EESTI KUNST KUNI 1914. AASTANI
Eesti rahvuslik (s.t. eesti rahvusest kunstnike loodud) kunst tekkis alles XIX sajandi teisel poolel. Enne seda tegutsesid Eestimaal baltisaksa kunstnikud ja kui mõnel talupojalapsel õnnestuski saada kunstiharidus, siis ta enamasti saksastus.
Baltisakslaste kunsti põhitemaatika keerles nende endi elu ümber. Nad portreteerisid oma kaasmaalasi ja kujutasid endaga seotud paigakesi, peamiselt mõisaid, kuid tehti ka linnavaateid. Baltisakslased ei kujutanud talusid, küll aga talupoegi. Nad ei süvenenud eestlaste hingeellu, tunti vaid eksootilist huvi meie esivanemate kommete ja traditsioonide vastu ning väga hoolega on maalitud rahvariideid.
JOHANN KÖLER (1826-1899)
Johann Köler oli esimene eestlane, kes sai tollase parima kunstihariduse – ta lõpetas Peterburi Kunstide Akadeemia, millele lisandus mitmeaastane enesetäiendus Euroopas reisides. Ta tegi hiilgavat karjääri: oli sama kooli õppejõud, akadeemik, tsaari tütre joonistusõpetaja. Ometi ei unustanud ta ära oma rahvuskaaslasi.
Üks Köleri vene sõpradest kirjutas, et elades moes oleva aristokraatia-portretistina härrasmehelikult euroopalikus laadis luksuskorteris Vietinghofi majas Suure Teatri lähedal, ei unustanud ta ometi seda rahvast, kelle hulgast ta ise põlvnes, vaid tundis sellele kogu südamest kaasa.
Köler toimetas tsaarile talupoegade palvekirju, oli tegev Aleksandrikooli komitees, aitas oma sõbral Jakobsonil käima panna ajalehte “Sakala”, oli Kirjameeste Seltsi aupresident jne. Oma tegevuse eest kutsus rahvas teda austavalt “isa Köleriks” ning kui ta 1899. a. suri, siis kujunesid tema matused Suure-Jaani kalmistul tuhande osavõtjaga rongkäiguks koos kahe laulukoori ja kolme puhkpilliorkestriga.
Peterburis elades maalis Köler põhiliselt vene tähtsate inimeste portreid. Eestit külastades jäädvustas ta lõuendile ka eesti intelligentsi (H. Treffneri, Fr. R. Kreutzwaldi). Eesti kunsti kullafondi kuuluvad tema isa ja ema portreed, mis on esimesed realistlikud talupoja portreed eesti kunstis. Kuna isa silmad olid poolpimedad, siis maalis ta mõlemad vanemad langetatud laugudega.
Köler on maalinud ka palju maastikke, enamasti Itaaliast ja Krimmist. Kuna tal oli hea värvimeel, on tema maalitud maasikud väga kaunid. Nendes valitseb looduslik küllus, iseloomulikud on romantilised kaljud ja veekogud. Enamasti lisas ta sinna mõne ilusa tütarlapse või noore naise figuuri.
AUGUST WEIZENBERG (1837-1921)
August Weizenberg oli esimene eesti rahvusest kunstnik. Ta sai välismaal (Peterburis ja Berliinis) hea kunstihariduse ning ka tema elas välismaal (Roomas ja Peterburis), tulles siiski enne oma surma Eestisse. Weizenberg ei võtnud osa Eesti ühiskondlikust elust, seda enam oli aga kodumaaga seotud tema looming.
Weizenberg oli skulptor, temalt pärinevad meie kultuuritegelaste (J. Hurda, A. Haava jt.) parimad portreed. Ka modelleeris ta mütoloogilisi ja allegoorilisi kujusid eesti muistendite ainetel (“Koit”, “Hämarik”, “Vanemuine”, “Linda” jt.).
Materjalina kasutas ta itaalia marmorit, mida peeti parimaks. “Lindast” valati pärast Eesti iseseisvumist 1918. a. pronksvariant ja asetati Hirveparki, kus 1987. a. algasid olulised sündmused Eesti uues vabadusvõitluses.
Weizenbergi loomingu näitus Tallinnas 1878. a. oli üldse esimene eesti kunstniku näitus. Ta lootis, et rahvas ostab tema patriootilisi kujusid, kuid rahval ei olnud kunsti jaoks raha.
AMANDUS ADAMSON (1855-1929)
Ka Amandus Adamson õppis Peterburi Kunstide Akadeemias ning hiljem töötas Peterburi kunstikoolides, kus ta ühtaegu ka õppis. Pärast Eesti iseseisvumist 1918. a. jõudis ta elada veel kümmekond aastat oma sünnilinnas Paldiskis
A. Adamson oli kaluri poeg ja Eesti ei ole teist skulptorit, kelle looming on nii tihedalt seotud merega. Ta kujutas realistlikus laadis kalureid (“Hülgekütt Pakri saarelt”), veelgi rohkem aga naisefiguure (“Laeva viimne ohe”). Kõige suurejoonelisem on tema Tallinnas Pirita teel kõrguv monument “Russalka”, pühendatud samanimelise hukkunud sõjalaeva meeskonnale. Oma elu lõpupoolel tegi ta veel mitmeid mälestussambaid eesti kultuuritegelastele (L. Koidula oma Pärnus, Fr. R. Kreutzwaldi mälestussammas Võrus). Ta on teinud portreefiguuri ka Georg Lurichist. Autor on leidnud kuulsala maadlejale huvitava poosi, mis toob hästi esile tema jõulised lihased ja annab talle tõelise Heraklese välimuse. Materjalina kasutas ta oskuslikult nii puitu, pronksi kui marmorit.
