Kambja Põhikool 2003

Eesti energeetika

Eesti energeetika on 20. saj II poolel teinud läbi kaks olulist arengujärku. Kiirelt kasvava energiavajaduse rahuldamiseks algas 1950.a –te lõpus põlevkivielektrijaamade rajamine ja ekstensiivse põlevkivi ja teiste fossiilsete kütuste kasutamine. Energia ja kütuse kunstlikult madalad hinnad koos energiasäästu ja keskkonnahõive eiramisega ning energiaressursside piiratus tollase NSV Liidu loodepiirkonnas viisid kütuse- ja energiatarbe üheks maailma kõrgemaks. Taasiseseisvunud Eestis vähenes järsult energiatarve ning energeetika arengus toimus oluline suunamuutus.

Energeetika arengut peegeldavad kõige üldisemalt primaarenergiaga (s.o. energia, mida tarbitakse teisteks energialiikideks muundamata) varustatuses toimunud suured muudatused. 1991-93 kahanes kütuse- ja energiatarbimine järsult, seejärel pisut suurenes ja jäi püsima. 1991-2000 vähenes primaarenergia varustatus tervikuna , mootori kütuste, gaasi ja põlevkivi kasutamine umbes kaks korda ning kütteõlide, kivisöe ja koksi tarbimine üle viie korra. Elektrienergeetikas toimunud muudatused seonduvad eelkõige kodumaise nõudluse ning ekspordi vähenemisega. Selle tulemusena vähenes elektritoodang 1991-2000 42% kodumaine tarbimine 25% ja netoeksport 81%.

Elektrienergeetikat toodetakse põhiliselt põlevkivist. Hüdro- ja tuuleenergiat ning ka turvast on kasutatud elektri tootmiseks vähe. Turba tootmiseks ebasobivatel aastatel on lisaks kasutatud puitu. Muudest kütustest kasutatakse elektri tootmisel musta leelist (tselluloositööstuse vedel jääkprodukt) mida rahvusvaheliselt loetakse põlevosa päritolu tõttu biokütuseks. Suurem osa elektrist saadakse Eesti ja Balti soojuselektrijaamadest, kus siiamaani on kasutuseks põlevkivi tolmpõletamisega aurukatlad. Euroopa liidule tundus see esmapilgul imelik: põlevkivist saab kolm korda vähem energiat kui kivisöest, elektri tootmine on vaevaline ja seejuures tekib palju õhusaastet ja tuhka. Siiski seisis Eesti läbirääkimistel visalt selle eest, et elektrituru avamisega oodata ja põlevkivist elektritootmist jätkata. Eesti jaoks oli elektrituru kaitsmine välismaise konkurentsi eest riigi julgeoleku küsimus. Sest kui me loobume oma põlevkivi kasutamisest, peaksime hakkama elektrit mujalt sisse ostma ja sattuksime sõltuvusse välisriikidest. Siis tekiks suure tööpuudusega Ida- Virumaale juurde veel rohkem töötuid.

Et põhiliste elektrijaamade läheduses vajatakse soojust ainult Narva ja Tallinna varustamiseks ning jaamadega seonduva infrastruktuuri soojavajaduse rahuldamiseks, toodetakse suurem osa elektrist kondensatsioonireziimil, kuid põlevkivikatelde moraalse ja füüsilise vananemise tõttu on põlevkivielektrijaamade kasutegur väike.

Taastuvates energiaallikatest on Eestis ülekaalukalt esikohal puit. Selle osatähtsus primaarenergia bilansis oli 2000.a. 11%. Vee- ja tuuleenergia rakendamises tehtud mõningatele edusammudele vaatamata oli nende osatähtsus 2000 a. umbes 0,07%. Eestis on mõningaid kogemusi biogaasi tootmise ja rakendamisega 1980.a. ehitati esimesed kaks biogaasiseadet: Pärnu lähistel Sanglas ja Haapsalu lähistel Avastes. Need on töötamise lõpetanud. 1995 käivitati biogaasi tootmine Tallinna Pääsküla prügilas. Tekkivat kuni 65-protsendisisaldusega biogaasi kasutamine umbes 1000 korteri kütmiseks. Pääsküla prügila biogaasist toodetakse aastas 12-18 GWh soojust. Biogaasi tootmise seadmed töötavad ka Tallinna ja Narva veepuhastusjaamades. Eesti energeetika põhineb ka lähitulevikus põlevkivil, millest toodetud elekter katab kodumaise tarbimise, võimaldab eksporti ja tagab riigi strateegilise energeetilise sõltumatuse. Energeetika ees seisvatest probleemidest on olulisemad põlevkivielektrijaamade rekonstrueerimine ja energia muundamine tähistamine koos kahjuliku keskkonnamõju tunduva vähendamisega.

Elektrienergia saamiseks kasutatud kütused ja energiaallikad 1991-2000(TJ)

*muude kütuste hulka loetakse must leelis, generaatori- ja biogaas, puit, kerge vedelkütus ja diislikütus.

Kasutatud kirjandus:

EE 11 2002
Eesti otsus
Elektrileht mai/juuni 2001