kaunis suurel määral on eeskuju võtnud Lõuna-Prantsusmaa ehitistest. See on kahekorruseline, kusjuures nii ala- kui ka ülakirik on ühelöövilised. Ilusamaid gooti stiili mälestisi Itaalias XIII sajandil on ka a.1278-1283 ehitatud suurepärane ristikäik, mis ümbritseb kuulsat kalmistut Pisas. Gootika õitseaja üks tähtsamaid ehitisi on Siena toomkirik, mille ehitamist alustati XIII sajandi teisel poolel. Temaga sarnaneb a.1290 alustatud Orvieto toomkirik, mille fassaad on küll lihtsam kui Siena toomkirikul, see-eest aga suursugusem, harmoonilisem ja ülesehituselt selgem. Sees on Orvieto toomkirik kaetud puulaega. Suure tähtsusega on ka Firenze toomkirik mille ehitust alustati XIII sajandi lõpul, praeguse kuju omandas ta alles XIV sajandi teisel poolel ja läänefassaadi isegi XIX sajandil. Põhja-Itaalia hilisgootika meistriteos on a. 1386 alustatud Milano toomkirik. Mahult on see kõige suurem gooti stiili ehitis. Siin on tunda ehtsa gootika vaimu. Milaano toomkirik on viielööviline basiilika kooriümbruskäiguga, kuid ilma kabelipärjata; sisemised külglöövid on kõrgemad välimistest. Tänu oma ilusale marmorkattele, arvukatele fiaalidele ja siseruumi avarusele jätab hoone kõigile puudustele vaatamata imposantse mulje. Lõuna-Itaalias domineerisid nii Hohenstaufenite kui ka neile järgnenud Anjou dünastia valitsemise ajal Prantsuse mõjud. Säilinud on rida ehitisi Anjoude pealinnas Napolis. Suurepärased on Itaalia profaanarhitektuuri saavutused. Firenzes on tuntumad ehitised linnusesarnane pinnapalee Palazzo Vecchio. Firenze hoonetega võistlevad Siena lossid ja hallid, näiteks monumentaalne Palazzo Pubblico. Võluvad oma vabaduse, kerguse ja graatsilisusega on Veneetsia paleed; neile on iseloomulik, et terve fassaad koosneb tihti ainult lahtistest sammaskodadest. Gootika suursuguseim mälestis Veneetsias on XIV-XV sajandini ehitatud kuulus Doodźide palee. Kaks alumist korrust koosnevad siingi ainult lahtistest sammaskäikudest. Ka linnuseid ja losse kerkis Itaalias gooti ajastul hulgana. Põhja-Itaalia ehitistest on tuntuim monumentaalne Ferrara kastell. Eriti elav oli tegevus linnuste ehitamisel Lõuna-Itaalias. 2.5.Hispaania ja Portugal Nagu romaani ajastul, nii areneb ka gooti ajastul kunst Hispaanias tihedas ühenduses Prantsusmaaga ja prantsuse gooti stiili meistriteoste otsese mõju all. Hispaanias gootikas leidub siiski rida puhthispaaniapäraseid jooni; ennekõike on nendeks rikkalikult kaunistatud kuppeltornid nelitise kohal ja mauri stiilist laenatud ornamentikamotiivid. Hispaania gooti kirikute iseärasusi on ka kõrgetest seintest ümbritsetud koori asetamine pikihoone keskele. Puhas gooti stiil leidis esmakordset rakendust Hispaanias a.1221 Burgose katedraali ehitamisel. See on viielöövilise kooriga, kahekorruselise kooriümbriskäigu ja kabelipärjaga hoone. Veel suurejoonelisem on a. 1227 alustatud Toledo katedraal, kus ka pikihoone on viielööviline. Selle ehitamisel on imiteeritud Pariisi Norte-Dame´i, Bourges´i, ja Le Mans´i katedraali. Kõige stiilipuhtam, üllam ja suursugusem gootika meistriteos Hispaanias on Leóni katedraal, mille juures on kõige järjekindlamalt püütud järgida prantsuse gootika õitseaja ehitisi. Teatavat osa Hispaania hilisgooti arhitektuuri väljakujunemisel on etendanud ka Itaalia. Hilisematele ehitistele on iseloomulik ruumide, peamiselt kesklöövi suurema avaruse taotlemine ja arvukate kabelite ehitamine. Huvitav hilisgooti ehitis on Genora katedraal. Gerona katedraali pikihoone lööv on 20 m lai, seega kõige laiem keskaegne kiriku lööv. Portugali kuulsaimad gooti mälestused on a. 1390 alustatud Batalha klooster ja umbes a. 1500 alustatud Belémi kloostrikirik.
