Friedrich II

XII sajandi lõpul õnnestus tulevasel Püha Rooma keisril Heinrich VT-1 sõlmida abielu Sitsiilia printsessiga. Nende poeg ja järgmine keiser Friedrich II päris oma vanematelt seetõttu suurema riigi, kui oli ta eelkäijatel. Tema valdused ulatusid Saksamaalt kuni Itaalia lõunatipuni ja Sitsiiliani. Paavstiriik Itaalia keskosas oli nüüd igast küljest piiratud keisri valdustega. Kuna Friedrich II oli üles kasvanud Sitsiilias, siis Saksamaa asjad teda ei huvitanud. Keisri peamiseks sihiks sai kogu Itaalia, sealhulgas paavstiriigi alistamine oma kindlale võimule. Tulemuseks olid lakkamatud sõjad keisri ja paavstide vahel. Mõlemad pooled kuulutasid teineteist korduvalt troonilt tagandatuks. Paavst nimetas Friedrichit isegi antikristuseks ja mürki pritsivaks skorpioniks. Otsustavat tulemust see võitlus aga ei andnud. Alles pärast Friedrichi surma suutis paavst koos oma liitlastega keisrivõimust jagu saada. Pideva võitluse kõrval leidis Friedrich aega ka kultuuri jaoks. Temast sai oma aja Euroopa harituim valitseja, kes kõneles vabalt mitut keelt, kirjutas luuletusi ja tundis elavat huvi teaduse vastu. Keisri õukonda kogunes õpetlasi mitmelt maalt. Seejuures ei pööranud Friedrich mingit tähelepanu oma alluvate rahvusele ega usule. Tema õukonnas tegutsesid nii katoliiklikud lääneeurooplased, õigeusklikud kreeklased, muhameedlased kui ka juudid. Kõigisse suhtuti lugupidamisega ja kõik võisid vabalt oma usutalitusi pidada. Keiser tundis erilist huvi loodusteaduste vastu. Ta kirjutas traktaadi (teadusliku uurimuse) jahipistrike teemal. Kirgliku kütina oli ta hankinud pistrikke paljudelt maadelt ja tundis neid väga hästi. Tema traktaat ei piirdunud aga sugugi ainult jahipidamisega, vaid käsitles põhjalikult eriliike, lindude kehaehitust ja eluviise. Ka loomad pakkusid keisrile suurt huvi. Ta rajas oma lossi isevärki loomaaia, kus elasid leopardid, kaamelid, elevandid ja isegi kaelkirjak. Leoparde tavatses keiser käsutada jahikoerte asemel. Friedrich sai hästi läbi islamiusuliste valitsejatega, eriti Egiptuse sultaniga. Kui keiser 1228. aastal ristisõtta suundus, jõudis ta sultaniga hõlpsasti kokkuleppele, sai läbirääkimiste teel Kristuse haua oma valdusse ja kroonis end Jeruusalemma kuningaks. Kristlik keiser ja muhameedlik sultan veetsid omavahel mõnusalt aega. Mälestuseks kinkis sultan Friedrichile planetaariumi ja rühma orjataridest tantsijannasid. Ja ometi oli kõik alanud nii hiilgavalt. 1740. aastal märkas valgustatud Euroopa üllatusega, et Preisimaal on tõusnud uus hiilgav täht – võluv noor kuningas, valgustaja ja poeet, kellele polnud galantsuse ja vaimukuse poolest kedagi vastu panna. Kuid siis äkki sissetung Sileesiasse, mis tõi kaasa kolm verist sõda. Nüüd oli Friedrich järsku salakaval ja reetlik despoot, «kuri mees Berliinist». Kas reformivürsti väline sära oli petlik? Kas tema mõistatuse lahendus võis peituda kroonprintsiaastate vastasseisus julma Sõdurkuningast isaga? Ja siiski tõusis tühine Saksa kolkaprovints tema ajal üheks Euroopa võimsamaks suurriigiks.

Kasutatud kirjandus

Ajaloo õpik 7. klassile Mait Kõiv, Priit Raudkivi “Avita” 1996
Wolfgang Venohr, Friedrich II, Ajalooraamat