Gaius Julius Caesar(100-44 a. e.Kr.)

Gaius Julius Caesar sündis 100a.e.Kr. Ta põlvnes kuulsast juliuse patriidisuguvõsast. Tema nimi koosneb eesnimest (Gaius), sugukonnanimest (Julius) ja lisanimest (Caesar). Kuud, millal Caesar sündis, hakati hiljem nimetama juulikuuks. Juba noorena oli ta väga andekas ja julge mees. Ta sai väga hea hariduse. Võõrkeeled omandas ta ruttu, aga Caesar ei leppinud sellega. Ta tahtis olla kõnekunstis osav, sellepärast sõitis ta Rhodose saarele seda õppima. Teel sattusid talle aga vastu mereröövlid, kes talt lunaraha nõudsid. Caesar ei kaotanud julgust, vaid kohtles neid isandatena. Siis öelnud ta neile: "Kui kord vabaks saan, siis lasen teid risti lüüa ". Röövlid ainult naersid selle peale. Kui Caesari kaaslased rahaga pärale jõudsid, pistnud röövlid raha taskusse ja lasknud rikka vangi Mileetose juures vabaks.  Kui ta oli tagasi tulnud Roomasse, hakkas Caesar elavalt rahvakoosolekutest osa võtma ja rahvas õppis teda tundma kui oma jumalat. Aleksander Suure elulugu lugedes puhkes ta aga nutma, sest võrdlus näitas, et Caesar ei olnud tema vanuses midagi nii suurt korda saatnud. Oma esimesele ametikohale asudes ütles ta: "Pigem siin esimene, kui Roomas teine." Geniaalse poliitikuna ei trüginud ta kohe esile, vaid suurendas oma võimu järk-järgult. Ta tegi kõik, mis võimalik , et poolehoidu võita. Caesar jagas vaestele leiba, toitu ning raha ja korraldas neile lõbustusmängusid. Tema tõsisem poliitiline karjäär algas ülempreestri (pontifex maxsimus) ametist. Endine Sulla käsilane, kõrvuni võlgades Lucius Sergius Catilina üritas mitmel korral konsuliks saada, kuid ei osutunud valituks. Siis lõi ta võimu haaramiseks salaliidu, mille paljastas selle aasta konsul, hiilgav oraator Cicero. Tema  süüdistuskõne senatis on saanud maailmakuulsaks ja mitmeid selle väljendeid kasutatakse tänagi. Kõige tuntum neist on :"O tempora, o mores" s.t. oh aegu, oh kombeid. Catilina mõisteti surma, tema poolehoidjad hukati, kuid ta ise põgenes Etuuriasse, kus ta koondas oma poolehoidjaid. Seal olid Sulla veteranid, kes olid aga juba laostunud ja rahulolematud. Senati väed purustasid Catilina üksused ja ta ise langes lahinguväljal. Enne seda pidas Cicero veel kolm tulist kõnet Catilina vastu ja pärast võitu andis senat talle aunime Pater Patriae (Isamaa Isa). See oli Cicero poliitilise karjääri kõrghetk. Caesarit ja Crassust seostati mingil määral salaliidust osavõtuga, kuid kumbki ei määrinud oma nime lõplikult. Crassus tõmbus ajutiselt poliitikast tagasi. Caesar oli sel ajal pontifex maximus (ülempreester) ja seega puutumatu isik. Pärast Catilina lüüasaamist määrati Caesar Hispaania asevalitsejaks.