2.6.Saksamaa Saksamaal hakati Prantsuse gooti arhitektuuri üle võtma juba XII sajandi lõpus. Täielikult levib aga gootika alates XIII sajandi kolmandast veerandist. Sakslaste ideaaliks saab prantsuse stiil täielikult üle võtta, püstitada ka kodumaal selliseid vägevaid jumalakodasid, nagu neid Prantsusmaal kerkis isegi väikestes linnades. Alati ei suudetud seda siiski teoks teha. Ometi on saksa gootika väga rikas ja mitmekesine ning tugevasti mõjustanud Kesk- ja Põhja-Euroopa arhitektuuri. Esimene prantsuse süsteemis gooti ehitis saksamaal on Magdeburgi toomkiriku koor, mille ehitamist alustati a. 1209. Kooril on ümbriskäik kabelipärjaga; ümbriskäigu peal on empoor. Ehkki Magdeburgi koori ehitamisel on rakendatud teravkaart, on paiguti tunda veel romaani stiili mõju. Täiesti gootipärane on a. 1242-1253 ehitatud Liebfrauenkirche Trieris. See on tsentraalkirik, mis koori kujundamisel järgib Champagne´i eeskujusid. Ümarpiilarid kannavad peenelt liigendatud roidvõlve. Ilusamaid varagootika ehitisi on ka a. 1235-1283 ehitatud Elisabethi kirik Marburgis, mis järgib peamiselt Ile-de-France´i ja Champagne´i koolkonna eeskujusid. Ülesehituselt on see kodakirik. Idaosal on ristikheinalehekujuline põhiplaan. Kuulsamad gooti stiili ehitised on toomkirikud Kölnis, Strasbourg´is ja Freiburgis. Kölni toomkiriku ehitamist alustati a. 1248. A-ks 1322 jõuti ehitada ainult koor. XVI sajandi alguseks valmisid veel lõunapoolse torni alumine osa ja pikihoone alusmüürid, kuid a. 1560 lõpetati kõik ehitustööd. Lõpetamata kujul seisis ta XIX sajandini. Praegune pikihoone ja tranept, põhjapoolne torn ja lõunatorni ülaosa on ehitatud kõik pseudogooti stiilis a. 1842-1880. Kölni toomkirik on suurim keskaegne kultushoone Saksamaal. Kiriku koor sarnaneb nii väljast kui seest peamiselt Amiens´i katedraalile. Saksa kõrggootika teine kuulus mälestis on Strasbourg´i toomkirik. Tema koor ja osa transeptist pärinevad veel romaani ajast. Fassaad on esimene ja ainuke täielikult prantsuse süsteemis loodud fassaad Saksamaal – rikkalikult kaunistatud portaalid, roosaken, kuningategalerii. Kahjuks muudeti esialgset plaani kolmanda korruse püstitamisega tornide vahele; segavalt mõjuvad ka vabalt fassaadi ette ehitatud kõrged ja kitsad postid, mis annavad sellele monotoonse ilme. Sisearhitektuur pole samuti harmooniline: kesklööv on liiga madal, võrreldes laiusega, liiga madalad on ka arkaadid. Freiburgi toomkiriku vanim osa on XII sajandi lõpul romaani stiilis ehitatud transept. Alates a. 1250 lisati sellele pikihoone. Eeskujuks oli osalt Strasbourg´i toomkirik. Sama pikk koor ümbriskäigu ja kabelipärjaga kerkis umbes sada aastat hiljem. Hoone ilusaim osa on torn; selle lihtsal ja jõulisel liigendatud alaosal kerkib imekaunis ja harmooniline võrejas kivipüramiid. Lõuna-Saksa ehitistest on silmapaistev