Sajandi algul toimusid eesti kunstis, nii nagu kogu kultuurielus, suured muudatused. Ühiskond oli muutunud juba nii rikkaks, et kunstnikud said Eestis oma töid müüa ning nad ei pidanud võõrsil leiba teenima. Tekkisid esimesed võimalused saada eestikeelset kunstiharidust. Tallinnas avas 1903. a. oma ateljeekooli Ants Laikmaa ja Tartus 1904. a. Kristjan Raud. See haridus ei asendanud päris korralikku, kõrgemates koolides saadavat, kuid kanged eesti poisid õppisid ise omal käel, reisides palju, eelkõige Pariisi, külastades muuseume ja täiendasid end vabaakadeemiates (kool, kus väikese raha eest võisid kõik käia).
Kunstnikud võtsid koos teiste haritlastega osa 1905. a. revolutsiooni sündmustest, mis kajastus ka nende loomingus. Revolutsioonisündmustes osalemisest oli tegelikult tähtsam igapäevane rahvuslik tegevus, eesti rahva eneseteadvuse tõstmine. Näiteks A. Laikmaa koolitas mitmeid vaeseid eesti poisse tasuta ning ärgitas noort poetessi M. Underit eesti keeles luuletama. Nii Laikmaa kui ka Raud kutsusid rahvast üles säilitama ja koguma vanu esemeid, vanavara. K. Raud oli üks Tartus asuva Eesti Rahva Muuseumi asutajaid (1909. a.).
Kunstnike read olid sedavõrd täienenud, et 1906. a. oli põhjust korraldada esimene eesti kunsti ülevaatenäitus, mis sai teoks Tartus.
KONRAD MÄGI (1878-1925)
Kunstniku elu oli kirev. Kui tal revolutsioonisündmuste tõttu õpingud Peterburi Stieglitzi kunstikoolis pooleli jäid, sõitis ta end välismaale täiendama. Enim mõjutusi sai ta Pariisist, Soomest ja Norrast. Eesti muuseumides ja erakogudes on rohkesti Norras valminud maastikke. Need saatis ta Eestisse näitusele, kus neid meeleldi osteti ning ta sai teenitud raha eest end taas Pariisis täiendada.
Portreid tegi K. Mägi vähe, kuid Norras valminud “Norra tütarlapse portree” kuulub tema loomingu tippu, olles näiteks imeilusast värvikombinatsioonist. Mägi kuulub eesti parimate koloristide (meisterliku värvikäsitlusega maalija) hulka. Osaliselt on värv lõuendile pandud pisikeste täpikestena – see on neoimpressionistlik laad, millega Mägi tutvus veel enne Norrat Pariisis.
Kui Mägi Tartusse naasis, hakkas ta igal suvel reisima mööda Eestimaad ning kauneid paiku lõuendile jäädvustama. Tema Saaremaa maastikud on väga rõõmsavärvilised, eriti palju on kasutatud roosat tooni. Paljude piltide üheks motiiviks on tuletorn.
Eesti Vabadussõja aastatel peatus K. Mägi Otepää lähistel ning seal maalitud rahututes mustjassinistes toonides piltides kajastub ärev aeg ja autori sünge meeleolu.
NIKOLAI TRIIK (1884-1940)
Nikolai Triigi elu oli paljuski sarnane K. Mäe omaga. Ka tema pidi Peterburis õpingud katkestama ja tema täiendas end mitmel pool Euroopas. Nii Mägi kui ka Triik olid Eesti Vabariigi ajal Tartus asutanud kunstikooli “Pallas” õppejõud, Mägi ka selle esimene juhataja.
N. Triik oli põhiliselt portretist. Hea portretist peab olema ka hea psühholoog, et osata näha inimeses varjul olevaid paljusid iseloomutahke. Ning muidugi nii meisterlike oskustega, et oma ideid paberil või lõuendil veenvalt ja kunstipäraselt edasi anda. Juhan Liivist on tehtud portree närvihaiglas. On näha, et luuletaja on haige, aga veelgi enam on Triik rõhutanud tema suurt ja vaikset kurbust ning intelligentsi ja väärikust. Vaatajas tekib luuletaja vastu pigem lugupidamine kui kaastunne. Erna Villmer oli 1913. a. avatud “Estonia” teatri esimene primadonna. Portreel on ta eneseteadev uhke, kuid mitte kõrk. Ta on parajasti esinemas ja on tunda, et ta suudab rahvast kaasa haarata, ennast kuulama panna. Sellesse portreesse on sisse maalitud ka naiselikku õrnust ja leebust.
KASUTATUD KIRJANDUS
*Maailma ajalugu 1600-1918 II osa
*T. Viirand “Kunstiraamat noortele”