Disko ja funk on stiilid, mille juured ulatuvad afroameerika muusikapärandisse.
DISKO
1970.aastateks oli helitehnika arenenud juba nii kaugele, et salvestatud muusika kvaliteet oli parem kui elava muusika oma. Klubide omanikel oli kasulikum palgata üks diskor plaate keerutama, kui mitu muusikut mängima. Diskomuusika puhul on tähtis eelkõige selle tantsitavus. 1970.aastate algul mõeldi disko all eelkõige soul’i ja gospeli silutumat vormi mustade muusikute esituses. Peagi nägid diskomuusikas peituvaid võimalusi valged muusikud. Ansambel The Bee Gees tegi pärast varjusolekut võimsa come-back’i just selles stiilis. 1977.aastal valminud film “Saturday Night Fever” sai menukaks tänu sellele ansamblile.
Diskomuusika keskuseks Euroopas kujunes Saksamaa . Sealsetes stuudiotes valmisid salvestused ansamblitega Boney M ja Silver Convention. Diskomuusikale on iseloomulikud mitmed stiilitunnused, nagu metronoomi täpsusega 4/4 taktimõõdus rütm ning rõhk 2. ja 4. taktiosal. Basstrumm ja basskitarr on helipildis esiplaanil, harmoonia pärineb soul- ja gospelmuusikast. Tüüpmeloodiad on kas 4 või 8 takti pikkused. Ansambli ABBA puhul hakati kasutama mõistet “eurodisko” või “europop”. ABBA ei asetanud rõhku rütmile ja tempole, vaid heale meloodiale ja harmooniale. Seda tänu heliloojate paarile Benny Andersson-Björn Ulvaeus.
FUNK
Funk’i puhul on afroameerika mõjud palju tuntavamad kui diskomuusika puhul ning tippesinejad on mustanahalised. Funkile iseloomulikeks joonteks on lühikeste pausidega teravalt punkteeritud rütm ja basskitarri suurenenud osatähtsus. 1970.aastate teisel poolel äratas tähelepanu ansambel Earth, Wind & Fire. Ansambel ühendas oma muusikas funk’i, soul’i, gospeli ja ladina-ameerika muusika ja rock’i elemente. Saavutati suurt edu diskopubliku hulgas kogu maailmas.
KASUTATUD KIRJANDUS:
*Muusikaõpik VII-VIII
*Helisev maailm VII
*Google otsing
EVELIN VIKS