Peetri ja Pauli kirik Wimpfen in Tal´is. Hoonet loetakse Üheks saksa varagootika suursugusemaks ja stiilipuhtamaks mälestiseks. Pikihoone avararuumiline dispositsioon, toestiku suurepärane rütm, kogu läänepoolse osa kavatis, fassaadi kaunis dekoratsioon ja kesktorni osade harmooniline vahekord meenutavad lähedalt Strasbourg´i toomkirikut. XIV sajandi keskel algab saksa gootika arengus uus – hilisgooti periood, mida nimetatakse ka saksa erigootikaks. Iseloomulikuks tunnuseks on lihtsustamine, mis puudutab kõigepealt põhiplaani: transept eendub väga vähe või langeb täiesti ära, tihti jääb ära ka kabelipärg ja kooriümbriskäik. Kimppiilarite asemel võetakse tarvitusele lihtsad ümmargused sambad või kaheksatahulised piilarid; üksikuid võlvikuid eraldavad vööndkaared kaovad, kaob ka trifoorium. 1377 alustati Ulmi toomkiriku ehitust. Siin puudub transept, lihtne polügonaalne koor on kesklöövilaiune. Vestfaali ja Ülem-Saksi kirikud on alates XIV sajandist üksnes kodakiriku tüüpi. Nendes on kõik löövid tavaliselt ühekõrgused, mistõttu kiriku siseruum moodustab ühtse terviku. Lõuna – Saksa erigootika arengus tähistab teatud edasiminekut see, et kooriruumi ehitamisel taotletakse efektiivsemat ruumimõju. Selle suuna musternäide on Püha Risti kirik Gmündi. Koor on pikk ja avar; sel on ka kooriümbriskäik ja kabelipärg. Väga ilus on koori välisarhitektuur, mis erineb täiesti prantsuspärasest gooti koori tüübist. Uudne on lääneosa teostamine: näeme tornita viilufassaadi, nagu see seni esines ainult tsistertslaste kirikutes. Saksa hilisgootika viimaseks jõuliseks avalduseks on arvukad kirikud, mis kerkisid Ülem-Saksamaal XV sajandi lõpul ja XVI sajandi alguses. Neile on iseloomulik püüd saavutada nii sise- kui välisarhitektuuris võimalikult suur terviklikkus ja loobuda täielikult ehitise üksikosade esiletõstmist. Saksa hilisgooti kirikutest on tuntuim a. 1499-1525 ehitatud Püha Anna kirik Annabergis. Gooti ajastu profaanarhitektuur saksamaal jääb Prantsusmaa, Madalmaade ja Itaalia suurepäraste saavutuste kõrval tugevasti varju. Ulatuslikke kloostriehitisi on säilinud Maulbronnis ja Bebenhausenis. Üldplaan säilitab juba IX saj välja kujunenud jooned; kloostrihooned on koondunud klausuuri ümber. Maulbronnis kuuluvad ilusamad osad, nimelt refektooriumid, kiriku eeskoda ja ristikäigu lõunatiib veel üleminekuaega. Bebenhausenis väärib tähelepanu eelkõige a. 1335 valminud kahelööviline suverefektoorium, mille tähtvõlve kannavad saledad kaheksatahulised piilarid. Gooti stiili telliskiviarhitektuuri mälestisena võib vaadelda Sileesia ehitisi, kuigi ainult tingimisi; siin on nimelt üksnes müürid telliskivist, kuna üksikvormid on teostatud raidkivist. Silmapaistvaid ehitisi kerkis peamiselt Breslaus. Kindlusearhitektuuris tuli paratamatult arvestada esmajoones kaitse otstarvet. Eltzi linnus Moseli orus imponeerib oma maalilise asendiga kõrgel künkal. Linnustest on ilusaim ja suurejoonelisem Saksa ordu kõrgmeistri residentslinnus Marienburgis; see on ühtlasi saksa telliskiviarhitektuuri tippsaavutus. Marienburgi linnus rajati a. 1274 ja see kujutas endast konvendihoonet, mille kolm tiiba ümbritsesid nelinurkset keskõue.Neljanda tiiva kohal oli müür. XIV sajandil ehitati selle Kõrglossi