Eksinud Londonis

Kristjan Jasinski

Räägiksin teile ühe lookese, kuidas käisin eelmine aasta Inglismaal. Oli olnud suurepärane reis. Olime tutvunud paljude kohtade ja huvitavate vaatamisväärsustega. Maitsesime ka šoti rahvustoite ja tutvusime maalilise mägismaaga. Pärast Šotimaalt lahkumist asusime uurima Inglismaa suurimat linna Londonit, mis on ka ühtlasi Inglismaa pealinn. Veetsime seal küll kahjuks vaid ühe öö, kuid sellegi napi aja jooksul juhtus nii mõndagi. Nüüd räägiksingi teile lähemalt oma elu suurimast seiklusest.

Kõik algas ühel ilusal augustikuu hommikul. Päike paistis ja linnud siristasid rõõmsalt oma lauluviisi. Olime Trafalgari väljaku  juures. Giid seletas parajasti meile Inglise kunstimuuseumi ajalugu ja tutvustas selles paiknevate autorite töid ja rääkis nende elust. Samal ajal esines läheduses reggae-bänd Ghanast. Mina ja Teele, minu hea sõbrake,  läksime koos tema emaga seda kuulama. Aeg–ajalt heitsime pilgu ka grupile, et mitte maha jääda. Kuid siis saabus sinna hulk Hiina turiste, kes piirasid meid ümber ja me ei näinud enam oma gruppi. Olime rahvasumma sees ja grupp oli juba kindlasti lahkunud. Tegelikult, nagu hiljem selgus, oli grupp läinud Inglise Rahvusgaleriiga tutvuma, mis asus üle tee; kes seda ei soovinud, võis niisama jalutada. Seepärast meid vist ei otsitudki.

Hakkasime rahvasummast välja trügima üksteisel kätest kinni hoides, et mitte veel omakorda lahku minna. Leppisime ka kokku, et kui keegi maha jääb või ära kaob, küsib ta otsekohe teed Trafalgari väljaku juurde. Niisiis hakkasime oma “kadunud” gruppi otsima. Kõigepealt turgatas pähe mõte, et mindi vaatama Westminster Abbeyt, maailma üht kaunimat kirikut ja kloostrit. Teel sinna nägime ka kuulsaimat kella maailmas, Big Beni. Küsisime piletimüüjalt, kas kirikusse on tulnud Eesti grupp või on käinud giid siin pileteid ostmas? Piletimüüja aga vastas meile, et tema ei teagi, kus asub Eesti ja pole siin ühtegi giidi käinud piletit ette ostmas. “Meil tuleb pilet osta kirikusse sisenemisel,” vastas ta inglise keeles. Mõtlesime, et pole hullu. Ehk sõideti Londoni Towerit vaatama? Istusime metroorongi peale ja asusime sõitma Toweri poole. Metrooga sõitis suhteliselt palju inimesi. Meie kõrval istus rongis üks mustanahaline ja asus meile rääkima oma kodumaast. Algul oli see üsna huvitav, kuni mõistsime, et oleme juba peatuse võrra kaugemale sõitnud. Tegelikult selgus, et olime tulnud välja just õiges peatuses, kuna Toweri all mõeldi hoopis silda, mitte kindlust.

Towerisse jõudes oli taaskord sekeldusi piletimüüjaga. Ta ütles, et talle ei öelda, kust pärit ollakse, kuigi tavaliselt seda tehakse, ja  et talle ei lähe korda, kas meie oleme kadunud või mitte. Ostku me aga piletid ja vaadaku sisse, kas meie grupp on seal. See piletimüüja oli väga ülbe. Mis meil muud üle jäi. Ostsime pileti ja läksime sisse. Seal oli õnneks üks eesti grupp, kellega saime rääkida. Palusime oma giidile helistada. Õnneks olid nad lahked ja lubasid meil selle kalli roaming-kõne teha. Kahjuks oli meie giidil telefon välja lülitatud. Seega pidime me kas ise hakkama saama või lootma heatahtlikele eest pensionäride grupi bussijuhile ja giidile, kes oleksid nõus meid Buckinghami palee juurde viima. Õnneks nad olid väga abivalmid ja kuna ka nende grupil oli Buckingham veel nägemata, viidi meid sinna. Bussisõit pensionäridega polnud just kuigi meeldiv. Pensionärid laulsid vahetpidamata. Kuigi samas oli see huvitav kogemus, mis ei lähe vahest kunagi meelest.

