Gerald Durrelli elust…
 |
1925. aastal sündis Indias, Jamshedpuris kuulus loodusuurija ning kirjanik Gerald Malcolm Durrell. Tema isa Malcolm Durrell töötas seal insenerina. Kui kirjanik Durrell oli kolme aastane, suri tema armastatud isa. Perekond asus elama Inglismaale. Kuid õige pea jõudis Durrellide pere Kreekasse Korfu saarele, kus möödusid tulevase kirjaniku lapsepõlve viis imelist aastat (1933 - 1938). Siis algas Teine maailmasõda ning perekond kolis taas Inglismaale. Kreekas kohtus Durrell mitmete huvitavate inimestega, näiteks Theodores Stephanides, kes oli tema esimene juhendaja loodusteaduste vallas. Kahekesi tegid nad lõputuid uurimisretki Korfu kaunis looduses. Ta õppis tundma mitmesuguseid linde, loomi ning putukaid. Kui Durrellide perekond taas Inglismaale kolis, tekkisid neil finantsraskused ning Gerald Durrell asus tööle ühes lemmikloomade poes. 1945 aastal ühines ta aga Whipsnade loomaaia töötajaskonnaga. |
Kaks aastat hiljem päris ta 3000 naela ning korraldas oma esimese retke Kameruni haruldaste loomade kogumiseks mitmetele Inglismaa loomaaedadele. Järgneva kümne aasta jooksul korraldas ta veel mitmeid reise Argentiinasse, Paraguaisse, Sierra Leoni ja Mehhikosse. Loomulikult järgnes igale kogumisretkele ka raamat. 1951. aastal ta abiellus. 1958 läks ta taas Kameruni. Selle reisi ülesandeks oli juba koguda loomi omaenese loomaaia jaoks. Kuue kuu jooksul suutis Durrell koos oma abilistega koguda üle viiesaja looma. Mõned neist olid väga haruldased. Peale pikki otsinguid otsustas Durrell rajada oma loomaaia Kanalisaartele - Jerseysisse. Neli aastat hiljem -1963.a asutas ta Jersey Eluslooduse Säilitamise Trusti, mille ülesandeks oli pühenduda ohustatud loomaliikide kaitsmisele. Hiljem tegi ta veel mitmeid uurimisreise Uus-Meremaale, Austraaliasse, Madagaskarile, et filmida loodust ja loomi BBC loodusseriaalide jaoks. Peaaegu terve elu oli Gerald Durrell pühendanud loodusele ja selle kaitsmisele. Ta suri 30ndal jaanuaril 1995.a.
… ja loomingust
 |
Gerald Durrell ei osanud kunagi arvata, et temast võib tulla populaarne kirjanik. Üheks põhjuseks oli tema emakeeleoskus, sest see ei olnud just väga hea. Kirjutama hakkas ta õigupoolest raha puuduses, suure tõuke sai ta ka oma vennalt Lawrence Durrellilt. Gerald otsustas proovida ning tema esimest raamatut saatiski väga suur edu. Nii jätkaski ta oma huvitavate raamatute kirjutamist. Mõned on kirjutatud tema lapsepõlvest ja tööst loomapoes ning ka loomaaiast, kuid suuremas osas tema raamatutest on juttu tema reisidest. Üks tema tuntumaid raamatuid on "Minu pere ja muud loomad", kus ta kirjeldab oma lapsepõlve Korful. Sellele järgnevad raamatud "Linnud, loomad ja sugulased" ning "Jumalate aed". |
Oma kahest reisist Kameruni räägivad tema teosed "Bafuti hagijad" ja "Loomaaed pagasis", nendel reisidel kohtus ta Bafuti valitseja fonniga, kes andis talle suurepärase võimaluse uurida aafriklaste tavasid ja kombeid. Ainuke raamat, kus Durrell ütleb lahti oma tavapärasest kirjaviisist on "Loomaaed saarel". Seal jutustab ta täie tõsiduse ja raevuga hukkumisele määratud liikidest ning kirjeldab inimtegevuse kahju loomadele. Selles teoses on tunda Durrelli lootusetut muret ja meeleheidet looduse hävinemise pärast. Lisaks on ta veel kirjutanud selliseid raamatuid nagu "Joobunud mets", "Sahisev maa", "Lestafilee", "Püüa mulle koolibus", "Parem varblane pihus", "Kuldsed nahkhiired ja roosad tuvid", "Ema mehelepanek ja teised lood", "Loomaaed mõisas", "Uus Noa", "Noa laeva aastapäev", "Loomaaed minu kellatornis" jpt.
Gerald Durrell on sattunud ka mitmetesse väga ohtlikesse olukordadesse. Näiteks ükskord hammustas teda üks madu, kuid lähim arst asus külast poole päeva teekonna kaugusel. Õnneks oli arst varunud endale mürkmadude vastast seerumit ning see lugu lõppes kirjanikule üpriski õnnelikult. Kord pidi ta aga laskuma ühte pimedasse auku mürkmadude keskele koos taskulambi, hargi ja kotiga, et need maod kinni püüda. Õnneks olid maod väga kartlikud ja pugesid pragudesse ning ei mõelnudki kirjanikku rünnata.
Kokku on Gerald Durrell kirjutanud 37 teost ja osalenud 12 teleseriaali filmimises.
KOKKUVÕTE
Gerry suur loodushuvi oli põhjuseks tema seiklustele pisikesel Korfu saarel. Ta lemmik tegevuseks oli loomade jälgimine ning seda tegi ta oma lapsepõlves väga tihti. Kord oli tema huviorbiidis mõni nirk, mõnikord aga mõni palveritsikas. Tihti õnnestus tal ka mõningaid loomi kinni püüda ja need oma koju oma pisikesse "loomaaeda" viia, kus ta sai neid rahulikult uurida.
Tema pere oli väga külalislahke ja seetõttu käis neil külas väga palju külalisi. Alates pirtsutavast krahvist lõpetades lõbusa Prints JeeJeega. Viimase auks korraldati isegi üks uhke india stiilis pidu.
Lisaks käisid neil külas (Margo - Gerry õe) tuttavad türklased, keda ta ema vihkama hakkas ning üks perekonna tuttava poeg Inglismaalt, kes Margosse hullupööra ära armus, kuid kellele samaga ei vastatud.
Samuti on raamatus juttu peagi saarele saabuvast Kreeka kuningast ning sellega kaasnevatest sekeldustest.
Minu arvates oli see raamat üpriski lõbus ning huvitav, pikkadest looduskirjeldustest hoolimata.
"Jumalate aed"
ENE II