U. 60 a. e.Kr. sõlmisid Crassus, Pompeius ja Caesar kokkuleppe ehk triumviraadi, mille kohaselt lubasid nad üksteist toetada (konkureerisid kolm väejuhti ja riigimeest Roomas ). Hiljem valiti Caesar konsuliks ja saadeti Galliasse, s.o. Põhja-Itaaliasse ja Lõuna-Prantsusmaale maavalitsejaks (60. a. e.Kr.). Aastal 51 a. e.Kr. suri Crassus idas võitluses partalastega. Nüüd oli Caesaril konkurents väiksem. Põhjapoolne osa Galliast oli veel vallutamata. Seda osa kavatseski Caesar Rooma võimusesse võita. Kümne aasta jooksul vallutas Caesar terve Gallia ja nihutas riigi piirid Reinini ja Atlandi ookeanini. Galliat vallutades põrkas Caesar kokku ka germaanlastega. Viimased ei suutnud roomlaste paremale sõjakunstile ja nende mehisusele vastu seista. Nad läksid tagasi Reini jõe taha. Gallialased aga omandasid roomlaste keele ja kombed ning jäid Rooma riigile truuks. Neis sõdades näitas Caesar end hea väejuhina ja lõi enesele tubli sõjaväe, kes oli oma pealikule sõnakuulelik ja truu. Pompeius, omaaegne kuulus väejuht ja riigimees, sai Caesari peale kadedaks. Ta hakkas kartma, et Caesar väga võimsaks saab ja tema üsna kõrvale tõrjub. Seepärast otsustas ta ühes Rooma senatiga Caesari Rooma kutsuda. Caesar ilmus, kuid ühes sõjaväega, sest ta sai väga hästi aru Pompeiuse ja senati plaanidest. Lühikese ajaga läks Rooma ja kogu Itaalia Caesari võimusesse. Pompeius, kes ei suutnud vastu seista, põgenes Kreekasse, kus kogus enesele sõjaväe. U. 48 a. e.Kr. Pompeiuse sõjavägi purustati ja ta ise põgenes Egiptusesse, kus ta tapeti Egiptuse kuninga käsul. Caesar siirdus samuti Egiptusesse. Aleksandrias toimus tollal võitlus surnud kuninga (ühe Ptolemaiose) laste vahel. Caesar segas end sellesse, asudes aleksandrialaste poolt pagendatud kuningatari Kleopatra poolele. Roomlaste segamine Egiptuse siseasjadesse ja nende väljapressimised kutsusid esile ülestõusu nende vastu. Caesar piirati kuningalossis ümber. Lossi piiramise aegu põles ära ka kuulus Aleksandria raamatukogu. Caesari seisund, kel oli esialgu vähe sõjamehi, oli erakordselt ohtlik. Alles pärast seda, kui Caesarile saabus Aasiast abivägesid, õnnestus tal ülestõus maha suruda. Pannud Egiptuse troonile Kleopatra, lahkus ta 47. a. kevadel Egiptusest. Pärast seda siirdus Caesar Mithridatese poja Pharanakese vastu, kes oli vallutanud osa Väike- Aasiast. Caesar purustas ta niisuguse kiirusega, et kirjutas sellest Rooma ainult kolm sõna: "Tulin, nägin, võitsin." Seejärel hävitas ta kahes suures lahingus pompeiaanlased Aafrikas ja Hispaanias. Nii on senatierakond löödud ja Caesar jäänud ainukeseks võimukandjaks. Rooma vabariigi elupäevad olid loetud. Triumviraat oli lagunenud. Caesari ja volituste tähtaeg lõppes u. 49 a. e. Kr . Roomas võeti Caesar kuulsa võitjana suure pidulikkusega vastu. Korraldati suurepärane triumfikäik. Itaalias tervitas teda maabumisel esimesena Cicero. Roomas oli olukord segane, kuid Caesar pani korra maksma: rahustas maha rahulolematud vaesed ja palgata sõdurid. Seejärel võitis ta oma sisevastaseid ja nende liitlase Numiidia kuninga. Nüüd pidas Caesar 4 triumfi nelja võidu auks: Gallia, Pontuse, Egiptuse ja Numiidia üle. Numiidia triumfiga tähistati tegelikult kodusõja võitu - Caesar ei söandanud ametlikult kaasmaalaste hävitamist tähistada. Ebatavalise armu osaliseks said Egiptuse printsess Arsinoe ja Numiidia prints Juba II - nad jäeti pärast triumfi ellu. Järgmisel aastal purustas Caesar lõplikult Pompeiuse pojad ja teised väejuhid, kes võinuksid veel vabariiki taotleda. Nüüd tähistas ta ametlikult triumfi ibeeride üle. Tema juurde tulid kõikjalt saadikud auvisiidile. Egiptusest tuli