Franz Schubert (1797-1828)

Schuberti elu oli väga traagiline. Isa soovis, et pojast saaks kooliõpetaja. Schubert aga suutis sel alal vastu pidada vaid mõne aasta. Lapsepõlvest peale oli ta kiindunud muusikasse. Juba üsna noorelt oli ta hakanud laule ja instrumentaalpalu kirjutama. Veidi lühinägelikul Schubertil oli kombeks magada prillid ees, sest sageli äratasid teda öösiti uued muusikalised mõtted, mida oli vaja otsekohe üles kirjutada. Muusiku elukutse oli nii raske, et sageli tuli Schubertil lausa nälgida ja vaid sõprade toetus päästis ta. Franz Schubert jõudis oma lühikese elu vältel luua üle pooleteisetuhande muusikateose. Enamasti olid need laulud ja klaveripalad, kuid nende seas oli ka üle saja mitmeosalise teose. Ligi nelikümmend aastat pärast Schuberti surma avastasid loomingu austajad ühe Viini kirjastuse keldrilaost kõik tema teoste käsikirjad. Schubert oli traagilise üksinduse, elu ja surma heitluse, õnnetu armastuse, lüüriliste pihtimuste laulik. Tema loomingu tähtsama osa moodustasid 700 laulu. Schuberti üks kuulsamaid teoseid on "Ilus möldrineiu", kus oja kaunis laul kutsub nooruki teele. Ta satub veski juurde, kus elab ilus tütarlaps. Noored armuvad. Eriti sügavalt kiindub nooruk. Aga peagi ilmub talle võistleja, kes tüdrukule veelgi armsam on. Üksikuna ja õnnetuna jätkab hüljatu teed. Saate meeleolu sõltub peategelase meeleolust. Rännurõõm, muretus, armastuse erutav eelaimdus ja juubeldus asenduvad lõpuks kurbuse ja meeleheitega. Tsükkel lõpeb "Oja hällilauluga."

"Muusikaajalugu" I. Kull ja O. Tuisk 1982