“Ei mullast sul olegi enam lugu, kui kõndima õpid parkettide pääl” Hando Runnel

Inimeste mõtetes ja teadvuses toimuv on läbi aegade pakkunud huvi ja mõtlemisainet filosoofidele ja psühholoogidele. Kõiki osapooli rahuldavaid ideid pole siiani leitud, seega ei saa õnneks esimesest ettejuhtuvast poest osta näiteks “Inimmõistuse Käsiraamatut”. Kuigi on hea, et inimmõistus pole piisavalt lihtne ja ühetasandiline üheseks mõistmiseks, loob see samas hulga raskeid mõistatusi ja seoseid, mida ei saa iial keegi meist üheselt mõistma. Tõlgendusi võib luua mitmeid, nagu minagi seda käesoleva kirjandiga teha üritan.

Otseselt mõistan ma selle lause all nähtust, mil inimene, olles saavutanud midagi uut, loobub vanast aseainest. Samuti võib see käia ka suhete kohta, kus isik hülgab vanad sõbrad, väärtused või mälestused uue ja huvitava nimel. Sellisel käitumisel võib olla mitu tasandit, samuti nagu on see erinev erinevate inimeste puhul. Konservatiivsed ja alalhoidlikud inimesed võivad vahel olla sellest omadusest suhteliselt vabad, samas kui mõnel üldsuse silmis edukal inimesel võib see olla kogu ta edu aluseks. Inimene, kes käitub pugejalikult endast kõrgemal asuvate isikute suhtes ja samas hülgab kõik oma põhimõtted või ka suhted vaid karjääri nimel, ei ole kindlasti meeldiv inimene, eriti siis, kui olla parasjagu ise see hüljatu. Teisalt võib ta saavutada silmapaistvat edu karjääriredelil, kuid tegelikkuses pole enamik neist võimeline töötama edukalt juhtivatel kohtadel, kuna nad on tegelikult teistest isegi sõltuvamad, kui inimesed, kes sellist teguviisi pigem laidavad.

Mingil määral käib see mõtteviis üldise looduse ringkäigu kohta. Noore ja abituna sõltutakse alati endast tugevamatest ja võetakse tänulikult vastu kõik nende poolt pakutav, kuid ühel päeval tekib tunne, et on vaja midagi uut, mis pakuks rohkem seiklusi ja väljakutseid. Jäetakse kõrvale vanemad ja suundutakse ees ootavasse ellu. Seal käib pidev olevusvõitlus, millest võitjana väljuvad vaid need, kes suudavad õppida teiste vigadest ja kogemustest, samas arvestades ka enda oskuste ja teadmistega. Seega pole mõtet imestada, et inimestel selline omadus laialt arenenud on, kuna see on mingil määral kindlasti eluks vajalik.

Vajalik on see oskus tänapäeva inimestele, et kohaneda kiiresti muutuva ja areneva maailmaga, kus samuti käib pidev võitlus enda koha eest. Peale mõnda traagilist sündmust tuleb osata kohaneda uute oludega nii palju, kui võimalik ja võimalusel isegi sellest kasu lõigata.

Eestis on kahjuks tendents just selline, et inimesed on peale Vene võimu alt vabanemist kohanenud kiiresti uue olukorraga ja alanud on laiaulatuslik globaliseerumine. Noored koolilõpetajad unistavad tihti vaid sellest, et saaks ometi Eesti tolmu jalgelt pühkida ja ruttu mõnda heaoluriiki tööle kolida. Nii jäetakse enamasti maha oma isamaa kultuur ja muututakse identiteedituteks multikultuurseteks inimesteks, mis praegu tundub vägagi ahvatlev. Kahjuks ei mõisteta, et see otsus muudab arvatavasti igaveseks nende ja suuremas plaanis ka Eesti enda elu-olu. Kui see tendents jätkub, siis võib tõeks osutuda rahvastiku-uurijate hüpotees eesti rahva väljasuremise kohta. On see nüüd inimeste elule hea või halb, muudab see üldse midagi, näitab aeg, kuid selge on see, et maailma kultuurivaramu jääb jällegi osakese võrra vaesemaks. Kuid kultuur ongi ju see, mis inimesi ühendab, paneb nad koos millegi nimel tegutsema, võitlema. Meil on see rahvustunne kadunud, kujundlikult tundub välismaa parkett mõnusam, kui kodumaa muld.

Tuleb vaid loota, et inimesed mõistavad sellise teguviisi häid ja halbu külgi ning mõtlevad järele, mis on tegelikult tähtsam, kas pidevalt muutuv maitse, teguviis ja isiklikud tõekspidamised koos teatud rahuldustundega oma edu üle ametiredelil, või hoopiski püsivad väärtused, nagu sõprus, armastus ja ühtekuuluvustunne. Kumbki välistab suures osas teise, seega jääb igaühel ise valida oma tee, mida ta sammuda soovib, ning jääb üle vaid loota, et vähemalt osagi inimestest valib püsivad väärtused. Parketi kõrval tuleb osata ka mulda hinnata.