Buckinghami palee juurde jõudes nägime üht haruldast asja, mida ei näe just iga turist, kes ei viitsi passida palee ees tund aega Inglismaa tavaliselt külmas ja vihmases kliimas. Nägime ehtsat Inglise vahtkonna vahetust. See oli üpris vahva. Siis algaski vihmahoog. Vihma tuli kui oavarrest. Londonis polnud tol aastal eriti sadanud ning üks purskkaev, mis oli vahepeal ära kuivanud, hakkas kui imeväel taas täituma. Jooksime lähedal asuvasse parki. Õnneks ei pidanud just eriti kaugele minema, kuna Londoni kesklinnas on neid üllatavalt palju. Vihm muutis selle pargi hoopis teistsuguseks. Oli lausa silmaga näha, kuidas rohi hakkas elavnema, tiiki tuli üha rohkem ja rohkem vett, mis oli ainult rõõm partidele, kes pargis elasid. Nägime ka luigeperekonda, kes seal pesitses. Luiged sirutasid oma pikad kaelad välja, et saaksid niisutada oma kogu keha pinda puhta vihmaveega. Puud ja põõsad elavnesd samuti. Okstelt tilkus suuri vihmapiisku ja oli näha palju inimesi, kes jooksid varju leidmiseks, kuid mille eest meil pageda oli? Oli tore jalutada vihma käes ja vaadata, kuidas loodus nagu uuesti sündis.

Niiviisi jalutades möödus aeg kiirelt ja peagi oli käes lõuna. Hakkasime minema tagasi Trafalgari väljaku poole, kui tundus, et olime taas eksinud. Meid ümbritsesid modelli välimusega inimesed ja selgus, et olime sattunud ühele moepresentatsioonile ühes pisikeses ja väga meeldivalt armsas Londoni pargis. Küsisime taaskord teed. Saime juhised, kuidas minna tagasi Trafalgari väljakule ja samas näha ka ilusat ja harmoonilist Londonit, mida tavaliselt giidiga koos ei näe. Meid juhatati ühele tänavale, mis asus Hiinalinnale väga lähedal. Mõtlesime, et vaatame ka selle kultuurilise kogukonna üle.

Hiinalinn oli väga ilus ja suursugune, kuigi kõik polnud just päris nii nagu kesklinnas. Vaatasime ringi, et mingisugust korralikumat kohta einestamiseks leida, kui äkki kuulsime karjet. Keegi karjus midagi hiina keeles ja jooksis kabuhirmus. Me mõtlesime, et meil pole mõtet enam sinna jääda ja tulime sealt tulema.  Asusime minema mööda meile ette näidatud rada, kui nägime vana tuttavat Big Beni. Kell oli just löönud kolm. Kõhud olid juba tühjad, kuni leidsime ühe Mc’Donalds’i. Kuigi tavaliselt ma rämpstoitu ei söö, oli see toit seekord väga meeldiv ja värskendav.

Kõndisime parlamendihoone eest mööda, kui küsisime igaks juhuks veel teed. Selgus, et inimene, kellega kõnelesime, oli väga tähtis börsijuhataja. Ta oli väga sõbralik ja jalutas meiega tükk aega kaasa. Kõndisime mööda suurt tänavat. Kuulda oli autode sõitmist ja palju samme ja rääkimist. Kõike seda omakorda üritas üle trumbata ehitustöötajate asfaldi lõhkumine. Tänaval ei valitsenud enam inglisepärane kord, vaid hoopis latiinolik kaos. Kõik karjusid, kuna üle asfalti lõhkumise pole just kõige kergem rääkida. Üritasime selle lärmi seest kaduda. Õnneks tulime heale ideele helistada giidile, et ta annaks meile juhiseid, kuidas hotelli jõuda. Otsisime üles huvitava inglise telefoniputka. See oli päris naljakas: minna ühte punasesse kabiini, ja sealt helistama hakata. Tegime ka toredaid pilte sellest kabiinist. Giid oli just oma telefoni sisse lülitanud ja saime temaga rääkida. Ta palus kirjeldada ümbrust ja meie seda ka tegime. “ Oleme suurel tänaval, ning me näeme juba Trafalgari väljakut,” ütlesime giidile. Giid palus meil minna Trafalgari väljakule ja seal teda oodata. Olime just väljakule jõudnud, kui giid tuli koos grupiga Rahvusgaleriist välja. Nad olid olnud seal neli tundi. Kui rääkisime oma sekeldustest Londonis, olid kõik üpriski hämmingus, et kuidas me niisuguste asjade peale tulime, et minna näiteks Towerisse üksi. Paljud tunnistasid, et nemad poleks seda vist küll suutnud ja oleksid oma meeleheites maha istunud ja lihtsalt olnud.

Olime õnnelikud, et pääsesime tagasi oma grupi juurde, kuna üksi kesklinnast hotelli minna oleks olnud päris jube, kuna  peaaegu kogu raha, mis meil kaasas oli, oli otsa saanud ja metroo ega takso poleks seda enam jätkunud. Jalgsi minekuks oli aga 12 kilomeetrit veidike pikavõitu.

Saime  huvitava kogemuse ja nüüd edaspidi reisil käies kuulame alati giidi, et mitte enam ära kaduda.