Brigitte

Tartu linna ühes kollase katusega majas elab tüdruk nimega Brigitte. Ta on 11-aastane ja 10 sentimeetrit pikk. Ta elab 4 toaga majas, suures sahtlis. Maja kuulub Rosen`i perele ning nad lubavad Brigittel enda kodu sahtlis elada. Kui nad poes käivad, toovad nad süüa ka talle. Tüdrukul on kõik nii nagu vaja. Tal on isegi erinevad toad olemas. Kõik nagu meilgi. Köök, suurestuba, kontor, magamistuba, vannituba, WC ja ka rõdu, mis on vaatega hiireurgu. Hiireurus elab 5 hiirekest. Brigitte tunneb neid kõiki ja on kõikidega sõber. Vahepeal käib tüdruk ka hiirte kodu koristamas, sest nemad ise seda ei tee. Väga tihti käivad närilised Brigittel külas. Seal nad ei pudista midagi maha ja püüavad olla nii korralikud kui võimalik.

Kord luges Brigitte väikest ajakirja ja märkas seal sellist kuulutust: “Kuulutame välja parima sahtli kujunduse konkursi!”

Tüdruk luges veelkord ja koputas siis vastu sahtlit, et mingigi pereliige tuleks ja selle lahti teeks. Mõne aja oli vaikus, kuid siis tulidki sammud tema poole. Sahtli avajaks osutus pere kõige noorim liige- Sibülle. Tüdruk näitas talle oma lehekest. Kuna tüdruk nii pisikest kirja ei näinud, võttis ta luubi ja mõne sekundi pärast ütles: “Oota, ma käin korraks ära!”

Kõrvaltoast oli kuulda, kuidas Sibülle vanematele seletas, mis ajakirjas kirjas oli olnud ja pakkus välja, et võiks ka osaleda. Ta ütles vastuvaidlevatele emale ja isale: “Kuulge, te ju teate, et see väike ajakiri on loomadele, sest keegi isegi ei tea, et nii väike tüdruk olemas on. Kas te siis tõesti arvate, et loomadel on üldse mingi sahtel või suudavad nad teha seda nii ilusaks nagu meie, inimesed? Öeldakse ju, et proovida võib ja kõige tähtsam ei olegi võit, vaid osavõtt.”

Selle peale jäid vanematel suud lahti ja kui tütar kannatamatult uuesti küsis, mis nad otsustasid, olid nad nõus. Sibülle läks lõbusasti keksides tagasi oma väikese 10- sentimeetri pikkuse sõbra juurde. Brigitte tegi näo, et ei olnud midagi kuulnud. Ta kuulas teeseldud huviga, kuidas tüdruk talle rääkis, et ema ja isa olid nõus. Seejärel muutus lapse ilme kurvemaks: “Noh...Aga ma arvan, et sina ei saa siis sahtlisse jääda, kui hindajad siia tulevad. Me peame sind ära peitma, sest muidu on kohe kõik ajakirjanikud kohal ja kes teab, mida nad sinuga teha tahavad. Kas sa oled väga kurb?”

“Oh, ei ole! Ma teadsin niikuinii, et ma ei saa võistluse ajal siin olla,” vastas Brigitte rõõmsa häälega, et sõbrakest rõõmsamaks teha.

Varsti hakkas Sibülle uuesti rääkima: “Me ei pea isegi vaeva nägema! Sul on siin juba olemas kõik valgustid ja mööbel, isegi erinevad toad ja rõdu! Kuule, aga kas sa saaksid öelda, mis kohta sa näed, kui rõdule lähed?”

“Ma ei tea, kas seda tasub ikka öelda. Sa saaksid võib-olla pahaseks.”

“Ütle ikka, mina ei saa sinu peale kunagi pahaseks, palun räägi!” nurus tüdruk.

“Olgu pealegi! Ma näen sealt hiireurgu.”

Tüdruk jäi kohmetunud näoga Brigittet vaatama.

