DINOSAURUSED

Sissejuhatus

Miljoneid ja miljoneid aastaid tagasi oli maakeral aeg, mida teadlased nüüd nimetavad
kriidiajastuks. Mandrite ja ookeanide piirid olid siis hoopis teised kui praegu ning maakeral elasid hiidsisalikud ehk saurused. Meie ajani on säilinud nende loomade luid, mis näitavad, et mõned saurused olid kuni kahekordse maja suurused. Saurused said oma nimed väliste tunnuste järgi. Nimede panemisel kasutati kreeka ja ladinakeelseid sõnu.


TRITSEERATOPS

Tritseeratopsi nimi on tuletatud kreekakeelsetest sõnadest treis - kolm, keras - sarv, opsis
- välimus ehk lühidalt kolmsarv. Ja sarved olid tal tõepoolest võimsad: kaks suuremat
kolju lael, silmade kohal ning üks väiksem ninamikul. Muuseas, isegi nina oli
tritseeratopsil allapoole kongus justkui papagoi nokk.

Ebaharilikult pikk - ligi kahemeetrine pea moodustas peaaegu kolmandiku sisaliku kere
pikkusest. Ühelgi maismaaloomal pole eales varem ega meiegi päevil olnud nii vägevat
koljut. Tritseeratopsi pikkus oli kümmekond meetrit, kaal üle kahe tonni.

Tritseeratopsi kaitsesid mitte ainult sarved, vaid ka tagant laienev luine kuklaplaat, mis
kraena kattis sisaliku kaela ülalt ja külgedelt.




STEGOSAURUS

Brahhiosauruse sarnane oli veel üks "lohe" - stegosaurus. Stegosauruse pika kaela otsas
maadligi hoidvas tillukeses peas peitus üksnes ajukröömes, pisuke kui kreeka pähkel.

Kuid kõige üllatavam oli see, et stegosauruse väikest peaaju "abistas" veel üks aju -
tagumine aju. Too asetses sabajuure lähedal ning ületas suuruselt peaaju paarikümnekordselt. See oli midagi enneolematut. Stegosauruse kohta võib niisiis sõnasõnalt öelda: ta oli tark takkajärele…

Piki stegosauruse selga kulges kuni sabani reapaar suuri, ligi meetrise läbimõõduga
kolmnurkseid luuplaate. Saba tagaosas aga kandis stegosaurus otsekui nelja teravat mõõka -
pikki ja teravaid luuogasid. See oli hirmuäratav relv. Sabalöögiga võis stegosaurus oma
vaenlase kasvõi lõhestada või maasse naelutada.




BRAHHIOSAURUS

See on üks ammuste aegade hiiglastest: paraja maja suurune, küljelt küljele taaruv hiidsisalik ukerdas soomaal. Rohmakas kere neljal massiivsel jalasambal. Iga jalg kahe inimese kõrgune.
Looklev ussikael vaevumärgatava peakesega pidevas liikumises. Et säärast elukat toita, pidid looma hambad ja magu töötama küllap päeval ja öösel. Nagu hiiglaslik madu lohises koletise järel ta hiiglaslik saba, mille hoop võinuks tappa elevandi.


TANÜSTROFEUS

Tanüstrofeust võiks nimetanud lühijalgseks maoks. Ta oli ilmselt maailma kõigi aegade pikim loom. Ainuüksi kael, mis oli kerest kolm korda pikem, küündis kuue meetrini. Kaela hoidis koos vaid kuus kaelalüli. Aga see-eest missugused lülid: igaüks paras palgijupp.
See pikakaelaline võis elutseda nii vees kui maismaal. Tanüstrofeus võis minna niisama sügavale vette nagu hiiglaslik brontosaurus, jättes ainult pea välja. Kala püüdes ei tarvitsenud ta sugugi ise vette minna. Seistes kaldal küünitas ta vette oma pika kaela ning kalastas
niiviisi.


PTERAANODON

Pteraanodoni pea koos hambutu nokaga võis olla meetri jagu pikk. Koljuluu oli paberõhuke, kuklas toretses pikk hari kui kalauim. Nähtavasti kasutas pteraanodon seda tüürina. Pöörates pead ühele või teisele poole, muutis ta nii oma lennusuunda.

Pteraanodoni tiivad olid ilmatu suured: ühe väljasirutatud tiiva tipust teiseni tuli kuus kuni kaheksa meetrit. Maad mööda kõndida ei suutnud pteraanodon hoopiski. Liiga kogukad olid ta paindumatud tiivad ning liiga lühikesed jaladki. Puhkamiseks pidi pteraanodon otsima mõne toekama puu või kaljunuki, kuhu siis klammerdus oma pikkade küünistega.

Seevastu õhus võis ta liuelda lausa väsimatult. Tehes oma tiibadega vaid mõne harva löögi, planeeris ta nagu albatross tänapäeval. Saaki noolides laskus pteraanodon päris veepinnani, et napsata siis veest oma pika nokaga mõnd kalakest või vähilaadset.

Pteraanodoni kivistunud luustik toodi päevavalgele Ameerika Ühendriikides, Kansase osariigis asuvaist kriidilademeist. Tiibsisaliku eluajalgi laius meri alles saja viiekümne kilomeetri kaugusel. Näete siis, kui kaugele võis pteraanodon ka avamerele lennata.


TÜLOSAURUS JA ELASMOSAURUS

Suurehambuline, hiiglaslike lõugadega tülosaurus sarnaneb krokodilliga, väga suure
kümnemeetrise krokodilliga. Ta eluviisidki olid krokodillilaadsed: tülosaurus ründas ja
murdis mitte üksnes haisid ja teisi suuremaid kalu, vaid ka merisisalikke. Isegi sääraseid
nagu elasmosaurus, kes talle pikkuses või jõus sugugi alla ei jäänud.

Elasmosauruse kael oli pikk - seitse meetrit, saba kaks ja pool, aga kere kõigest
paarimeetrine. Sisalik oli kokku kaksteist meetrit pikk.

Elasmosaurus polnud teab mis nobe ujuja, kuid tänu oma pikale ning painduvale kaelale,
mis kord ussina vee all väänles, kord noolkiirelt ette paiskus, tabas sisalik ka kaugemal
ujuvaid kalu. Väikese, napilt poolemeetrise pea pärani lõugadel ei jäänud seejärel muud,
kui saak hammaste vahele haarata.


Kasutatud materjalid:

raamat: "Dinosuruste saladused", Hanno Mägi
Internet: www.miksike.ee