kõrvale, eeslinnuse kohale teine suur nelinurkse õue ümber koondatud hoonete kompleks, nn Keskloss; ühtlasi ehitati ümber ja täiendati Kõrglossi. Kõrgmeistri söögisaal remter, suur söögisaal ja kapiitlisaal on kahelöövilised ruumid, mille lehvikvõlve kannavad saledad kaheksatahulised piilarid ja mis kuuluvad gooti arhitektuuri silmapaistvamate näidete hulka. Linnakindlustused keskpunktideks olid väravatornid; ehituskunsti üldise tõusuga hakati ka neile sageli kunstipärast ilmet andma. Eriti suurejoonelised olid Kölni XIII sajandi linnakindlustused, mis ainult ositi säilinud. Eraldi väärivad märkimist telliskivist mälestised – võimas kahe torniga Holstentor Lübeckis, Krantor Danzigis, Ünglinger Tor Stendalis, väravad Tangermündes. Saksamaal on arvukalt säilinud ilmeka arhitektuuriga raekodasid ja muid kommunaalehitisi. Esile võiks tõsta kõigepealt Münsteri raekoda oma suurepärase fassaadiga, mis meenutab Lõuna-Saksa kodakirikute fassaade. Tangermünde telliskivist raekoda on teostatud samas rikkalikus stiilis, mis iseloomustab Brandenburgi kirikuehitisi.
2.7.Austria, slaavi maad ja Ungari Gooti stiil levis Saksamaa kaudu ka Austriasse, mis Habsburgide dünastia võimualusena kuulus Saksa Rahvuse Püha Rooma riigi koosseisu. Austria gootika silmapaistvaim näide on Viini Püha Stephani toomkirik. Tśehhimaal langeb gootika õitseng samuti XIV sajandisse, mil Praha ehitati suurejooneliselt välja. Praha muutus impeeriumi pealinnaks. Euroopa ilusamate sildade hulka kuulub skulptuuridega kaunistatud Karli sild Prahas. Poolasse viivad gooti stiili tsistertslased XIII sajandil. Tuntumad gooti stiili kirikud on Krakovi katedraal ja Maarja kirik (mõlemad XIV sajandist). Hilisgooti ajastul tekib hulk ilusaid telliskivikirikuid. Ungaris kuulub XIII sajandil ehitatud Ja´ki kirik oma ilusa portaaliga veel üleminekustiili. Gootika tuntuim mälestis on XIV ja XV sajandil ehitatud Kassa katedraal, millel on Champagne´i koolkonna tüüpi kooriosa. 2.8.Eesti ja Läti Ajal, mil algas Baltimaade ristiusustamine ja sõjaline vallutamine, valitses Saksamaal nn üleminekustiil, mis kestab umbes XIII sajandi kesk- paigani. Selle stiili vaimus on ehitatud ka vanemad kiriku kunsti mälestised Eestis ja Lätis. Neis on lähtutud peamiselt Reinimaa ja Vestfaali eeskujudest; telliskiviehitised (Lõuna-Eestis ja mitmel pool Läti aladel) ka Põhja-Saksa telliskiviarhitektuurist. Esimene sakraalehitis Baltikumis oli hilisema Piiskopi Meinhardi poolt a. 1185 alustatud ja XIII sajandi lõpul ümber ehitatud Ikśkile kirik. Säilinud kirikuehitistest on vanim Riia toomkirik, mille ehitust alustati a. 1215. Selle basilikaalne pikihoone ja torn valmisid XIII sajandi teisel poolel. XIII sajandist pärinevad ka Riia Peetri kiriku pikihoone ja torn; kooriruum ehitati XV sajandil. Maakirikutest on silmapaistvamad Césise ja Valmiera kirik. Riia toomkirik on olnud eeskujuks ka Eesti ala kirikutele. Lääne-Eestis ja saartel kerkivad ühelöövilised kirikud (Haapsalu linnusekirik, maakirikud Kaarmas, Kihelkonnas, Ridalas, Pöides, Karjas, Muhus jt). Oma rikkaliku skulpturaalse dekooriga väärib erilist tähelepanu Karja kirik. Kesk- ja Lõuna-Eestis domineerib kolmelöövilise kodakiriku tüüp (kirikud Amblas, Koerus, Türil, Suure-Jaanis, Pilistveres, Peetris, Paistus