“Aga...Aga miks sa mulle enne ei öelnud? Vaesekene, sa ju kardad neid hiiri! Ma lähen kohe isa juurde ja lasen tal lõksud üles panna!” lausus tüdruk.

“EI! Palun ära seda küll tee! Ma ei karda neid hiiri, nad on mu sõbrad. Muide ma oleksin väga kurb, kui su isa lõksud üles paneks ja minult mu ainsad sõbrad võtaks!”

Nüüd ei öelnud Sibülle midagi. Ta ütles: “Ahah...Siis kui nad sinu sõbrad on, ei ütle ma isale ega emale midagi. Ema kardab hiiri. Kui tema teada saaks, et siin on neid viis, hakkaks ta karjuma ja kutsuks päästeteenistuse kohale.”

Sibülle tõusis püsti ja läks kööki, sest ema kutsus teda sööma.

Brigitte kuulis krabinat ja läks rõdu juurde. Hiired olid kellegi võõra kaasa toonud. Väike tüdruk hõikas sõpru ja küsis: “Kuulge, kes see on?”

“Tule kiiresti siia alla, Brigitte! Tule kiiresti, aita meid!” karjusid hiired.

Tüdruk ei hakanud küsima, mis lahti on, vaid tormas rõdutrepist alla. Hoopis hiirekesed hakkasid hingeldades rääkima: “See on üks hiirepoeg, keda me oleme tänaval mitu korda kohanud ja nüüd on ta vigastatud. Paistab, et mingi teine loom on teda kinni püüda tahtnud. Me arvasime, et äkki sina suudad teda aidata. Me arvame, et ta peaks siia elama jääma. Väljas on tal praegusel külmal ajal väga jahe.”

Brigitte läks loomakese juurde ja katsus selgeks teha, mis loom on talle viga teinud. Kuigi väike tüdruk oli loomade kohta väga palju raamatutest lugenud ja kuulnud oma pisikesest raadiost, ei suutnud ta selgeks teha, kes see paha loom olla võis. Ta jooksis korraks üles enda tuppa ja tuli sealt pisikese kohvriga, mille peale oli kirjutatud: “Haigete ravitsemine.”

Brigitte pani kohvri maha ja kummardus taas hiirekese kohale. Varsti ütles ta:

“Ma arvan, et see kreem, mis mul siin on, peaks aitama. Kindlasti peab talle sisse sundima ka need kapslid, mis parandavad haavu kergemini ja võtavad valu ära.”

Tüdruk võttis kreemi ja pani seda loomakese haiget saanud kohtadele. Seejärel otsis ta välja kapslid, millest oli rääkinud ja toppis hiirekesele suhu.

“Need on väga head kapslid, sest neid ei pea alla neelama, lihtsalt sulavad suus ära,” sõnas Brigitte.

Hiireke oli ikka teadvuseta. Varsti hakkas loom oigama. Lõpuks tegi ka silmad lahti ja küsis: “Kus ma olen?”

Tüdruk vastas talle: “Sa oled hiireurus.”

“Appi! Palun ärge sööge mind ära, palun!”

“Ole mureta! Siin ei söö sind keegi ära. Need viis tubli hiirt päästsid su. Nemad tõid su siia, et ma saaks su terveks teha. Keegi oli sind rünnanud. Kas sa mäletad, kes see oli?” küsis Brigitte.

“Suur aitäh teile kõigile! Minuga oleks muidu midagi hirmsat juhtunud, kui te poleks tulnud. Aitäh veelkord!” tänas haige loom.

“Pole tänuväärt! Aga äkki sa mäletad, kes sind haavas?”

“Ei, kahjuks ma ei mäleta, kes see täpselt oli, aga kindlasti minust suurem elukas.”

“Olgu, olgu! Me ei pinni sind rohkem. Ma arvan, et peaksin su enda korterisse, tähendab sahtlisse viima. Hiirteurus on üpris must ja siin on palju pisikuid. Mustus ei tohi sinu haavadesse sattuda,” lausus tüdruk.