kuninganna Kleopatra ise, kandes oma krooni kätel. Caesar omalt poolt laskis rahvale korraldada lõbustusi, jagada vilja ja õli ning korraldada pidusöögi, kus oli kaetud 22 000 lauda. Sõduritele ja ohvitseridele jagas ta heldelt raha. Ka oma vastaste vastu oli ta heatahtlik. Ta ei kiusanud neid, vaid püüdis lepitust otsida. Paljud senatierakonna liikmeist leppisid tekkinud seisukorraga ja asusid Caesari teenistusse. Ta ei saanud leppida sellega, et Roomas jagati väga heldelt kodanikele vilja tasuta. Caesar hakkas tasuta viljasaajate arvu piirama, alandades seda 320 tuhandelt 100- le, sest viljasaajate nimestikus oli väga palju neid, kes toetust tõsiselt ei vajanud. Samal ajal jagas ta maid mitmel pool Itaalias oma endistele sõduritele, et suurendada väikemaapidajate arvu. Edasi andis ta välja seadused, mis nõudsid põhjalikumat põlluharimist ja teedeparandamist, et hõlbustada liiklemist ja kaupade vedu. Kaubanduse edendamiseks võttis ta tarvitusele kallihinnalise kuldraha, kuna seni tarvitati ainult hõberahasid. Ta ei jätnud tähele panemata ka teisi eluavaldusi. Nii keelas Caesar ära üleliigse uhkuseajamise, mis oli laialt maad võtnud Rooma jõukamate kodanike juures. Seadus määras kindlaks, kui palju võis kodanik kulutada toitudele ja missugust kallihinnalist rõivast ei tohtinud ta kanda. Ka laskis ta Rooma linna kaunistada suurejooneliste ehitistega ja teostas kalendri paranduse (Juuliuse kalender).
Caesar määrati eluaegseks diktaatoriks. Samal ajal pidas ta konsuli ametit ja kasutas rahvatribuuni võimupiire ning tsensori õigusi. U. 44 a. pakkus üks ta poolehoidjaist, konsul Marcus Antonius, talle kuningatrooni, kuid Caesar keeldus sellest: ta kartis rahva rahutust ja otsustas esialgu hoiduda ametlikust monarhia väljakuulutamisest. Seetõttu oli Roomas nimepidi vabariik edasi: alale oli jäänud nii senat kui ka rahvakoosolek ja valitsevad ameti-isikud.
Tegelikult oli aga Caesar piiramatu ainuvalitseja.
Senaatorite arvu suurendas Caesar 900- le, täiendades senatit oma poolehoidjatega, rahvakoosolek hääletas aga Caesari näpunäidete järgi. Senikaua, kui Caesar taotles võimu, oli ta näiliselt demokraatia pooldaja; niipea, kui ta aga oli saavutanud selle võimu, siis katkestas ta sidemed rahvaga. Nii tühistas Caesar võlgade kaotamise seaduse, vähendas vilja tasuta jagamist ja keelas käsitööliste liidud, nõndanimetatud "kolleegiumid".  Mitmel korral summutas ta rahutusi Itaalias relvastatud jõuga. Caesar moodustas komisjoni, mis pidi koostama riigi kaardid. Selle töö lõpetas komisjon alles 32 aastat pärast Caesari surma. Caesari teostest on tänapäevani säilinud ainult tema sõjapäevikud. Ilukirjandus oli kaasaegsete väitel väheväärtuslik, kuid seda enam teaduslikud tööd keeleteaduse ja astronoomia alalt. Pontifex maximus'ena pidi Caesar pidama ajaarvestust. Rooma kuukalender oli lootusetult paigast nihkunud - mõnikord tuli koristuspühi pidada näiteks kevadel. 46. a. e. Kr viis Caesar sisse uue, nn juuliuse kalendri, mis põhineb päikeseaastal. Vene õigeusu kirikus kehtib see veel praegugi. 44. a e. Kr otsustas senat nimetada Caesari sünnikuu tema auks Julius'eks (juuliks), nagu enne öeldud.
Paljud vabariiklased leppisid seisukorraga, kuid mitte kõik. Nad asutasid vandeseltsi, et Caesarit surmata ja seega vabariiki päästa. Kui Caesar kord senatisse läks, kogunesid vandeseltslased ta istme lähedusse ja lõid ta pistodadega surnuks (44. a. e. Kr.) Caesarit olla küll hoiatatud, kuid ta vastanud, et keegi ei suuda oma saatuse eest põgeneda. Caesari surm vabariiki ei päästnud: algasid uued kodusõjad, mis lõppesid Octavianuse võimulepääsemisega (31. a. e. Kr.).