jm). Ambla kiriku (LISA11) arhitektuuri on mõjustanud Ojamaa. Pärnu Nikolai kirik oli basiilika. Tallinna toomkirik valmis esialgsel kujul XIII sajandil. Sellest ajast on säilinud domikaalvõlvidega kaetud kooriruum. Niguliste kirik ehitati XIII sajandi lõpul esialgu pseudobasiilikana. Sellest on kahjuks säilinud ainult põhjaportaal. Oleviste kirik valmis esialgsel kujul umbes a.1330, kuid ehitati ümber XV–XVI saj., nagu ka toomkirik ja Niguliste kirik. Pühavaimu kiriku koor ehitati XIII sajandi lõpul; kahelööviline pikihoone pärineb XIV sajandi esimesest poolest. Hoogsale ehitustegevusele kirikuarhitektuuri alal annab ränga hoobi Jüriöö ülestõus a. 1343-1345. Selle tagajärjel tuleb kirikute ehitamisel seisak, mis kestab ligi pool sajandit. Ehitustegevus elavneb uuesti umbes a. 1400. XVI sajandi esimesel poolel elab eesti arhitektuur läbi suure õitsenguaja. Tallinnas ja Põhja-Eestis kujuneb välja omapärase ilmega ehitusviis ja me võime rääkida Tallinna koolkonnast. XV sajandi alguses ehitati toomkiriku basilikaalne pikihoone. Torn pärineb a.1779. XV sajandi esimesel poolel valmis Niguliste kiriku (LISA 10) pikihoone ja torn, mille barokkvormides kiiver ehitati a. 1695. Aastast 1425 pärineb kodakiriku süsteemis ehitatud Oleviste kiriku koor, mille võlve toetavad saledad kaheksatahulised piilarid. Aastal 1532 ehitati Mihkli kirik. XV sajandi alguses ehitati kodakiriku süsteemis väga avar dominiiklaste kloostri kirik, mis oli esialgsel kujul rajatud juba XIII sajandil. Umbes samal ajal valmis naistsistertslaste kloostri kahelööviline kirik, millest on säilinud välismüürid ja võlvitoed. Aastatest 1417-1436 ehitati Tallinna hilisgootikale tüüpiliste arhitektuuri- ning raidkivivormidega ja kodakiriku süsteemis Pirita kloostri kirik, Põhja-Eesti suurim kultushoone, millest on säilinud ainult müürid, samuti nii munkade kui ka nunnade klausuuri osa. Aastal 1445 valmis Narva vana linnakirik, mis on kolmelööviline kodakirik. See on tüüpiline Tallinna Hilisgootika stiili mälestis. Basilikaalne Tartu toomkirik saab XV sajandil uue avara kodakiriku süsteemis kooriruumi. XV sajandil püstitatakse kaks monumentaalset läänetorni; Tartu toomkirik on ainuke kahe torniga kultushoone Baltikumis. Väga elav tegevus valitseb XV-XVI saj maakirikute ehitamisel. Esineb nii ühelöövilise kiriku kui ka kolmelöövilise kodakiriku tüüp. Tavaliselt on neil torn; nüüd saavad torni mõned varem tornita olnud vanemad kirikud. Nagu XIII-XIV saj kirikud, täitsid hilisgooti kirikud mõnikord kaitse ülesandeid. Oma ehitusviisilt on mõned Põhja-Eesti maakirikud väga lähedased Tallinna ehitistele ja neid võib lugeda Tallinna arhitektuurikoolkonna mälestisteks. XV-XVI saj on ehitatud kirikud Keilas, Kosel, Ristil, Kuusalus, Rakveres, Kadrinas jm. Lõuna-Eestis on mõned maakirikud säilinud ümberehitatud kujul (Rannus, Karulas, Põlvas, Puhjas). Keskaja ühiskondlikke hooneid on säilinud ainult Tallinnas. Neist silmapaistvaim on a. 1404 valminud kahekorruseline raekoda, mille huvitavaim ruum on kahelööviline kodanikesaal teisel korrusel. Selle võlve toetavad kaks kaheksatahulist piilarit. Raekoda idafassaadi kohal kerkib sale kaheksatahuline torn. Keskaegseid elumaju on alles ainult