Viis sõpra noogutasid heakskiitvalt ja ei olnud üldse solvunud, kui tüdruk nende elamist mustaks pidas. Nad teadsid, et see oli must ja võib-olla olid nad selle üle isegi uhked.

Haige hiireke istus nüüd juba Brigitte korteris ja püüdis televiisorit vaadata. Tal oli nii hea olla. Tüdruk hoolitses tema eest ning tegi talle kõik ette ja taha ära. Hiire ülesandeks oli ainult puhata ja end mugavalt tunda.

Kostis krabinat. Varsti ilmusid ukselävele viis toredat hiirekest. Nad võtsid jalanõud jalast ja pühkisid jalgu uksematil. Seejärel astusid nad sisse. Üks tötsakas hiireke sõnas: “Me mõtlesime, et äkki oleks sul hea meel, kui me sind vaatama tuleks. Nii me mõtlesimegi, et võiks ju üllatuse teha!”

Blato andis haigele tordi. See oli küll üsna laiali vajunud, aga vähemalt ise tehtud.

“Ma arvan, et Valter sööb seda torti mõnikord hiljem. See ei tundu just eriti tervislik. Praegu peab ta sööma ainult toitu, mida mina talle annan,” sõnas tüdruk asjalikult.

Hiired noogutasid heakskiitvalt ja läksid Brigitte juurde, kui see vaikselt toa teises nurgas askeldas.

“Kas temaga on tõesti kõik korras või on midagi väga valesti?” küsis Mammuto murelikult.

“Mina arvan küll, et paari nädalaga saab haigeke täiesti terveks! Ma loodan, et te lubate tal enda juurde elama tulla. Ma jätaksin ta muidugi hea meelega siia, aga tean, et hiired armastavat mustust ja pimedust. Tal on teie juures kindlasti parem, muidugi juhul, kui te teda hästi kohtlete,” lausus Brigitte.

Nüüd rääkis väike näriline, kes enne polnud enne sõna saanudki: “Sa ju tead, et me oleme alati nende sõbrad, kes on meie sõbrad ja me saame ju isegi aru, et tal on raske. Pealegi on meil teda vaja. Ta aitab urgu igasuguseid asju tassida. Talle on all urus üks hea väike nurgakene. Sinna saab aseme teha.”

“Jah...Andke andeks! Ma tean, et te olete sõbralikud loomad ja ei tee sõpradele liiga. Lihtsalt see loomakene on mulle kuidagi nii tähtis ja ma ei tea, mis ma teeks, kui temaga midagi juhtuks. Ilmselt oleks paar aastat oma korteris luku taga.”

Neli närilist jooksid tagasi vigastatu juurde ja hakkasid talle rääkima, milline nende kodu on. Ta oli seal küll korra olnud, aga kuna ta oli siis just viga saanud, ei teadnud ega näinud ta midagi. Kui hiired tõbisele ütlesid, et ta saab nende juurde elama minna, vaimustus hiireke nii, et Brigitte pidi ta maha rahustama. Loomad läksid umbes kella viie paiku ära. Ainult viga saanud hiireke lamas tüdruku korteris diivani peal ja vaatas telekat. Ühel kanalil näidati nii jubedat kassi, et näriline kukkus diivanilt maha ja ei saanud kuidagi sinna peale tagasi. Väikest kasvu tütarlaps oli ka köögis ja ei jäänud muud üle kui sinna joosta või oodata, kuni laps tagasi tuleb. Loom otsustas ikka esimese variandi kasuks. Tee kööki oli väga pikk ja väsitav, eriti haige väikese looma jaoks.

