Pille-Riin Sau

 "Oh kooliaeg, oh kooliaeg, millal sina tuled, mul on valmis juba pliiatsid ja suled.“ Nii mõtlesin ma enne esimesse klassi minekut, sest tõepooles kui me veel väiksed oleme, tahame me hirmsasti kooli, ära lasteaiast, nendest vastikutest magamistundidest ja kurjadest kasvatajatest. Nii ei ole see muidugi igal inimesel, pajudele meeldib lasteaed. Nii tore oli lasteajas mõelda, et kui lähed kooli, ei ole enam mitte kasvatajad, vaid õpetajad. Päris uhke tunne oli viimasel lasteajapäeval niimoodi mõelda. Esimest koolipäeva ei unusta ma veel nii pea ja võibolla isegi mitte kunagi. See on ju see tähtis päev, kus me saame oma esimesed raamatud – aabitsad.

Esimese koolipäeva hommikul oli nii uhke tunne astuda üle Uuemõisa Algkooli ukseläve. Eriti läks südamesse see, kui pärast aabitsate kätte saamist kunagine Uuemõisa Algkooli direktor – Aare Tamm laulis ühte imeilusat laulu, kuid mille pealkirja ma kahjuks ei mäleta. Esimesest koolipäevast on jäänud meelde ka üks nutune sündmus, mis siiski lõppes hästi. See oli peale aktust, kui me klassidesse läksime. Ma tahtsin nii väga ühe oma sõbrannaga istuda, kuid tema oli valinud omale koha üksikusse pinki. Mina hakkasin nutma, sest ma ei tahtnud mitte mingi hinna eest üksinda istuda ja teistel oli juba pinginaaber ja koht valitud. Aga siis minu ema rääkis mu sõbranna emaga ja tema oli nõus, et me koos istuksime ja sõbranna oli ka nõus ja siis saimegi kokku istuma. Aga üks halb asi oli veel, et kõik kahesed pingid olid eespool juba ära hõivatud ja me pidime istuma viimasesse pinki, mis meile muidugi ei meeldinud, sest ikka tahad alguses õpetaja nina all olla ja õpetajale pugeda. Kuigi enam ma sellest ei hooli.

Arvan, et igaühel on mingisugunegi jutt või mulje rääkida oma esimesest koolipäevast. Minulgi on neid veel, kuid tõin välja ainult paar tähtsamat.