Koostas: Erik Salm Elevandid ja damaanid
Sissejuhatus Hoolimata väga erinevast väljanägemisest põlvnevad elevandid ja daamanid ühisest esivanemast. Mõlemad on taimtoidulised, nende varvastel on lamendunud küünised ning purihambad on suure mälumispinnaga. Londiliste seltsi kuuluvad elevandid on suurimad maismaaloomad. Neid on kaks liiki: Aafrika elevant ja temast veidi väiksem India elevant. Mõlemad liigid on inimtegevuse tagajärjel väljasuremisohus. Küüniskabjaliste seltsi kuuluvad damaanid on aga väikesed karvased loomad, kes elavad Aafrikas ja Lähis-Idas. Neid on kokku kuus liiki, sh kalju- ja mägidamaanid, kes elutsevad kaljustes paikkondades, ning ronidamaanid, kes elavad metsades. Elevandi kehaehitus Elevandi massiivset rohmakat keret toetab neli sambataolist jalga. Suure pea külge kinnituvad lont ja võhad. Võhad on tegelikult pikenenud ülemised lõikehambad, mida elevandid kasutavad jooksuaja turniiridel, enesekaitseks ning toidu ja veeallikate väljakaevamiseks. Purihammastest on neil kasutusel igas lõualuupooles korraga vaid üks. Kui see ära kulub, langeb ta välja ning tagant nihkub uus asemele. Suured laperdavad kõrvad talitlevad jahutitena ning ka suhtlemisvahendina. Elevandi jalg Üllatav on tõsiasi, et elevandid kõnnivad lausa varvastel, kand maast lahti. Jala pöiaosa luid toetab eriline vetruv rasvapadjand, mis on läbi põimitud elastsete sidekoekiududega. Selle tulemusel on elevandi jalatald lai ja ümar, looma keharaskus jaguneb ühtlasemalt ning ta liigub üpris käratult. Toitumine Elevandid haaravad oma londiga söödavaid taimi ning topivad need suhu. Nad toituvad rohust, nii põõsaste kui ka puude lehtedest, peentest okstest ja koorest, mida nad rebivad alla oma londi abil. Näljaaegadel tõukavad nad oma keharaskust kasutades puid pikali, et ladvaokste kallale pääseda. Puude seemned läbivad vigastamatult elevandi seedetrakti ning väljuvad koos sõnnikuga, pannes hiljem aluse uutele puudele. Londid Elevandi lont on painduv ja lihaseline ninast ning ülamokast moodustunud elund. Selle tipus on üks või kaks eriti tundlikku sõrmikjätket, mille abil elevant taimi lahti kaksab ning päris väikesi esemeid üles tõstab. Londiga imetakse ka joogivett. Lont on veel kompimis- ja haistmiselund, võimendab pasundamist ning on tähtis karjasisesel suhtlemisel meeleolu väljendajana. Joogikohas Janused elevandid kogunevad karjakaupa jõekaldale või muudesse joogikohtadesse või kaevavad võhkadega mõne allika lahti. Juues imevad elevandid londi vett täis ning pritsivad siis vee suhu. Päevas vajavad nad 160-300 liitrit vett. Vett pritsitakse ka endale selga, et palavust leevendada. Märjale kehale sadestuv tolm moodustab kooriku, mis kaitseb elevante kõrvetava päikse ja parasiitide eest. Karjad Elevandid elavad tavaliselt 8-10 liikmeliste pererühmadena. Tihti koosnevad need omavahel suguluses olevatest emasloomadest ja nende poegadest. Karja juhiks on mõni vanem emane. Isased elavad kas üksinda või noorukieas karjadena. Mõnikord kogunevad pererühmad kuni sajapealiseks karjaks. Elevandid suhtlevad puudutuste, lõhnade ja mitmesuguste londi- ja kõrvade asendi kaudu väljendatud signaalidega. Lisaks toovad nad kuuldavale valje pasunahääli ning tekitavad madalsageduslikke helisid (inimene neid ei kuule), mis levivad kaugele ning aitavad karja koos hoida. Hoolitsus poegade eest Nagu teisedki pika elueaga imetajad, kulutavad ka elevandid palju aega poegade üleskasvatamiseks. Elevandipoegade eest hoolitsevad ema kõrval ka teised karja kuuluvad emased. See hoolitsus algab juba sünnitusest, kui karjakaaslased võivad käituda ,,ämmaemandatena’’. Pojad imevad emapiima nisadest, mis paiknevad emaslooma esijalgade vahel. Töötavad elevandid India elevante on kodustatud juba tuhandeid aastaid ning kasutatud raskete koormate kandmiseks, suurte sahkade vedamiseks, palkide tõstmiseks ja ka tseremoniaalsetel eesmärkidel. Elevandid on arukad loomad, nad õpivad kiiresti lihtsaid käske täitma ja jätavad õpitu meelde. Lõuna-Aasias toovad elevandid palke välja paigust, kuhu metsaveomasinad ligi ei pääse. Damaanid Kalju- ja mägidamaanid elavad kuivades piirkondades, neil on tavaliselt lühike karvastik ja saba ning pikad lõikehambad, mille nad lasevad käiku enesekaitseks. Taimede mälumiseks on neil suured purihambad. Jalad on neil lühikesed ja jämedad. Talla all on paljad padjandid, mis talitlevad iminappadena – higist niisketena aitavad need damaanid paremat haaret puudel ja kaljudel ronimise ajal.
Seltsingud Kalju- ja mägidamaanid võivad elada pereseltsingutena, kus on kuni 100 looma. Imetajate puhul on üpris ebatavaline, et seltsingusse kuulub mitme eri damaaniliigi esindajaid. Damaanid suudavad elada väga veevaestes piirkondades, kehatemperatuuri reguleerimise süsteem pole neil aga kuigi täiuslik. Varahommikul kogunevad nad mõnele kaljueendile, et end üles soendada. Kasutatud kirjandus: |