Esialgu ei näinud laps väikest hiirt, kes ümber tema jalgade keksles ja omaarust karjus, kuigi tegelikult tuli tal suust välja ainult kõrinat. Ka inimestel on nii, kui hääl ära on. Kui muu ei aidanud, ronis hiireke tema õlale ja sosistas talle kõrva. Laps ikka ei kuulnud. Loom võttis kasutusele kõvema hääle ja alles siis võis ta kuulda noomiva tüdruku häält:

“Miks sa siia tulid? Sa pead voodis olema ja puhkama, mitte nii ringi kolama. Ma ei taha, et mõni su haav uuesti veritsema hakkab. See võib teha väga suurt kahju! Muidugi saan ma aru, et sul on raske päevad läbi diivanil lesida, aga sa ju tahad terveks saada? Ütle, mida sul veel vaja on, et sa oleksid rahulikult paigal?! Telekapuldi andsin ma sinu kätte...Aga...Aga kas sul kukkus telekapult diivanilt maha?”

“Ei, ei! Hoopis mina kukkusin sealt maha. Anna andeks, et ma nii tegin. Tõesti ei tahtnud pahandusi teha. Mulle ei ole rohkem midagi vaja. Siin on ilusaim koht, mida ma kunagi näinud olen ja suurimad mugavused.”

“Oi! Palun vabandust! Ma ei teadnud, et sina kukkusid. Lähme, tõstan su kohe sinna tagasi!”

“Vabandust, et ma küsin, aga miks paistab sealt ülevalt lae ja alt põranda äärest natuke valgust? Kas seal on mingi koht? Sinu salajane tuba?”

“Ah see! See, kus me praegu oleme, on sahtel ja kui keegi väljastpoolt selle lahti teeb, saan ma minna veel palju suuremasse majja. Tähendab-ma elan ühes majas, suure pere juures, sahtlis. See pere siin on väga lahke.”

“Oleks minul ka keegi selline, kes mind kostitab! Ma olen sulle ja hiirekestele väga, väga tänulik, et te mulle peavarju annate ja mind toidate. See on suurepärane kink minu tulevaseks sünnipäevaks!”

“Kas sul tuleb varsti sünnipäev? Oih, äkki on see juba täna?”
“Jah, mul tuleb varsti sünna. Ära muretse, see ei ole täna ja isegi kui oleks, siis mis sellest ikka nii suurt numbrit teha. Ma ei tahagi mingeid kingitusi ega värke. See on mulle kink, et päästsite mind sealt tänavalt ja ravitsesite! Aga meie omavahel võiks pidu küll pidada! Teeksin alla hiireurgu seintele plakatid ja.......”

“Hiirekene, me võime ju selle peo minu juures teha. All urus ei ole eriti meeldiv lõhn ja päris puhas ei ole seal ka,” sõnas Brigitte loomale.

“Ma ei tahaks eriti, et me siin teeme, sest äkki lähen ma liiga hoogu ja arvan, et su korter ei näeks pärast just eriti ilus välja. Hiired on kord juba sellised, et kui kusagil pidu, siis pärast pidama ei saa.”

“Oh, sellest pole midagi! Kui te liialt hoogu satute, tõstan teid uuesti maa peale tagasi ja kui mu korter peo käigus natuke teistsugusemaks muutub, saan selle uuesti korda teha õhtul või veel parem hommikul.”
“Nojah, eks ma veel mõtlen selle üle. Võib-olla ei saa üldse mingit eriti suurt pidu pidada, sest mul ei ole raha, et süüagi osta.”

“Olgu...Kuidas su tervis nüüd on? Kas parem?” küsis väikene tüdruk.

“Väga hea!!!!!!!” vastas hiireke hõisates.

“No lippa siis alla hiirte juurde, kui soovid. Nad tahavad sind näha. Kui sa magasid, siis nad helistasid mulle. Nad ei tahtnud sind segama tulla ja üles ajada. Seepärast ütlesidki, et kui sa üles ärkad ja nende juurde tahad minna, siis aga mine!!

“Aitäh, et sa lubad mul nende juurde minna! Ma olen seda tükk aega oodanud. Tulen varsti tagasi!

“Jään ootama....”

Nii jäigi väike hiireke teiste hiirte juurde elama ja ütles, et millestki nii heast ei osanud ta unistadagi.