Tallinnas, kuid ümberehitatud ja moonutatud kujul. Kõik nad pärinevad XV-XVI sajandist. Elamu asetses tavaliselt pika ja kitsa krundi tänavapoolses osas ja selle fassaad hõlmas krundi laiuse. Kõrge viiluga fassaad oli sageli liigendatud petikutega. Hoone ees oli lahtine kivitrepp – etik, mille kahel küljel kõrgusid etikukivid, s.o kõrged dekoratiivsed kivitahvlid. Perspektiivportaali kaudu siseneti suurde kotta, mis tavaliselt ulatus läbi kahe korruse. Seda kasutati ka kaubakontorina, laona või töökojana. Kojast viis uks otse elutuppa, mida küttis keldrist kerisetüüpi sooja õhu kütteseadeldis – kalorifeer. Kõrgemat pööningukorrust kasutati lao- ruumina. Linnakindlustustest on ainult Tallinnas säilinud ulatuslikke osi. Kindlustustöid alustati umbes a.1265; kindlustuste intensiivne ümberehitamine ja täiustamine toimus alates a. 1311. Tallinna kindlustuste osadest on tuntumad XVI saj alguses ehitatud, hiljem veel kõrgendatud võimas torn Kiek in de Kök ja a. 1529 valminud Paks Margareeta. Prantsusmaa järel oli kõige tihedam linnuste võrk Euroopas rajatud Baltikumis. Linnusetüüpidest oli XIII saj levinuim peamiselt looduslikke eeldusi kasutav korrapäratu kavatisega linnus (Otepää, Lihula). XIII-XIV saj ehitati ka pidevaks elamiseks kohandatud tornlinnuseid (Paide linnuse algkavatis, nüüd hävinud Pöide linnus), hiljem rajati neid värava kaitsena (Padise) ja väiksemate vasallilinnustena (Vao, Kiiu). Varasemal ajal sageli esinenud linnusetüüp oli nelinurkne kastell (Tallinna linnuse algkavatis). Alates XIII saj lõpust hakati ehitama Saksa ordu arhitektuurile iseloomulikke konvendihooneid. Need koosnesid neljast hoonetiivast, mille vahel asuvasse hoovi pääses kindlustatud värava kaudu. Võimsamad konvendihooned olid Viljandis, Tallinnas, Narvas, Põltsamaal; kõige paremini on oma esialgse ilme säilitanud Kuressaare linnus (LISA 12). Seoses tulirelvade levikuga XV saj muudeti paljud linnused suurteks ringmüüriga laagerkastellideks (Laiuse, Paide, Vastseliina, Põltsamaa), ühtlasi hakati ehitama madalaid paksuseinalisi ümar- torne (Laiuse, Vastseliina, Koluvere, Tallinn). XVI saj oli Eesti ala üldises kaitsesüsteemis lisaks umbes 50 linnusele veel 2 tugevat kindluskloostrit (Kärkma, Padise), üle 20 kindluskiriku ja 5 ringmüüriga kindlustatud linna (Tallinn, Tartu, Viljandi, Pärnu, Narva). Läti alal väärivad mainimist linnused Riias, Césises, Bauskas, Siguldas, Turaidas, Valmieras jm. JÄRELSÕNA Selle uurimustöö käigus avastasin ma palju huvitavat maailma kunstiajaloo kohta. Ma olen hakanud hindama neid imelisi arhitektuuri pärandeid, mis enne olid minu jaoks vaid hooned. Ma ei kahetse kindlasti, et võtsin endale kohustuseks uurida gooti arhitektuuri, sest mida enam ma seda tegin, seda rohkem hakkas see mulle meeldima. Uurimustöö koostamisel oli mulle väga suureks abiks Voldemar Vaga raamat “Üldine kunstiajalugu” ja palju oli kasu ka internetist saadud informatsioonist ning fotodest. Fotode autorid on teadmata. Gootika on ja jääb üheks huvitavamaks ja ainulaadsemaks kunsti-stiiliks, mis tõi kaasa palju omapäraseid ja fantastilise konstruktsiooniga kirikuid. KASUTATUD KIRJANDUS V.
Vaga, “Üldine kunstiajalugu”, Tallinn, 1999 a.
KASUTATUD INTERNETILEHEKÜLJED www.ee/vana-tallinn |